Rolling Stones. Philip Norman

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Alexis istus pärast etteastet üle tee asuvas kõrtsis, ligines talle üks noormees ja hakkas temaga siiralt – ent üksiti väga enesekindlalt – vestlema bluusist ja bluusmuusikutest. Poiss oli lüheldane, aga laiaõlgne ning nägi oma moeka Itaalia ülikonna, püstkraega särgi ja kitsa lipsuga jõukas välja. Ta rääkis mahedal häälel ja peenekombeliselt, kergelt pudistades. Ta ütles, et ta nimi on Brian Jones. Ta olla ka ise muusik, kes mängib poolkutselises rokkpundis nimega Ramrods. Ent tema tegelik soov olevat mängida slidekitarri sellises bändis nagu Blues Incorporated. Alexis ütles nagu alati, et kui ta peaks kunagi Londonisse sattuma, siis on ta teretulnud magama Kornerite köögipõrandal.

      1962. aasta märtsis, väsinud võitlemast Soho džässimeeste eelarvamustega, otsustas Alexis Korner proovida, kuidas tuleks uus bluusiklubi toime tema enda Lääne-Londoni äärelinnas Ealingis. Tegu oli raudteejaama vastas asuva väikese poealuse ruumiga. Esimene üritus kuulutati välja 17. mai New Musical Expressi tillukese reklaamiga.

      Reklaam tekitas hämmeldunud elevuse kakskümmend miili eemal Kentis harjutavas ennastsalgavalt tagasihoidlikus bändis Little Boy Blue and the Blue Boys, kellel polnud ikka veel aimugi, et keegi Suurbritannias jagab nende muusikalist kinniseelistust. Järgmisel laupäeval surusid nad end Alan Etheringtoni isa Riley maastikuautosse ja sõitsid otsima selgust ses uskumatus mõttes, et mõned teisedki inimesed mängivad bluusi – ja veel publiku ees, ja raha eest.

      2.

      „JA RAHVAS MÖLLAS …”

      See oli tõeks saanud: pagaripoe ja juveeliäri vahel paiknevasse läppunud ruumi oli smugeldatud Muddy Watersi, Otis Spanni ja Chicago bluusimeeste repertuaar. Seda aimamatust kaugusest pärit salakaupa kandis siiasamasse kõrvulukustavasse lähedusse kõige kummalisem seltskond, keda võis ette kujutada. Blues Incorporated esines nagu džässbänd, peagu professorliku tõsimeelsusega. Esiplaanil istus Hispaania kitarri mängiv kräsupäine ja vuntsidega Alexis Korner, seljas valge triiksärk ja lips ees. Cyril Davies seisis ta kõrval, hellitades ja meelitades suupilli säärase hingetuks võtva kirega, mis pani ta viigipüksid värisema. Ümber tibatillukese lavaorva seisis sama korrektselt rõivastatud publik ja mekkis õlut. Kui Davies oli soolo lõpetanud, pilli suult võtnud ja leemendavat laupa pühkinud, teenis ta ära sama siivsa aplausikese kui karskuskoosoleku kõnepidaja.

      Ealingi klubi kiire edu tõestas Alexisele seda, mida ta oli alati kahtlustanud: et mingil põhjusel leiab bluusmuusika kõige andunumaid järgijaid Lääne-Londoni äärelinnas. Pärast teist või kolmandat õhtut oli tal aina rohkem põhjust rahuldust tunda. Alexis oli toonud Blues Incorporatedi Sohost ära jaolt soovist pääseda džässimeeste vaenulikkusest. Nüüd hakkasid needsamad klubid, kes olid teda eemale tõrjunud, kahju kannatama, kui järjest enam kliente võttis ette laupäevaõhtuse rännaku Ealingisse. Isegi puritaanlik rahvuslik džässiliit ei saanud eirata tärganud ärivõimalusi. Liidule kuuluva Marquee klubi juht Harold Pendleton ilmus Ealingisse Blues Incorporatedi esinemisele ja tegi pärast seda Kornerile – keda ta alles äsja ei olnud kuigivõrd hinnanud – ettepaneku sisustada Marquee neljapäevaõhtud.

      Sel ajal ei olnud bändil kindlat lauljat. „Mina laulsin, aga ka Davies võis seda teha,” on Korner hiljem meenutanud. „Kuid me ei olnud sõnausku. Me olime instrumentalistid. Sõnad olid lihtsalt kaasnähe.”

      Igal juhul oli laupäevaõhtune publik alati tulvil noori mehi, kes tahtsid pageda oma elektrikamina- ja kakaosoojast maailmast sellesse, kus vaestekvartali mehed jõristavad bluusi ja tänavail keerutavad tantsukuningannad. Kõik, kes tahtsid Blues Incorporatediga laulda, olid teretulnud proovima, ehkki Alexis Korner teadis kauasest kogemusest, et tulemus on enamasti kohutav. Kuni ühel õhtul astus lavale kahemeetrine liivakarva juuste ja roosa jumega noormees, kes laulis nii toorelt ja nii musta mehe kombel, et kõik näis toimuvat justkui Chicagos. Poisi nimi oli Long John Baldry. Temast sai laupäevaõhtustel Ealingi klubi kontsertidel ja neljapäevastel Marquee esinemistel bändi põhilaulja.

      Paar päeva pärast esimest Ealingi üritust sai Alexis Korner Dartfordi postitempliga ümbriku, milles oli magnetofonilint. Kirjas, mille oli kirjutanud keegi Mick Jagger, paluti tungivalt Korneri arvamust kolme laulu kohta, mille oli salvestanud punt nimega Little Boy Blue and the Blue Boys. Laulud olid „Reelin’ and Rockin’”, „Bright Lights Big City” ja „Around and Around”. Lint läks hiljem kaduma ning Korner ei suutnud meenutada sellest muud, kui et see kõlas „täiesti jubedalt”.

      Ent ometi läks lint asja ette, sest tutvustas bändi mehele, kes oli tuntud oma tavatu lahkuse poolest algajate muusikute vastu. Mick Jagger sai nagu kõik teisedki kutse Ealingi püünele, et teha üks proovilaulmine. Järgmisel laupäeval sammuski Jagger kogu oma julgust kokku võttes väiksele lavale räpase presentpalaka taustal ja laulis esimest korda elus avalikult.

      Valges peenekoelises särgis, lõdvaks lastud lipsuga ja boheemlikus kardiganis oli ta iga toll LSE tudeng, vaatamas närviliselt üle õla, kui Blues Incorporatedi suurmeistrid asusid improviseerima nende jaoks arutult lihtsa Chuck Berry laulu „Around and Around” teemal. Ta ise mäletab laval seismist läbi hämu: poolenisti joobunud, valel kõrgusel, sõnad meelest läinud ja hirmust peagu halvatud. „See, mida ma tema juures tähele panin, ei olnud mitte laulmine,” rääkis Alexis Korner, „vaid see, kuidas ta oma juukseid loopis. Tal oli nagu kõigil teistelgi lühike soeng. Kuid kardiganis kuti kohta liigutas ta seda vägagi hoogsalt.”

      Laul hääbus vaikusse. Siis aga puhkes laulja suureks imestuseks aplausitorm. Isegi piredavõitu Davies oli valmis plaksutama tüübile, kelle bluusiarmastus on toonud ta nii kaugele üle piinlikkusmüüri. Tõik, et ta laulis Chuck Berry loo noot-noodilt järele, ainult kinnitas õpilase andumust.

      Järgmine kord, kui Mick Jagger laulis Alexis Kornerile, sai ta selle eest juba tasu: viisteist šillingit ja õlle. Kuu möödudes oli temast saanud Blues Incorporatedi varuvokalist, kes laulis sama tasu eest iga kord, kui Long John Baldry ei olnud parasjagu saadaval.

      Dartfordi poisid Mick, Keith, Alan ja Dick tavatsesid nüüd laupäeviti koguneda Alexise Bayswateri korteris ja veeta paar tunnikest Korneritega, enne kui kõik üheskoos Ealingisse läksid. Bobbie Korner pakkus teed, samal ajal kui Alexis rääkis neile lugusid, mida sessamas köögis olid pajatanud Muddy ja Broonzy: kuidas Big Bill ei suutnud kuidagi oma bluusivendade nimesid õigesti välja ütelda (Fats Waller oli tema suus Fat Wallace) või kuidas T-Bone Walker, ajavahest ja napsist hämarolekus, oli ükskord uurinud: „On see siin Pariis?”

      Mõlemad Kornerid mäletavad toonast Jaggerit vaikse ja viisakana, ehkki tema poliitiline pretensioonikus ajas Alexist pisut närvi. „Rääkisime kord bluusist ja Mick küsis: „Miks sa mängid meie töölisklassi muusikat?” Vastasin talle: „Mick, sa käid Londoni Majanduskoolis! Mis võiks olla veel rohkem keskklass kui see?””

      Seevastu Keith oli otsekohe seltskondlik ja innustunud. „Ta võis istuda köögitoolil ja rääkida Bobbiega tundide kaupa. Mäletan tema armastust sõnade vastu. Ma ei tundnud teda tollal muusikuna, teadsin ainult, et ta mängib nende Dartfordi pundis kitarri. Ta ei trüginud kunagi muusikuna esile. Tal näis olevat hea meel sellegi üle, kui saab Mickiga koos olla.”

      Sel ajal oli külalislahketel Korneritel juba uus püsikülaline, kes käis nende köögipõrandal magamas. See oli poiss, kellega Alexis oli Cheltenhamis vestelnud, aimamatagi, et niisugune väike julgustus pani poisis lõõmama pöörase iha elada Londonis ja mängida bluusi. Niisiis nihkus Moscow Roadi köögiaken üles. Ähmane kuju veeretas end üle laua põrandale. Nagu Muddy Waters ja Big Bill Broonzy enne teda, jäi ka Brian Jones magama kuskil kassinõude ja pliidijalgade vahel.

      Hatherley Road asub Cheltenhami servas. See rahulolev elegantne kuurortlinn seostub inglase mõtteis alati erukolonelide ja peente preilide kolledžitega. Hatherley Road on pikk äärelinnapuiestee ühesuguste 1930. aastail ehitatud eendaknaga majadega, mille СКАЧАТЬ