Minu Ghana. Majanduspõgenik Mustal Mandril. Ethel Aoude

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ just siia, Oasisesse potsatama – konkurents Ali lõõgastuskompleksile enam-vähem puudub.

      „May I get a bottle of beer, please?”27 hüüab Martin kelnerile, lõunainglise aktsendiga.

      „Te olete ikka nii gringod, kui vähegi olla saab,” naerab Jane südamest. „Kuidas te üldse siia sattusite?”

      Martin vaatab Janet üllatunud pilguga.

      „Lähme õhtul Cape Coasti peale hängama, siis näete päris Ghanat ka,” ütleb Jane. Ja nii jääbki.

      Kui viiendal põhjalaiuskraadil päike kustub, alustavad tööd tänavasööklad. Me jalutame mööda küngastele rajatud väikelinna. Merekonteineritest tehtud poed, avatud rentslid ja tuhaplokkidest kokkulaotud värvimata aiad vahelduvad tükatise koloniaalarhitektuuriga. Naised kannavad kunstjuukseid. Pruuniks tõmbunud moskiitovõrgud katavad aknaid. Anicky Plywoods Bakaano, Shambo Phones, Simtek Professional School of Art and Technology, Best Chinese Fast Food – kõikjalt pealetulvavate tekstifragmentide massiiv lämmatab. Sõiduteel taovad räämas nagad jalgpalli ja võib vaid oletada, kumb võistkond endast ManU-d ning kumb Chel-seat kehastab.

      „See on gutter-to-gutter – tänavajalka,” ütleb Jane. „Lähme siit sisse!”

      „Kuidas käsi käib?”

      „Nii ammu pole näinud!”

      Naeratused nurgataguses vabaõhusööklas segunevad spon-taansete hõigetega. Jane on oma jope, vanem õde ehk sista, nagu siin naisterahvaid omamehelikult kutsutakse.

      „G-evening, ma’am!28 See on mu lemmik-söögitädi!” ütleb ta ja annab ühtlasi sisse ka minu tellimuse – rahareformieelse kursiga, nagu siin tavaks:

      „Riis – kolm tuhat; kaste – üks tuhat; lehed ja üks muna!”

      Ei kulu poolt eurotki. Särtsaka kastmega ports maandub punases plastkausis. Kohalikud me ümber söövad sõrmedega.

      „Vabandust, kas lusikat saaks?”

      „Ikka!”

      Pärast esimest suutäit koolevad mu seedetraktis ka need parasiidid, kes Paga piiripunkti kebabist hoolimata veel elus on. Mulle sobib.

      „Rice and stew and some salad, please!”29 tellib Martin.

      „Leaves!” karjub Jane kohapealt putka poole. „The thing he wants is leaves!30 Ma ju ütlesin just!”

      Viimane repliik on mõeldud juba Martinile, sest kohalikku leksikat eirates võib Ghanas lihtsalt nälga jääda.

      Iga lauakese peal on roheline vakstu ning veekauss koos rätiku ja nõudepesuvahendiga. See viimane, mis võiks olla ka vihje köögitoimkonda minekuks, ei pane veel kedagi taldrikuid küürima, sest Ghanas on tal teine funktsioon: seda kasutatakse söögieelsel kätepesul vedelseebina. Ja söögijärgsel ka.

      „Homme proovite banku’d31 eks?” uurib Jane.

      „No vaatab,” ebalen ma napi entusiasmiga, sest pilt jahukäntsakast keset suppi ja selle kõige sees kättpidi plätserdavast kliendist tahab veel veidi harjuda.

      „Ja mis te ise muidu teete?” muudan ma lambist teemat.

      „Eriti midagi. Heegeldame, meisterdame helmestest ehteid. Vedeleme Oasises. Kinkisin Eestis kõik oma asjad ära ja kolisin siia. Nüüd on neli kuud oldud.”

      Õhtu maapealses paradiisis seguneb reisijärgse pingelangusega. Seame end ajutiselt sisse Jane ja Maali kahetoali-ses üürikorteris. Pimeduses tundub see poolvalminud oleku-ga korrusmaja paras lungulungu – kahtlane urgas. Olmemugavused taanduvad tavapäraseks jagatud WC-ks, ühiskasutuses pesuruumiks ning ämbridušiks. Vett saab hoovi pealt kraanist.

      Võtame üle Jane ja Maali elurütmi ning veedame lõviosa päevast Oasises logeledes ning inimestega juttu ajades. Iga päev toob mu tutvuskonda mitu uut kunstnikku, moedisainerit ning muusikut. Siinse loovisikute kontsentratsiooni kõrval näib tuntud Saksamaa loomekeskus Kreuzberg kriitvalgeks kahvatuvat. Järgmisesse päeva planeerib Martin selles osas veel lisagi: kohale saabub ta kontaktisikust produtsent Otabil.

      Aga Otabili ei tule. Vähemalt mitte kokkulepitud ajaks ja kokkulepitud kohta. Me ootame tunde. Loomulikult on meil terve päev aega, ent vähemalt esialgu jääb mulle ebaselgeks, mis produtsent see niisugune on ja mida ta oma tingliku ajaarvamise juures produtseerib.

      Pärastlõunal astub Oasise väravatest sisse kolm noort – juuksed turris, päikeseprillid ees, erksavärvilised särgid seljas, teksad kottis. Üks neist on tüdruk, ülemiste hammaste vahel pilu. Neil pole kiiret. Noormees kärtskollases viipab meie poole. See ongi oodatud Otabil.

      „Ma lähen ajan nendega tiba juttu,” lausub Martin ja siirdub teise lauda.

      Jään paigale, seltsiks Cape Coasti kutid.

      „Kas sa oled seda suurt vähki kesklinnas juba näinud?” uurib minult üks.

      „Jäi nagu silma küll.”

      „Kas sa üldse tead, mis vähk see selline on?” pärib teine õhinal.

      Ei, ma ei tea.

      „See on linna sümbol, sest capecoastlased on nagu vähid! Kui vähid panna purki ja üks neist hakkab välja ronima, siis teised tõmbavad ta jälle alla tagasi. No vot. Meie oleme samasugused. Kui kellelgi hakkab siin teistest paremini minema, siis ta tõmmatakse lihtsalt tagasi.”

      „Kas see on kuidagi… kuidagi lahe või nii?” küsin ma ääri-veeri.

      „Wait small. I’m coming!” ütleb ta vastuseks ja läheb ära. Ma ei näe teda enam kunagi.

      Jutud Otabiliga sujuvad. Nädala lõpus on plaan asuda ümber Accrasse, kus ootab ees kohtumine telekanaliga. Otabili õe majasse äärelinnas võib ka kohe sisse kolida – elektrit seal hetkel pole, aga asjaga tegeldakse.

      Kolmapäeva pärastlõunal laadime auto jälle täis, jätame Victoria Streeti tüüne meelerahu seljataha ning siirdume piki ookeanikallast itta, sedapuhku neljakesi: tuumikule on lisandunud Jane.

      Tipptund Accras näib endast kujutavat püsinähtust, mille orgaaniline osa on aastaid vältavad teetööd ja ümberehitused. Kohatine tänavavalgustus vaheldub kohatise asfaltkattega. Rahvasteränne haarab miljoneid. Rutiiniks muutunud kaos õilmitseb oma astronoomilistes mõõtmetes keset infrastruktuurivaakumit. Põikame napilt ära takso eest, kes on kursi otse meile võtnud. Õigupoolest üritame kogu hingest jälle Accrast välja sõita, et jõuda hommikuks Koforiduasse, kus iganeljapäevase suurürituse ja turismiatraktsioonina peetakse helmeturgu – see on meie viimane meelelahutusplaan enne asjalikuks hakkamist.

      „Võta nendele mikrobussidele sappa – nad lähevad sinna, kuhu meil vaja,” ütleb Andres. Ja Martin, kaotanud suunataju ilmselt kohe, kui Guinea laht silmist kadus, täidab motoorselt käsku. Me lõikame läbi künkliku ja kruusase СКАЧАТЬ