Minu Ghana. Majanduspõgenik Mustal Mandril. Ethel Aoude

Чтение книги онлайн.

      Pärast piiripunkti hargneb tee kaheks. Vasakule jääb pealinn Nouakchott ja paremale Nouâdhibou. Meil on vaja esimesse, aga peame sõitma teise, kuigi see asub poolsaare tipus ja ei jää mitte mingil viisil marsruudile. Põhjus on lihtne: välismaa autodele ei müüda kindlustust mitte siinsamas, teeharul, vaid linnas. Nelikümmend kilomeetrit linna, nelikümmend tagasi. Vot selline süsteem. Bon voyage!

      Kindlustusseltsi ja hotelli sümbioos on niivõrd läbimõeldult paigutatud, et Nouâdhibousse sisenenud välismaalased jooksevad selle väravast üksteise järel lupsti sisse. Kõik. Eranditult. Ka Kudu Expeditionsi äravahetamiseni sarnased mootorrattad on sellessamas tagahoovis – toetumas seisujalgadele, mootorid juba jahtunud, päevatolm hallidel gondlitel.

      Nii palju ruumi, et oma telk püsti panna, selles tagahoovis ei ole. See-eest pakutakse meile kohta kaheteistliikmelise ühistelgi madratsil. Tagasihoidliku majutusteenuse hinnaklass kisub paraku skandinaavialikuks ja otsustame jääda laagrisse kusagil tee peal. Poole tuhande kilomeetri kaugusele Nouakchotti me täna niikuinii ei jõua. Sõidame, palju saab. Sõidame vähemalt minema, tagasi põhja suunas.

      Pressime ennast läbi kõikematva öö, põigates pidevalt ümber löökaukude, Hella halogeenlaternad lõikamas pimedust. Me jõuame teelahkmele ja näitame inspektoritele pabereid.

      „Korras! Sõitke edasi!”

      Sõidamegi, aga mitte kaugele, sest väsimus ja teeolud esitavad omi tingimusi. Mõnekümne kilomeetri järel keerame teelt ära. Ees ootab viimane laager koos hispaanlastega, kel kavas järgmisel päeval minna Banc d’Arguini rahvusparki, mis laiub kaheteistkümne Hiiumaa suurusel maa-alal Lääne-Sahara piiri ja Nouakchotti vahel. Banc d’Arguini tulevad talvituma linnud Siberist ja Gröönimaalt – üsna puutumatutest paikadest – ja Mauritaania suhteline inimtühjus sobib neile.

      Päev koidab. Tühermaa, millel oleme uskunud end parkinud olevat, osutub küla äärealaks. Telgi alt leitud skorpion mõjub piisavalt ergastavalt, et hommikukohv sootuks vahele jätta. Kiirustame edasi, Ghana poole. Cape Coastini jääb veel kolm tuhat seitsesada kilomeetrit auklikku asfalti ja relvastatud kontrollpunkte.

      Rannikuäärne kõrbeala Nouâdhibou ja Nouakchotti vahel on kunagi olnud ookeanipõhi, nii et kollaste liivaluidete asemel katab siin maapinda kaltsiumkarbonaadi kahvatuvalge kiht. Siin-seal koguvad inimesed seda pleekinud pudi, pisikesi merekarpe suurtesse kottidesse.

      GPS näitab meie kõrguseks mõned meetrid alla Kroonlinna nulli18. Saharasse sobiks sisemeri üsna hästi ja seda on omal ajal tahetud siia ka rajada – kliima mahendamiseks ja nii, sest nõgusid on siin küllaga –, aga erinevatel põhjustel, millest üks on raha, ei viidud neid plaane kunagi ellu.

      Varem tihedalt tee äärde pikitud kaamelite eest hoiatavaid silte enam silma ei hakka, ent nende asemel on kaamelid isiklikult. Ära nad ei jookse, aga väga lähedale endale ka ei lase, proovi nagu oskad.

      Kui ma enda kaamelipildid mõned nädalad hiljem blogisse riputan, kirjutab Martin sinna juurde jutu:

      „Kaameliga on nagu miraažiga – sina lähed lähemale, aga tema liigub eest ära. Kaamelid ja miraažid ei ole eriti seltskondlikud ning mingil momendil lasevad nad sootuks varvast. Aga kuni viimase hetkeni üritavad nad sind vastu vaadata stiilis „mis vahid, paks” või midagi sellist. Maantee kaameleid ei sega. Ah et keegi on keset kõrbet musta triibu vedanud – no ja mis siis? Liiva on ju piisavalt. Ja kõrbetarna samuti. Tahan, näsin tarna; tahan, lähen üle musta triibu; tahan, jõllitan vastu. Aega mul on – ja mitte nagu muda, vaid nagu liiva.”

      Teeme peatuse – enne pimedat ja pärast tolmu. Kallame kanistritäied paaki ja asi tahe. Siirdume öiste sõitude graafikusse tagasi, sest me arvame, et meil pole aega.

      Mauritaania ja Mali maastikud on ilusad. Punased. Hiigeltasandikega. Kohati poolkõrbelised, kohati savannistunud. Parallaktiline nihe19 sõidutab maastikku iseenda suhtes; üksteise tagant ilmuvad välja roostesed mäed, mis liivatuulte käes on muutunud tüügasskulptuurideks. See ilu vääriks tegelikult päevavalguses läbimist, aga meil on kiire ja hämarus neelab öö hakul kogu visuaali. Õigupoolest ei tohiks Aafrikas öösiti küll kilomeetritki sõita, ja seda mitte teeröövlite, vaid löökaukude, tuledeta sõidukite ja teel kolavate loomade pärast. Aga me teeme seda ikkagi.

      Mali põhjaosas läheb Sahel, Aafrika idarannikuni välja ulatuv nälja- ja meeleheitevöönd, üle savanniks. Asustus tiheneb võrdeliselt liiklusega. Senised üllatavalt head teeolud muutuvad umbes viiskümmend kilomeetrit enne iga riigipiiri täiesti võimatuks, kuigi saab veel hakkama ka ilma metallist põhjakaitsme ja tõstetud vedrustuseta.

      Seda trassi uuesti läbides võiks mõnedki asjad teisiti teha. Kasvõi mitte alluda politsei kontrollpunktide loendamatutele väljapressimis- ja provokatsioonivariantidele, vaid sõita rahulikult edasi. Fookustatud enesekindlusega. Kui keegi segab, tuleb oodata, sest kunagi läheb ta ikkagi ära.

      Küpsist on?

      Ühel hetkel saab Burkina Faso auklik ja pikaleveninud ääremaa otsa koos oma rekasabade, vildaka silla, prantsuse keele ja kulunud tõkkepuuga. Me oleme kohal, kuigi me oleme veel teel.

      Sinivalge hoone ja moskiitovõrgud klaaslabade ees on meie sihtpunkti algus.

      Jah, just klaaslabade. Ei tollihoone ega enamiku Ghana majade aknaid kata täisklaas, vaid piklikud, umbes kümne sentimeetri laiused klaaslabad, mida saab kangist reguleerida kahte erinevasse asendisse. Meile tuttavat aknaklaasi kohtab siin vaid väga peenetes linnajagudes. Tollihoone eest saab apelsine. Tollihoone seest saab viisablankette. Blankettide eelis on see, et nad on tasuta ja ei pane käsi kleepuma.

      „Mida te vaatate?” küsib ametnik Martinilt.

СКАЧАТЬ