Minu Ghana. Majanduspõgenik Mustal Mandril. Ethel Aoude

Чтение книги онлайн.

      Peatume mahakooruva värviga bensiinijaamas, millele annavad lisaväärtust õlivahetuspunkt ja vabaõhumošee. Tellime täispaagi ning kasutame tankimiseks kuluvat aega ringivaatamiseks ja Eestisse jäänuile sõnumite saatmiseks.

      „Kuulge!” ütleb Andres. Ta silmist paistab plaan. „Mäletate Ericut, seda Ghana kutti, kes Eestis õpib ja kelle sa, Martin, võrkpalli otseülekandele kaasa võtsid? Tema naine elab Kintampos – ma just sain kontakti. Katsun meile seal majutuse orgunnida.”

      Milles küsimus. Andres sulgub logistika- ja kommunikatsioonilainele. Lähedusse kogunenud noormeestekolmiku üks liige võtab sirge suuna Martinile:

      „Boss, teie auto on väga must, las me peseme selle puhtaks!”

      Martin takseerib ühtlaselt terrakotapunase teetolmuga kaetud Foresteri ilmse rahuloluga: „Aga see punane tolm auto peal on ju tore – kohe näha, et reisime,” naeratab ta.

      „Nii ikka ei saa. See on vaja puhtaks küürida!”

      „Kui palju see autopesu teil siis maksab?”

      „Sa lihtsalt anna meile midagi.”

      „Kui palju ja mida ma peaksin andma?”

      „Midagi südamest!”

      „Teeme parem sedasi, et sa ütled mulle konkreetse hinna, ja kui see sobib, siis läheb kaubaks!”

      Kultuurid teevad mu silma all ideoloogilise laupkokkupõrke: something from your heart on äsja Aafrikasse jõudnule ilmselgelt liiga keeruline mõiste, et seda joonelt välisvaluutasse konverteerida. Kolmik arutab olukorda isekeskis ja ei suudagi miskit välja mõelda. Meie teekond jätkub tolmupunasena.

      Ghanas on puhtal autol oma tähendus. Milline täpselt, jääb meile hetkel küll ebaselgeks, ent autot pestakse igal hommikul sellest hoolimata, et nähtud vaev kaob paarikümne minutiga taas tolmukirme alla. See basso ostinato’na23 korduv rituaaltoiming jäi mõne aasta eest ilmselgelt raskesti põhjendatavaks ka The Ghana Water Company kallites ülikondades härradele, kes lubasid autopesulad kogu riigis kinni panna või hädajuhul üldse maha lõhkuda, sest eluliselt vajalikeks protseduurideks hakkas riigis vett nappima.

      Õhtupime Kintampo võtab meid vastu peatänava äärde rivistunud putkamajandusega. Aadresse Ghanas ei tunta, ent telefoni teel saadud legend toimib: õigel tänavanurgal ja õigel hetkel lehvitab meile võõrustaja poolt vastu saadetud poisike, juuksed krässus ja ülahammaste vahel pragu.

      „Akɔaba!”

      Kitsukese avause kaudu nikerdab Martin Foresteri nelinurksesse sisehoovi, kuhu avanevad igasse külge jäävate majade toad. Õues istutakse ja tehakse süüa. Ööseks saab sellest hoovist küllap ka meie kämpinguplats. Kaugemas nurgas asuvad jagatav käimla ja dušš, viimase katusel troonib Polytanki veereservuaar.

      Meid ei kutsuta sisse, sest majapidamine on kitsuke. Kahetoaline. Ericut ennast ei ole Ghanas, aga on tema naine koos lastega. Eikusagilt ilmuvad terrassile plasttoolid.

      „Akɔaba! Istuge! Võtke juua!”

      Tervituseks ja märgiks, et me oma ootamatuses ikkagi oodatud oleme, saame igaüks külma ja kondensniiske veepaki, millele lumehelbed lisajahutuseks peale trükitud. Icecool – processed under hygienic conditions.24 Võib-olla tõesti. Aga isegi kui see on tavaline kraanivesi, pole ta vähemasti hoovipealse veemahuti bakteriparadiisis laagerdunud.

      „Hammusta nurgast tükk välja ja siis joo,” õpetab Rahee minu kohmetust nähes.

      „Hästi!”

      Järgin juhendit ja saan värskendava joa silmnäkku ning krae vahele. Algaja asi – avamise ajal pakendist liiga tugevasti kinni hoida ei ole mõttekas.

      Martin keerutab kotikest käes ning püüab avamiseks sobivaimat nurka leida. Igale poole on midagi prinditud ja ta ei soovi endale trükivärvi sisse süüa. Lõpuks naksab ta disaini poolest enim unarusse jäetud nurga küljest ja… liraki! lendab esimene kogus joogivett ka talle silme vahele. Edasi läheb juba ladusamalt.

      Lauale ilmuvad plasttaldrikud ja riisipallid punavürtsise supiga. See on omo tuo, tüüpiline pühadesöök ning – nagu hiljem selgub – ka üks väheseid Euroopa maitse järgi olevaid suutäisi traditsioonilisest Ghana kulinaariavalikust. Rice and stew25 võib küll siinsete turistide lemmik olla, aga see pole Ghana omatoit, vaid Briti kokanduslaen – continental, nagu kõige britipärase kohta siin öelda tavatsetakse.

      Hiline hommik suubub otsapidi kohalikku ennelõunasse. Telgist välja uimerdades ei tunne ma meie autot enam ära, sest vahepeal on juhtunud see, mis bensiinijaamas napilt liiva jooksis – ta on puhtaks pestud.

      Kintampo kaugeneb tahavaatepeeglis. Cape Coast läheneb. Troopika tiheneb. Viimane kolmsada kilomeetrit künniseid, kontrollpunkte, löökauke ja ületonnaažis rekasid venib nagu kautšuk – ja tundub, et mitte ainult meie jaoks, sest kui me lõpuks lahedal Cape Coasti rannabulvaril One Stone’si rastapoe ees kinni peame, ütleb meile vastu tulnud Jane:

      „Me oleme terve nädala teie suusaboksiga autot oodanud.”

      Kaksteist tuhat kilomeetrit teekonda sadestub mu ajus nagu moreen. Ma olen kohal. Poisid otsivad pagasist üles meie tollivaba veose – Vana Tallinna, kohvi ja muu pudi-padi – ning tassivad selle jupphaaval poodi, kust meile viipab kastanpruunide rastapatsidega Maali. Koos jamaicalast meenutava Stone’iga on nad kõige fotogeensem kooslus, keda ma kunagi olen näinud.

      Jamaica värvides reggae-saatkonnas puudub aeg. Seda asendavad muusika, tšill, lebo ja yolo26. Mida veel?

      „Kohvi?”

      „Oleks palunud küll!”

      Üle tee, teisele poole stressivaba Victoria Roadi jääb Oasis – valge rannakuurort, mida peab Saksa türklane Ali. Siirdume sinna ja seame end rookatuste alla rasketesse tugitoolidesse. Plaažil, teisel pool valget kiviaeda, jooksevad bikiinides Euroopa tüdrukud lainetesse. СКАЧАТЬ