Minu Ghana. Majanduspõgenik Mustal Mandril. Ethel Aoude

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ nimelt pole järele jäänud mitte kedagi, kel sellele arhipelaagile veel õigusi oleks – mitte ühtegi põlist guantši. Viimastest on säilinud vaid kohanimed nagu Tenerife või El Hierro.

      Barbara valmistab koos teise noormehega priimusel pastat ja Iñaky läheb toidu edenemist kaema.

      Martin on pakiruumist välja koukinud pooliku pudeli Hispaania veini, mis on nii halb, et me pole suutnud seda kolmekesigi ära juua.

      „Kas see on viski?” küsib uudishimulik bensiinijaamatöötaja, kui peale õhtusööki taas järele jäänud veinipõhja uuesti autosse pakkima hakkame.

      „Ei, see on vein,” seletab Andres vastutulelikult.

      Hämmastunud pilk.

      „Et jah, nagu viski, aga palju lahjem,” sekkub vestlusse Martin. Tõepoolest, alkohol on islamistliku kuningriigi kõrbes omajagu haruldane nähtus.

      „Siis ikka alkohol?! Viski?” lähevad berberil silmad rõn-gasse. „Kui palju maksab?”

      „See on h a l b vein,” ütleb Martin rõhuga.

      „Palju see maksab, see alkohol?”

      „Ega sa seda pisikest tilka ometi osta ei taha?” imestame meie.

      „Palun! Palun! Palun! Alkohol – kui palju maksab?”

      „Mitte midagi ei maksa, võta kingituseks,” otsustab Martin Allahile käru keerata. Liiatigi pole tal ei piisavalt ärisoont ega südant vaese berberi impulsiivsuse pealt endale väikest kassat teenida.

      Rohkemat polegi kõrbeelanikule õnneks vaja! Et alkohol, al-kuḥl, selle kõige juures veel araabia laensõna on, lisab kogu seigale lihtsalt näputäie sarkasmi.

      „Kuule,” hüüab Andres pudeliga lahkuvale berberile järele. „Sul siin bensiini on?”

      „Pardon?”

      „Bensiini oleks vaja tankida!”

      „Ah, sans plomb?”

      „Oui-oui, sangpomm,” ütleb Andres ja mõlemad naera-vad – tõsi, kumbki eri asja.

      „Bien entendu!” ütleb mees kaugenedes.

      „Väga hea, hommikul paneme paagid täis! Bonne nuit!”

      „Très bien! Bonne nuit, monsieur!”12

      Üle silmapiirini ulatuva lauskmaa kerkinud hommikune päike näitab meile tanklat-motelli-restorani uues valguses. Ümbrus koosneb kolmest elemendist: liivast, asfalditriibust ja valgest hoonekolakast, mis lömitab keset elutut tasandikku. Tagasein on võõbatud kollaseks – maskeeringu mõttes või nii. Kogu territooriumi raamib madal valge betoonrant nagu deklaratsioon, mida keegi kunagi ei loe. See Atlase tankla on mahajäetuse saatkond, mille ümber vedeleb miljard tonni üksildust. Vedeleb, kuhjub luidetesse ja vananeb koos kuivava planeediga. Kui Saharas sajaks ka kümme korda rohkem kui Eestis, valitseks siin ikkagi veepuudus. Ma tahan juua.

      Poisid tangivad oma „sangpommi” ja me hakkame liikuma. Oleme jõudnud Maroko sellesse ossa, kus teeäärsed bensiinijaamad muutuvad üha harvemaks ning politsei kontrollpunktid selle võrra sagedamaks, tervitades saabujat juba paarisaja meetri pealt sildiga „Halte – douane!”.

      Eile edasilükatud kontrollist me täna enam ei pääse. Subaru küljeklaas sõidab alla.

      „Söleemu leikum,”13 viskab relvastatud ohvitser maroko aktsendiga.

      „Wa ‘alaykum al-salaam!”14 vastame me.

      „Gimme fiche, please!”15

      Ohvitser saab paberi, millel on meie marsruut ja nimed, auto rekvisiidid, kere- ja mootorinumber ning sõidu põhjus.

      „Tehke pakiruum lahti!”

      Klõks! Kõige nähtavamale on meil pandud asjad, mida võib-olla väga ei taheta või mis on lihtsalt odavamad. Ohvitser vaatab pagasit. Vaikus tiheneb.

      Vaikus jätkub vaikusega.

      „Hea küll!”

      See on fraas, mille peale on veel vara välja hingata.

      „Kingitust on?”

      On ikka. Pindi Kinnisvara pastakas vahetab omanikku ja kirjutab oma edaspidises elus araabia keelt.

      „Bon voyage!”16

      Läänesaharalased on välja kuulutanud Sahara Araabia demokraatliku vabariigi, mis on pisut riigim riik kui tuareegide poolt internetis deklareeritud Azawād. Täpselt nii, nagu Azawād on endiselt Mali valduses, haldab Lääne-Saharat Maroko, ja muutust ei paista kusagilt. Kõva häälega pole nende kummagi staatusest siiski mõtet kohapeal rääkida, sest see ei vii kuhugi.

      Veidi enne Mauritaania piiri peatume varude täiendamiseks ühes moodsamas bensiinijaamas, kus on pood ja kohvik ning kuhu peatselt tilgub väikeste rühmadena kamp britte täpselt ühesugustel BMW mootorratastel – see on Kudu Expeditions. Nad on üürinud tsiklid, et läbi kiivrivisiiri Aafrikat vaadata, marsruudiks London–Dakar.

      „Otsige Accras kindlasti Milly’s Backyard üles,” soovitab motomeeste mehaanik meile ja hiivab end varuosi vedavasse megamaasturisse. Ent Milly’s Backyardi ülesleidmine on missioon, mille täitmine õnnestub meil koba peale alles pärast poolt Ghanas veedetud aastat. Lõpetuseks hoiatavad britid meid Lääne-Sahara ning Mauritaania piiri vahel asuvale eikellegimaale unustatud maamiinide eest. Lepime kokku, et hoiame piiri ületades mootorratturite lähedale.

      Ent Aafrika kokkulepped ei pruugi alati vett pidada – viisaprotseduurid koos meie masina pagasiruumi puistamisega lõpevad alles siis, kui Kudu Expeditions oma enduuro-maastikuratastel juba Mauritaania tuuli künnab.

      „Sõitke jälgi mööda,” antakse meile kursisoovitus koos passide ja templitega kaasa.

      Koos riigiga lõpeb tee. Ja rehvijäljed, mida mööda me peaksime liikuma, kulgevad liivas täiesti kaootiliselt. Siin-seal, tuustide vahel, paiknevad põlenud autovrakid. Sõidame mõnedsajad meetrid ja jääme ankrusse, sest jäljed lähevad igale poole, aga piiripunkt ei saa olla igal pool. Vaatame otsivalt ringi. Osas autovrakkides elavad inimesed, kellel pole tõenäoliselt passigi, sest nad elavad väljaspool riike, autonoomiaid, haldusalu ja territoriaalseid jaotusi. See on anarhia päriselus. Liivakuhilate tagant läheneb Toyota Hiace ja peatub meie kõrval:

      „Tahate, juhatan teid kohale?”

      „See ei ole nii oluline.”

      „Kakskümmend eurot, sobib?”

      „Me tegelikult teame küll, kuidas piirini saab, me käime siin pidevalt.”

      „Viisteist?”

      „Ei, tegelikult ka, kõik on hästi.”

      Bussijuht vaatab meid nagu täielikke tolvaneid ja sõidab СКАЧАТЬ