Minu Ghana. Majanduspõgenik Mustal Mandril. Ethel Aoude

Чтение книги онлайн.

      Saame tagasi passid, mis on sissekleebitud elamislubade tõttu veel paksemaks ja raskemaks muutunud. Me oleme nüüd ametlikult Ghanas, aga meie auto veel pole, sest kell saab viis ja toll sulgeb uksed. Öö veetmine piiripunktis kõlab kordi turvalisemalt kui telk tundmatul jäätmaal. Aga magamaminekuks on kell veel liiga vähe. Me kolame Ghana poolel ringi. Üliarmas terrassibaar tundub pärast nädalapikkust islamistlikku autosõitu peaaegu kingitusena.

      Star? Gulder? Club? Castle Milk Stout? – küsime riiulil olevate kohalike õllesortide kohta küsimusi, millele on raske vastata.

      „Kas teile shandy meeldib?” uurib baarmen.

      „Pole kuulnudki.”

      Baarmen muutub nõutuks.

      „Sa seda reklaami tead, kus tüdruk ja poiss sõidavad lennukis?” küsib Andres. „Üks joob õlut ja teine joob Sprite’i ja siis nad suudlevad ja tuleb turbulents ja joogid segunevad? See segu ongi shandy.”

      „Ega ei tea küll, aga mis seal’s ikka, proovime ära!” naeran mina.

      „See on Cola Bier,” ütleb Martin. „Saksa televisioonikanalitel reklaamiti seda ühe eriti rõveda paarikesega.”

      Shandy on aasta ringi kestvasse südasuvesse sobiv kerge ning värskendav jook. Shandy ja Aafrika kuumus sobivad kokku nagu saksofon ja trummid. Midagi õllekõrvast baaris müügil pole. Pähkleid – ei; sihvkasid – ei; krõpse – ei. Taamalt kostab liiga valjuks keeratud hiplife’i. Nii joomegi me shandy’t hiplife’iga.

      Baari territooriumil kiratsevas söögiputkas pakutakse kohalikke rahvusroogi banku’d ja fufu’d koos erinevate suppidega. Pealiskaudselt vaadeldes jahukäkkidega sarnanev toit eeldab vähemalt nädalast nälga. Küll kunagi hiljem jõuab seda proovida!

      Sissekäigu ees tegutseva kebabikaupmehe pakutav tundub juba isuäratavam. Kebabiks kutsutakse Ghanas lihavarrast, mis maetakse paksu tšillikorra alla, kui sa juhtud vastama õlakehitusega küsimusele „Kas sulle shito20 meeldib?”. Piiri äärest saab sellise lihavarda kätte väga soodsalt: viiekümne peseeva ehk umbes veerandi euro eest. Hiljem selgub, et mujal on hinnad kaks korda kõrgemad. Kui suurem tšillikiht maha raputada, saab varda lõpuni süüa ka tulekustutit kasutamata. Longime tänaval ringi. Pole mingit probleemi, kui sa ühest ärist ostetud kebabiga teise ärisse sisse jalutad. Probleem on hoopis siis, kui soovid baarist ostetud klaaspudeliga tänavale liikuda, sest klaas on raha ja raha on vähe ja klaas on kallis. Euroopas on klaasi palju ja aega vähe, aga Ghanas on kõik vastupidi, nii et pudel ei tohi mitte mingil juhul ära kaduda. Suundume oma lihavarrastega baari tagasi, jookide juurde.

      Vaatan ringi – tegu on väga avara paigaga, mille keskmes asuvad baariletti ümbritsevad varikatuste ning roheliste plasttoolidega täidetud istumisalad. Selle kõige vahel patseerib kits. Tema kohalolek baarikülastajaid ei häiri. Teenindavat personali samuti mitte. Kits on justkui püsiklient või omanik. Või tulevane kebab paksu tšillikihi all.

      Kolm äri ja kits tegutsevad sõbralikult koos nagu Krõlovi kvartett: toitlustusäri on oma putka ehitanud joogibaari õuele ning kebabikaupmees on lükanud käru pubiväravate ette. Ilma pubipidaja igasuguse pahameeleta serveerib kebabikaupmees vürtsist liha joogibaari laudadel. Ja kui klient on söömise lõpetanud, koristab kebabikaupmees jäätmed ära ning pühib laua puhtaks.

      Meile lähedal asuva laua all teeb käpakõverdusi paks oranži-rohekirju sisalik. Tõstan fotoka silma ette, kadreerin kiirelt ja vajutan nuppu. Tulemus on anonüümne üldplaan, millel puudub igasugune karakter. Hiilin uue klõpsu tegemiseks lähemale. Ja siis veel lähemale. Ja siis laseb modell jalga.

      „Kingi mulle oma fotokas!”

      „Miks ma peaksin?!” Vaatan ülalt tuleva hääle poole.

      „Sellepärast, et mul ei ole fotokat ja mulle meeldib sinu oma!”

      „Põhjendus on hea, aga kui ma selle sulle kingin, siis ei ole ju minul fotokat. Ja mulle ka minu aparaat meeldib!” Seletus mõjub.

      Ning siis kustutatakse tuled ära. Ei, mitte baaris, vaid üheteistkümnendal põhjalaiuskraadil, kus päike loojub kell veerand seitse õhtul, jättes vahele igasuguse hämardumisperioodi. Punane kera kukub kõpsti horisondi taha ja vahelduseks päevale saabub troopiline öö.

      Laupäeva hommik kell 8.00 kujutab endast Aafrika mõistes varast ennelõunat. Pakime telgi kokku ning asume tolliasju korraldama. Selgub, et ametnik, kes teab, kuidas Euroopa autot Ghanasse vormistada, ei ole veel tööle tulnud. Ametnikud ei hiline – ametnikud viibivad. Aga kui kaua konkreetselt see ametnik viibib, ei osata öelda. Suundun Martiniga kohviotsingutele ning Andres jääb vabatahtlikult piiripunkti ootama, et lükata paberite täitmise protsess käima kohe, kui oodatav tööle jõuab.

      Eelmisest õhtust koduseks saanud terrassibaaris vangutatakse meie kohvisoovi peale pead, aga antakse lootust panustada lähedal asuvale turule.

      Kohale minnes aga selgub, et sealsed hommikusöögiputkad pakuvad kuumaks joogiks peamiselt teed või kakaojooki Milo. Ent kohvisõltlasele on Milo nagu tuul müürile. Otsime edasi ja see tasub end ära. Kuuenda meie väisatava putka aknal iluleb Nescafé pakk. Komplektis kohviga pakutakse kõhutäieks paprika, tomatite ning sibulaga praetud muna, serveerituna saia vahel. See on continental – Briti kolonistide apetiitne pärand.

      Inimesed peatuvad, naeratavad ja lehvitavad. Ilmselgelt on kaks kõikuval pingil tasakaalu hoidvat ning samal ajal munasaia manustavat valget tegelast sel tolmusel turul paras vaatamisväärsus. Väike poiss hakkab nutma ja peidab pea ema seeliku sisse – mu naha olematu jume ei mahu veel tema maailma. Möödaminev noormees mangub endale kingituseks minu uusi punaseid matkajalatseid. Selgitan, et need on talle raudselt liiga väikesed. Noormees kaob kobaras seisvate taksode vahele, mis kõik on eri värvi kere, aga samamoodi kollaseks võõbatud poritiibadega. Ja kollaste numbrimärkidega. Ajapikku selgub, et Ghanas ongi selline süsteem. Veel hiljem selgub, et see on riigi üks väheseid toimivaid süsteeme.

      Hangime Andresele hommikusöögiks kebabi ning paar apelsini – rohelise koorega ja pealt auguga, et selle kaudu mahl välja imeda. Järelejääv, nutsakuks pigistatud kest visatakse tänavale. Maitse on nagu apelsinil ikka, aga manustamise tavad on teised.

      „Nende Ghana apelsinide välimus on täpselt selline, et ega neid eksportida ei anna,” ütleb Andres. Vahepeal on ta teada saanud, et ametnik, keda me ootame, laupäeviti ei tööta, aga kontorist proovitakse Accrasse helistada ja midagi välja mõelda. Istume Andresele seltsiks. Käime kordamööda kebabit ja jooki ostmas. Loeme Euroopast kaasavõetud raamatuid. Ootame. Sihtpunkti, Cape Coasti, me täna ei jõua ning öömaja tuleb tee peal improviseerida. Seda kõike muidugi juhul, kui me täna üldse piiripunktist minema saame.

      Tuletame endid aeg-ajalt tollitöötajatele meelde.

      „Aah, te olete ikka veel siin?” imestab väikeste prillidega eatu ohvitser. „Wait small, I’m coming.” Ning temagi kaob tundideks. Aega on Aafrikas nagu savannis liiva. Aeg ei lähe, aeg tuleb, ütlevad aafriklased.

      Kella kolmeks pärastlõunal on paberivaev seljataga, aga Cape Coasti võib tänaseks ikkagi ära unustada. Teede olukorda arvestades ei jõua me päris kindlasti kaugemale kui Kesk-Ghanasse, Kintamposse – linna, milles on üks kosk ja üks peatänav.

      Asume teele. Mõlemale poole konarlikku asfalti jääb troopiline СКАЧАТЬ