Minu Sitsiilia. Mae Merusk

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Kordasin, et minu puhul tal ebaprofessionaalset käitumist karta ei tule.

      Ma ei saa aru, kuidas maal, kus inimesed oskavad alkoholiga kenasti piiri pidada, võib tööandja töötajale sellist asja mainida. See oleks sama, kui teatada, et ma ei tohi külaliste juuresolekul näiteks nina nokkida. Selle mõne koos veedetud päevaga sain aga aru, et Giusy lihtsalt kartis oma reputatsiooni pärast, ja kuna tema oli ülemus, siis ta lihtsalt pidi pidevalt õpetama, manitsema ja igasuguseid jaburaid ülesandeid välja mõtlema. Selle asemel et kõik koos maha istuda ja kogu programm kenasti läbi võtta, käis meeletu sahmimine. Asjad, mille peale tema kulutas tunde, oleksin ma palju väiksema vaevaga ja poole lühema ajaga ära korraldanud. Julgesin seda isegi mainida, aga kes mind kuulda võttis. Ta muudkui sahmerdas, nii et mul oli temast kohati lausa kahju, ning loomulikult ajas ta ka kõik minu kolleegid sellega närviliseks. Vist mina üksi suutsin rahulikuks jääda ja paistis, et see Giusyle eriti ei meeldinud. Ma nagu poleks austanud tema pingutusi ürituse korraldamisel. Õnneks olid mul närvid korras ka pärast külaliste lahkumist, kardan aga, et Giusyl mitte.

      KUIDAS MA AUTOSID VÄLJA ÜÜRISIN

      Sageli ei lepi kõrgharidusega sitsiillased tasuvast erialasest tööst vähemaga ja püüavad hakkama saada vanemate ja sugulaste abiga. Minul siin see võimalus puudus ja pidin endale igal juhul ise elatist teenima.

      Minu teisel siinolekuaastal ütles reisikorraldaja, kelle heaks ma suvel töötama pidin, viimasel hetkel töö üles. Olin sunnitud otsima mingi tasustatud tegevuse, sest üür tahtis maksmist ning süüa oli vaja.

      Siinsed ajalehtede töökuulutused on tavaliselt kahtlase väärtusega ja mul oli veel üsna elavalt meeles erasekretäri otsiv tulevane poliitik, aga otsustasin proovida. Leidsin üllatavalt kiiresti kuulutuse, kus otsiti autode üürimisega tegelevasse firmasse võõrkeele- ja arvutioskusega ning autot juhtida mõistvat bürootöötajat – no see olin ju täpselt mina! Helistasin, käisin kohal ning olin ka kohe tööle võetud.

      Minu töökohaks sai kohalik autode üürimise firma, mille omanik oli tähtsa olekuga suurt kasvu meesterahvas Filippo.

      Tema juures olid tööl tema kihlatu Sara, kes Filippo äraolekul salaja suitsetas (Filippole suitsetav naine ei meeldinud), Sara õde Alessandra, kes oli paras susija ja madu-uss, ning kaks noormeest – Ettore, kes töötas seepärast, et pidi oma uue motorolleri liisingut maksma, ning Massimo, kelle naine oli rase ja kes pidi perele elatist teenima. Seljataga siunasid nad oma tööandjat nii kuis jaksasid ja kui avanes võimalus tööpostilt varem jalga lasta, siis seda nad ka tegid.

      Minul polnud Sara ja Alessandraga õnneks vaja eriti koos olla, sest nad istusid peakontoris, mina aga koos ühega poistest sadamakontoris. Kui Sara ja Filippo juhtusid ära olema, siis võttis ohjad enda kätte Alessandra, kellele meeldis ülemust mängida. Ta helistas mulle mitu korda päevas tobedatel põhjustel – näiteks, et selgitada, kuidas mul tuleb käituda röövi korral, või et korduvalt kontrollida üle parklas seisvad vabad autod. Ning loomulikult selleks, et teada saada, kui palju raha ma olen suutnud kassasse koguda. Õnneks röövlid tülitama ei tulnud ja ka kõik autod olid päeva lõpuks kenasti alles.

      Sitsiilias on suhteliselt raske leida töökohta, kus saaks hakkama viiepäevase töönädalaga. Kui mitte kuus, siis vähemalt viis ja pool päeva pead nädalas rügama. Mina olin tööl ka laupäeviti ja pühapäevast samuti pool päeva. Nädala sees võisin valida ühe vaba päeva, mil Filippo ise büroos laua taga istus. Tööpäev algas kell 7.30 (see mulle eriti ei meeldinud, sest olen hommikune magaja) ja kestis 12.30ni. Siis koju sööma ja siestat pidama ning pärastlõunal veel kolm tunnikest tööpostil. Peab ütlema, et siesta on väga hea väljamõeldis – kestab see kolm tundi, tavaliselt kell 13–16, ning selle aja sees on kauplused ja ka suur osa asutusi suletud. Suvel, kui temperatuur võib lõunatundidel tõusta kohati kuni 40 kuumakraadini, ongi ainuke võimalus päevakuumuse möödasaatmiseks võtta kodus külma dušši ja üritada päeva palavaimad tunnid lihtsalt maha tukkuda.

      Mis puutus ülemuse-alluva vahekorda, siis minuga käitus Filippo väga hästi. Ega ma mingit praaki oma töös ei teinud, aga põhjuse nurisemiseks oleks võinud alati leida. Oma kihlatu Saraga, kellega pidid paari kuu pärast pulmad tulema, olid aga asjad sootuks isemoodi. Küll nad sussutasid telefoni otsas, aga siis, kui peremehel mõni asi üle viskas (ja seda juhtus tihti, sest tema tulevane noorik ei olnud just eriti helge peaga), sai Sara nii läbi telefoni kui ka otse näkku päris ränkade solvangute osaliseks. Ja seda meie, alluvate juuresolekul! Mina oleksin igatahes Sara asemel kihluse sealsamas tühistanud ja minema kõndinud!

      Massimo selgitas mulle pärast tagapõhja: Sara olevat pärit suhteliselt vaesest ja lihtsast perest ning rikka mehe leidmine oli selline taeva kingitus, et helgema tuleviku nimel oli ta nõus kuulama nii mõndagi alandust.

      Töö ei rikkunud konti, pidin klientidega suhtlema, lepinguid tegema ja vaatama, et tagasi toodaks ikka terveid ja täis paagiga autosid. Kui Filippo oli klientidega suhteliselt aus, siis Sara silmades peegeldus ainult raha. Võib ju olla, et kui lapsepõlves oli tal seda vähevõitu olnud, siis nüüd üritas ta mineviku puudused tasa teha. Paljud kliendid jätsid meile oma krediitkaardi numbrid ning kui autol oli kas või mõni kriimustus, käskis Sara kaardilt kohe kopsaka summa maha võtta. Ette tuli isegi olukordi, kus ma keeldusin, sest sain aru, et klient polnud milleski süüdi. Sellistel juhtudel palusin Saral kohale tulla ja see toiming ise teha – vähemalt ei jää patt minu südametunnistusele, sest teda ümber veenda ei olnud võimalik. Selleni, et kliendid nende firmale seepärast negatiivset reklaami võivad teha, omanike mõttemaailm kahjuks ei küündinud. Nagunii ei hakka keegi Londonist paarisaja krediitkaardilt maha võetud euro pärast Palermosse tagasi tulema, et tehingut kontrollida või alustada kohtuasja. Kui välismaalastest kliendid, vaadanud oma krediitkaardi väljavõtet, vahel ka kurjalt helistasid ning õigust nõudsid, siis ei mõistnud firmas ju keegi peale minu inglise keelt. Aga mis selgitaja mina olin…

      Sadamas oli muidu tore – eriti neil päevil, kui saabusid suured kruiisilaevad, mis tõid endaga kaasa tuhandeid inimesi. Siis jätkus kliente ja sai ka muidu nalja: küll korraldasid sadama territooriumil löömingu turiste hobukaarikutega vedavad tegelased, kes ei suutnud reisijaid omavahel ära jagada (lõpuks keelas politsei neil sadama-alale sisenemise hoopiski), küll pidin ma potentsiaalseid kliente veenma, et Palermoga tutvumiseks on auto üürimine kõige rumalam asi, mida nad üldse teha saavad. Loomulikult ei olnud ma sellega oma tööandjale lojaalne, aga samas ei saanud ma turistidele ka valetada. Kesklinn on sadamast jalutuskäigu kaugusel, liiklus enneolematu ning parkimine peaaegu võimatu. Iseasi, kui sooviti sõita linnast välja kaugemaid kohti avastama.

      Kord ühel vaiksel päeval nautisin kontori uksel ilusat ilma ning ajasin naabritega juttu, kui mulle kangastus ime! Otse minu suunas tüüris ammu nähtud pisike laev, millele kirjutatud Kristina Cruises. Ma ei uskunud oma silmi! Kuidas see siia sai? Olin seda laeva mõni aasta tagasi näinud Tallinna ja Helsingi vahel sõitmas ning siin käivate hiiglaslike kruiisilaevadega võrreldes tundus see lausa pisitilluke. Aga seal ta oli, randus, sild lasti maha ning soomlased tulid maale.

      Minu juurde büroosse saabus laevalt keskealine abielupaar, kes soomekeelsest teenindusest meelitatuna üüris päevaks Smardi, mille nad küll paari tunni pärast näost punetades mulle tagasi tõid. Palermo liiklus polevat just see, kus nad tahaksid ilmtingimata autoga ringi sõita.

      Välismaalastest kliendid olid üldjuhul kenad ja tõid autod korralikult ning õigel ajal tagasi, mida ei saanud aga alati öelda kohalike kohta. Meie üürifirmas ei nõutud alati tagatiseks krediitkaardiandmeid ja seda kasutasid ära mõned eriti kahtlased kujud. Nad saabusid kohale, öeldes, et on Sara sõbrad, ja kadusid üüritud autoga vahel mitmeks päevaks. Auto eest maksmiseks leidus neil tagataskus alati suur pakk sularaha, СКАЧАТЬ