Minu Sitsiilia. Mae Merusk

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tagasi ja teatasin, et loomulikult pole ma nõus mingi poolega ning kõik olgu ikka nii, nagu inspektor otsustas. Raske ohkega võttis Filippo tšekiraamatu ja kirjutas tšeki 400 eurole – siin on komme suuremate summade puhul tšekkidega arveldada. Tundsin uhkust, et olin sellest raundist võitjana välja tulnud.

      Kindlasti õppisin sellest töösuhtest mina ja loodetavasti sai targemaks ka minu tööandja. Tänaseks oleme Filippoga taas rahu sõlminud ja teeme isegi pisut koostööd.

      SUUDLEV GIID JA KÕLBMATU KOHV

      Reisimine avardab silmaringi, aga eeldab ka kohanemist uute kultuuride ja kommetega. Üks on kindel: inimene muutub sellel hetkel, kui temast saab turist.

      Reisimine on mõnele harrastus, mõnele puhkus. Minule on reisimine tihti töö. Loomulikult on tegemist ametiga, kus tuleb ette igasuguseid ootamatusi, mis on paratamatult ka minu siinse elu lahutamatu osa.

      Üks on kindel: inimene muutub sellel hetkel, kui temast saab turist. Ta pole enam seesama, kes kodumaal, on selle põhjus siis reisiärevus ja teadmatus eeloleva suhtes või avaldub just sellistel puhkudel tema tõeline mina.

      Olen endalt sageli küsinud: miks hakatakse võõrale maale ja võõrasse kultuuri sattudes käituma teistmoodi kui kodus? Miks ei osata sagedasti puhkusenädalat nautida? Kuna olen reisinud ringi nii eestlaste kui ka sitsiillastega, siis tean, et turistina on neil palju ühist. Aga erinevusi on vist siiski rohkem…

      Mis vahe on sitsiilia ja eesti turistil? Sitsiillane läheb kergesti keema, ütleb sulle kohe välja kõik, mis ei meeldi, vahel lausa absurdsusteni langedes. Aga natukese aja pärast mõtleb kainelt järele ja tavaliselt häbeneb oma ütlusi ning reisi lõppedes on suur osa probleemidest unustatud. Samuti ei süüdista ta giidi või reisiesindajat selles, kui hotell ei vasta kirjeldusele või tuba pole selline kui kataloogipildil.

      Eesti turist eelistab kahjuks sageli silma all head nägu teha, koju tagasi jõudes kukub aga kaebama, et see oli halb ja too oli halb. Või siis esitab kohapeal rahulolematuse tragöödia: „Aga büroos lubati, et…!” Väga vabandan, aga minul pole üldjuhul õrna aimugi, mida on kellelegi öeldud või lubatud või kui palju on keegi reisi eest maksnud.

      Kõige naeruväärsemad on minu meelest punktikaupa koostatud kaebekirjad – see on ikka eestlaste pärusmaa. Nende puhul tundub, nagu inimesel poleks terve puhkusenädala jooksul olnud teha muud, kui pliiatsit närida ja aina uusi ja uusi ebameeldivana tunduvaid asju välja mõelda. Lõpuks hakkad ise ka uskuma, et kõik oligi halvasti!

      Mulle jääb elu lõpuni meelde ühe naisturisti aastaid tagasi kirjutatud kaebuste loend, kus karmi punktina kirjas järgmine süüdistus:

      „Giid suudles tänaval kohalike meestega!”

      Esiteks hoian ma oma eraelu ja töö konkreetselt lahus ja teiseks võiks võõrale maale tulles suhtuda natuke tolerantsemalt kohalikesse kommetesse – sel juhul siis sõpradevahelistesse põsemusidesse, mis on kombeks igal pool Itaalias. Aga eks igaühel meist ole oma arusaamad, ka suudlustest ja suudlemisest. Miks armsad ja süütud põsemusid daami nii väga häirisid, jäi mulle arusaamatuks. Kui ta oleks mind näinud naisega „suudlemas”, kas siis oleks šokk veelgi suurem olnud?

      Samas on eestlased sitsiillastest laiema silmaringiga, iseseisvamad, tähelepanelikumad ning tunnevad kella. Viimane on sitsiillaste puhul sageli väga ähmane nähtus: „Oh, meil kulus natuke aega, kas te tõesti ootate juba pool tundi?” Samuti meeldib neile kambakesi üle kõige omavahel rääkida. Sitsiilia grupile on seega mingi suulise info edastamine omaette katsumus – isegi kui asju mitu korda üle seletada, pole lõpuks pooled ikka nagu midagi kuulnudki. Samuti ei oska sitsiillased eriti võõrkeeli, mistõttu on nendega kõige kergem hakkama saada Hispaanias, kus nad tänu itaalia ning hispaania keele mõningasele sarnasusele päris hätta ei jää.

      Sitsiillaste puhul on tavaline ka häda toidu (mis ei maitse nagu neil kodus!) ja eriti kohvi pärast. Kusagil maailmas ei jooda nii kanget kohvi, kui on Itaalias espresso, ja seetõttu saavad kõik muud kohvid itaallaste karmi kriitika osaliseks.

      Kord tegin Istanbulis, kuhu ma oma 140 sitsiillasega „pagendatud” olin, karmi kasvatustööd. Mulle hakkas kõrva mõnede signora’de hädakisa:

      „Siin pakutakse ainult Türgi kohvi, aga meie tahame espressot! Mis koht see selline on!?”

      Otsustasin reageerida, sest mind oli see pidev kohvi pärast jauramine ära tüüdanud:

      „Aga me oleme ju Türgis, kuidas te saate espressot nõuda?”

      „Me oleme harjunud espressot jooma,” tuli naiivne ja ninatark vastus.

      Mina olen ka paljude asjadega harjunud, aga ei pruugi nende puudumisel kohe kisa tõsta! Käisin välja oma trumbi:

      „Aga vaatame teie probleemi teisest küljest. Türklased on harjunud Türgi kohviga, eks. Kui Türgist pärit turist tuleb näiteks Palermosse, siis kas keegi teist oskaks mulle soovitada kohta, kus ta saaks Türgi kohvi juua? Ikka seda, millega ta harjunud on!”

      Vaikus ja häbelikud pilgud. Kuni reisi lõpuni oli espresso unustatud. Isegi kui see neil veel meeles mõlkus, siis suud jäid selle koha pealt lukku.

      Erilised kohvisõbrad veavad reisile kaasa elektrilise espressomasina ning valmistavad sellega hotellitoas sobilikku kohvi. Kui sellest teada saadakse, hakkab ka ülejäänud rahvas masinaomanikele külje alla ujuma, et saaks koduse kohviga maiustamas käia.

      Ja lisaks kohvile ei osata mujal muidugi ka pastat õiget moodi teha, see on sitsiillaste arvates teistes kohtades söömiskõlbmatu. Mitu korda on mul selles küsimuses tulnud nendega küll nõusse jääda…

      Ühel septembrikuul, kui olin Eesti turistidega Palermo lähistel Città del Mare puhkekompleksis, juhtus üpris enneolematu lugu.

      Reisikorraldaja oli muutnud oma lennugraafikut sedamoodi, et lend saabus Tallinnast Palermosse, sõitis edasi Egiptusesse ning sealt veel omakorda Tallinnasse. Üks suur segadus ja reisijatele arusaadavalt kuhjaga ebamugavust, aga kuna minul polnud nendes asjades sõnaõigust, siis täitsin oma kohust ning olin kell 12 öösel Palermo Punta Raisi lennujaamas oma saabuvat rühma ootamas.

      Siinne lennujaam on väike ning öiseid lende tavaliselt pole. Kohal polnud ka rohkearvulist personali, seal haigutas ainult kaks unist politseinikku, kellel oli arvatavasti kama kaks, kes kust tuleb ja kuhu läheb. Sain oma grupi kätte ja bussidesse suunatud, kui nägin ukse vahelt, et üks blondi peaga proua ootab õnnetult pagasilindi ääres. Palusin politseinikelt luba minna asja uurima ja selgus, et proua pagas oli lennukisse jäänud. Mööda pagasilinti sõitis üks tundmatu nimega kott, millele Egiptus peale kirjutatud, ja mina loomulikult järeldasin, et blondiini kott oli liinil ringleva pagasiga inimliku eksituse tõttu lihtsalt vahetusse läinud. Kuna enam midagi päästa nagunii polnud, sest lennuk oli vahepeal Aafrika mandri suunas lahkunud, läksime bussi peale, et hakata hotelli poole sõitma.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно СКАЧАТЬ