Minu Sitsiilia. Mae Merusk
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Minu Sitsiilia - Mae Merusk страница 10
Название: Minu Sitsiilia
Автор: Mae Merusk
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Книги о Путешествиях
isbn: 9789949479825
isbn:
Ühel hommikul, kui olin juba tööpostil, saabus poole tunni pärast Gaetano ning teatas juba kaugelt:
„Kas oled tänast lehte näinud?”
„Ei veel.”
„No meie sõbra pilt on seal sees!”
„Missuguse sõbra?”
„Il Coso! Politsei sai ta siitsamast Palermost pangaröövi ajal kätte!”
Ennäe, mis tore hommikune uudis! Igal oinal ikka ongi oma mihklipäev.
Loodetavasti istub Il Coso veel praegugi kusagil Ucciardone vangla kõledas kongis ja mõtleb oma elu üle järele.
Ühel pärastlõunal astus uksest sisse viisaka olemisega meesterahvas, valis auto, tegime lepingu ning pärast seda küsis ta minu päritolu kohta. Kui ütlesin, et olen Eestist, sai ta kuraasi juurde ja teatas:
„No siin on küll parem elu, oled rahul?”
„Mis mõttes parem elu?”
„Noh, teil on seal ju suur vaesus ja tööpuudus… siin on sul vähemalt töö ja saad normaalset palka…”
Siis umbes sedamoodi, et Palermosse tulek päästis mind põhjatust vaesusest ja ähvardavast näljasurmast?
Ma ei pea ennast tulihingeliseks Eesti patrioodiks, aga selliseid kõiketeadjaid ma ka ei kannata. Vaatasin sellile otse silma ning teatasin tõsiselt:
„Kui nüüd vaesust silmas pidada, siis sedamoodi, kuidas elatakse veel tänapäeva Palermo mõnedes kvartalites, pole meil Eestis vist keegi kunagi elanud.”
Mis on ka sulatõsi!
Mis palka puutus, siis tean kindlalt, et Eestis oleksin ma saanud sama töö eest suuremat tasu, aga sellele ei viitsinud ma enam vihjama hakata. Rääkimata sellest, et Eestis oleks mul olnud ka tööleping. Üldiselt, mida aeg edasi, seda vähem hakkasin ma pöörama tähelepanu „Eesti asja” ajamisele, sest enamikule inimestest ei lähe siin tegelikult korda, kust sa pärit oled, ja Eesti asukoha suhtes on arusaamad üsna ähmased. Isegi minu juuksur, kelle juures ma juba kuus aastat käin, peab mind ikka veel ukrainlaseks, ja kui ma teda parandan, siis pööritab ta silmi ja ütleb, et „sassi läheb kogu aeg!”. Tavaliselt ei hinda sind siin keegi rahvuse järgi, vaid ikka just inimesena – ei ole tähele pannud, et eestlast koheldaks aupaklikumalt kui näiteks ukrainlast või poolakat. Ja nagunii on kõik Austriast põhja poole jäävad riigid sitsiillaste jaoks Ida-Euroopa. Minu siinoleku algusaastatel oli paljudel kohalikel veel ka mingi kinnisidee, et kui oled sealt „idast” pärit, siis pead töötama kindlasti vanurite hooldajana – siinses keeles badante. Paljud Rumeeniast ja Ukrainast siia tulnud prouad seda tööd teevadki ja on väga hinnatud, aga mõnel võib ju olla ka natuke teistsuguseid tahtmisi ja oskusi kui kohalike vanurite päevade sisustamine.
Kui tööle sai mindud, siis oli meil Filippoga juttu, et kaks kuud on katseaeg ning kui soovin edasi tööle jääda ja minu isik töökohale sobib, siis septembrist palk tõuseb ja ehk saab isegi töölepingu. Kuna midagi asjalikumat silmapiiril ei olnud, talv ka tulemas, kui turismitööd nagunii keeruline leida, siis oleksin hea meelega kevadeni autofirmasse edasi jäänud, sest töö ei olnud raske ning isegi meeldis mulle.
Augustikuu lõpu poole otsustasin palgaküsimuse üles võtta:
„Varsti on september… Sa lubasid palka tõsta… ja mind ametlikult tööle vormistada…”
„Mina?”
„Sina ikka – jäi ju jutt, et kui suvekuud ära töötan ning kõik on okei, siis palk tõuseb…”
„Ei, sa oled millestki valesti aru saanud,” tegi Filippo ilmsüütut nägu.
Mitte mingil juhul ei saa ma sellistest asjadest valesti aru! Ja enne kaotan töökoha, kui lasen ennast lollitada.
„Kindlasti kohe?”
„Jajah, ma olen sinu tööga väga rahul, aga palgatõusust meil küll pole juttu olnud.”
„Ega siis midagi, sellisel juhul on need minu viimased tööpäevad.”
„Oled kindel?”
„Ikka.”
Filippo läks näost punaseks, aga ei öelnud midagi. Mina olin ka vait. Rohkem me seda teemat ei puudutanud ning augusti viimasel päeval tegin minekut. Kui töölt lahkusin, ütles Massimo mulle hüvastijätuks:
„Küll nad on rumalad – nad ei leia iialgi siia enam sellist töötajat nagu sina… Sara ja Alessandra ei oska klientidega isegi itaalia keeles suhelda…”
Mul oli selle lihtsa kiituse üle hea meel.
Aga Sitsiilia autoüürifirma ei teadnud veel, et tegemist on eesti naisega, kes ennast nii lihtsalt lüpsta ei lase. Olin töötanud mitu kuud ja minu lihtsate arvestuste kohaselt oleksin pidanud ka puhkuseraha saama. Rääkisin ühe sõbranna mehega, kes oli töökaitseinspektor, ning tema arvutas välja, et mul oli õigus 400 eurole. Ma polnud ju ametlikult tööl olnudki ja selle raha küsimine võis lõppeda fiaskoga, aga otsustasin proovida.
Helistasin Filippole ja leppisime kokkusaamise kokku. Ulatasin talle arvutused ja teatasin, et vähemalt selle summa olen ma ära teeninud, oma suve nende firmale ohverdades. Filippo vaatas minu kirjutatut ja läks taas näost punaseks – ta üldse punastas lihtsalt ja seepärast oli kerge arvata, mis tujus ta parasjagu oli. Õhetav nägu ei saanud midagi head igatahes tähendada.
„Kes need arvutused tegi?”
„Töökaitseinspektor.”
Filippo nägu läks varjundi võrra veel tumedamaks.
„Hmmmm…”
Mina ootasin ja püüdsin näole manada võimalikult ükskõikset ilmet, kuigi ega mul ka endal hea olla ei olnud. Sellised rahaküsimised pole üldse minu ala.
Filippo aju töötas täistuuridel.
„Kas sul elamisluba on?”
Ju ta, alatu, lootis, et mul seda ei ole, ja siis ei saaks ma ka kusagile mingit õigust nõudma minna.
„Loomulikult.”
See vastus talle ei meeldinud. Mõte jooksis edasi ja jõudis tema arvates ideaalse lahenduseni:
СКАЧАТЬ