Minu Sitsiilia. Mae Merusk

Чтение книги онлайн.

      Pidin ühe tähitud kirja saamiseks minema peapostkontorisse. Sinna minnes peab varuma üüratult aega, sest järjekorrad on tohutud. Kuna paljudel sitsiillastel pole pangakontot – seda on ilma kindla töökohata suhteliselt keeruline saada, sest kardetakse rahapesu –, siis käiakse postimajas pensioni järel ja arveid maksmas ning rahakaarte rahaks vahetamas ja nii edasi.

      Kõige pikem aeg, mis mul on kunagi tulnud ootamisele kulutada – ja seda selleks, et saada kätte vanematelt jõuludeks saadetud šokolaadikarp –, oli viis tundi – minu ees oli järjekorras 250 inimest. Rahvarohkematel päevadel, näiteks kuu alguses, seab postimaja ette oma ratastel putka üles isegi pirukamüüja, et järjekorralised saaksid soovi korral käia kõhtu täitmas.

      Kuna ma olin just elukohta vahetanud, siis tahtsin lisaks kirja kättesaamisele küsida, kas on võimalik minu vanale aadressile minevaid saadetisi uude kohta edasi saata. Pärast tüütut ootamist luugi ette jõudnud, sain küll oma kirja, kuid seal toimetava sinjooraga ei tulnud jutuajamisest midagi välja, sest ta oli kurttumm! Jumala pärast – tore, et inimesel on kindel töökoht, aga postimajas on ju ka kõikvõimalikke muid osakondi, kus pole inimestega otse suhtlemine hädavajalik. Ja mina ei olnud sabas seisjatest ainuke, kellel jäid teenindajale oma probleemid kurtmata.

      Hiljem kohtasin tänaval ühte oma palermolasest tuttavat ning ei suutnud emotsioone enesele hoida:

      „Ma käisin postkontoris! Sa ei kujuta ette, mis oli!”

      „Kas peapostkontoris?”

      „Jah.”

      „Kujutan küll, sattusid ka kurttumma otsa!”

      „No näed, siis ma polegi ainuke – see on juba legendiks muutunud,” hakkasin naerma.

      „Selline asi on võimalik ainult siin – see naine on kindlasti mõne tähtsa sugulase või sõbra kaudu kohale määratud.”

      „Aga ma ei saa ikkagi aru, miks just teenindusletti?”

      Sellele ei osanud vastata ka mu palermolasest tuttav.

      SISSEELAMINE SITSIILIA ELLU

      Sitsiilias on elu isegi Põhja-Itaaliaga võrreldes kordades teistsugune, Eestist rääkimata. Kuid alles aastate möödudes hakkasin erinevustest põhjalikumalt aru saama.

      Uude keskkonda elama asudes peab omaks võtma palju tundmatut ja harjumatut. Mõne asjaga kohaned aja möödudes kergesti, teine võib aga võõraks jäädagi. Inimene on ehk rohkem avatud sellele, mis tagab mugavama äraolemise. Nii on tõenäoliselt ka minuga.

      Üks sitsiiliapärane seisund, millega ma alguses kuidagi harjuda ei suutnud, on dolce-fare-niente ehk „magus mittemidagitegemine”. Eesti keeles selle väljendi vaste puudub. Tubli eestlane peab ju ka nädalavahetustel ning tööst vabal ajal kuidagi kasulik olema, mitte laskma päeva niisama looja karja minna. Aga just selle viimase peale on sitsiillased meistrid – ja tundub, et hakkan seda harjumust liigagi nobedalt omandama. See on üldse lõunamaade komme – suhtuda aega nagu millessegi tähtsusetusse. Pool tundi ees või taga – homme on ka päev ning toimetused võivad oodata!

      Ühel pühapäeval – oli parasjagu minu esimene talv Sitsiilias – otsustasime minna sööma agriturismo’sse ehk turismitallu, mis paiknes linnast väljas mägedes. Olime neljakesi: mina, minu treeningukaaslane Diego, tema onupoeg Massimo ja minu sõbranna Giovanna.

      Pärast pikka ekslemist kõrvalteedel leidsime koha lõpuks üles ning meid ootas ees autosid tulvil parkla ja terve hulk inimesi. Söögisaaliks oli kohandatud vana pikkade laudade ja lihtsate puust toolidega ait. Köögi poolt tuli imehäid lõhnu.

      Mitmekäiguline maitsev lõunasöök maksis koos veiniga 15 eurot, aga kuna Massimo tundis sealset omanikku, saime nina pealt kaks eurot odavamalt. Isegi selline väike allahindlus on sitsiillasele tähtis – see žest on vastastikune austus, rispetto – mina toon oma sõbrad sinu juurde sööma ja sina teed meile pisut hinnaalandust. Sõime erinevaid eelroogasid ja kahte pastarooga ja kahte pearooga ja magustoitu ja loputasime selle alla ohtra koduveiniga.

      Kui olime ennast nii täis puginud, et mitte teragi poleks enam sisse mahtunud, siis arvasin oma naiivsuses, et hakkame linna tagasi sõitma ning saan järele jäänud poole päevaga midagi kasulikku ette võtta: koristada, sokki kududa või lihtsalt raamatut lugeda. Aga ei! Ükski minu sõpradest ega ka teistest lõunalistest ei teinud nägu, et oleks vaja kiiresti koju tagasi minna.

      Söögisaali ees paiknes suur kaminasaal, kaminas oli mõnus tuli ja saalis lauad lauamängude ja kaardipakkidega. Samuti ei puudunud mugavad sohvad, kuhu külaliste mõnusaks äraolemiseks olid valmis pandud padjad ja pleedid. Keegi ei kiirustanud lahkuma: mõni võttis koha sohval kamina ees ja lasi silma looja, agaramad hakkasid lauamänge mängima ja kohvi jooma. Kes veel jaksas, võttis maarohunapsi seedimise turgutamiseks. Väljas olid ka hobused, juhuks kui kellelgi oleks tekkinud huvi ratsutama minna, aga oli hakanud lund sadama, ja pärastlõunases mugavolekus СКАЧАТЬ