Minu Sitsiilia. Mae Merusk

Чтение книги онлайн.

      Kui kokku on tulemas suurem seltskond, kipub väljaskäimisest kujunema paras katsumus. Võib juba ette kindel olla, et suur osa ajast läheb ootamisele, kogunemisele ja organiseerimisele. Kõigepealt lepitakse kokku, kes teevad autodega tiiru, et sõpradele-tuttavatele küüti pakkuda. Palermo on suur linn ja see võtab aega. Seejärel sõidetakse „jaotuspunkti”, kus sõpruskond kokku saab. Sellele järgneb kogu seltskonna läbimusitamine – tervitamine, umbes pooletunnine small talk ning arutlus, kuhu nüüd minna ja mida vaba õhtuga peale hakata. Siis taas kõik autodesse ja välja valitud koha poole teele. Seejärel on pikk ja pinev parkimiskoha otsimine, selle leidmiseks tuleb linnas – eriti nädalavahetustel – sageli teha pooletunniseid ringe, sest auto on vaja jätta baarile-restoranile-diskoteegile võimalikult lähedale. Kui nüüd plaanitud kohta millegipärast ei pääse (ülerahvastatud, järjekord, broneeritud), siis hakkab kõik otsast peale.

      See on minu jaoks tõeliselt väsitav. Seepärast ei meeldi mulle käia väljas suurte gruppidega, vaid eelistan väiksemat seltskonda. Ma ei ole siiani aru saanud, miks ei võiks lihtsalt kokku leppida, et kohtume näiteks baaris A – igaüks võiks tulla endale sobival ajal. Aga ei – millegipärast peab kõike tegema koos.

      Ühel pühapäeval pidime minema linnast välja sööma. Meid oli oma 30 inimest, sest kõik võisid kaasa kutsuda oma sõbrad ja nood taas oma sõbrad ja nii edasi. Mida suurem seltskond, seda toredam! Kogunemiseks läks meil üüratu aeg, sest viimased tulijad saabusid kaks tundi pärast kokkulepitud aega. Kõik ootasid rahulikult, vesteldes ja naljatades. Olin vist ainuke, kelle peas olid kurjad mõtted, et tegelikult oleks võinud ju kodus veel rahulikult tunnikese magada ning siis sama rahulikult kohvikus cappuccino võtta. Pärast sain aru küll, miks Palermost tunniajase autosõidu kaugusel asuvasse söögikohta minekuks pidi hakkama kogunema hommikul kell 9…

      Kui ma olen olelemise ja mõnusas seltskonnas ajaviitmisega ära harjunud, siis ootamist ei suuda ma ka parima tahtmise juures omaks võtta. Olles kutsutud kusagile, kuhu minekut on organiseerimas üle kümne inimese, jään ma mängust lihtsalt välja.

      Üht peab siin teadma – kui sul on Sitsiilias palju tutvusi, siis võid olla kindel, et saad parima teeninduse ja parimad hinnad.

      Kui olin alles „algaja” sitsiillane ning mu teadmised siinsest suhtluskultuurist olid veel napid, juhtus ükskord midagi minu motorolleri piduritega ning pidin leidma mehaaniku. Kellegi leiab kindlasti, sest töökodasid on iga nurga taga, aga kas see keegi on oma töös ka osav ja küsib sinult õiglast hinda (naisterahvas, välismaalane kah veel – mida see remondist teab!), on juba keerukam.

      Läksin kodu lähedal asuvasse söögikohta, kus ma tihti söömas käisin ja kõiki tundsin, ning kurtsin oma muret. Perepoeg Filippo oskas mulle kohe vajaliku mehe juhatada. Pidin ainult garaaži minema ja ütlema parooli:

      „Kes on Marcello, mind saadab Filippo!”

      See pidi mulle tagama korraliku teeninduse ning taskukohase hinna. Eks Marcello saatis omakorda enda kliente Filippo restorani kaheksajalga sööma.

      Tegin, nagu kästud. Kohtusin Marcelloga ning ta lubas pidurid õhtuks korda teha:

      „Tule siis sellele õhtul kella kuue paiku järele!”

      „Ma kell kuus ei saa, olen seitsmeni tööl, kas hiljem on suletud?”

      „Jah, aga ma elan siinsamas,” osutas Marcello lähedal asuva maja poole, „kui töö lõpetad, kutsu mind, ja ma tulen teen garaaži lahti. Elan teisel korrusel, hõika, ja ma tulen välja.”

      Või sedamoodi! Püüdsin ette kujutada, kuidas ma keset tänavat häälekalt oma mehaanikut kutsun. Kodune kasvatus ei ole mind küll tänaval kisama õpetanud…

      Õhtul pärast tööd seadsin sammud Marcello rõdu alla, ajasin jalad harki ja hüüdsin, aga hõige tuli üsna hädine:

      „Marcello…”

      Selle peale saabus rõdule tema naine, kes tuli uudistama, mis sireen tema meest nõudma on tulnud. Punastasin ja seletasin kogeldes asja ära. Naine julgustas mind: „Hõika siis kõvemini!”

      Üürgasin nüüd juba korralikult:

      „Maaaarceeellloooooo!”

      See hüüe tõi oodatud tulemuse, mees tuli alla ning ma sain oma tsikli kätte. Mõistliku hinnaga. Pidurid olid korras.

      Sõbra jaoks on koduuks alati valla. Aga ma ei teadnud algul, et Sitsiilias peab see valla olema ka sõprade sõpradele. Ükskord korraldasin väikese koduse aperitiiviõhtu kümmekonnale inimesele – kohale tuli neid aga peaaegu topelt. Kui esimese kellahelina peale ukse avasin, ei saanud ma algul arugi, kellega on tegu, sest võõraid nägusid oli lihtsalt nii palju.

      Kui ma kutsun kümme külalist, siis on mul ka suupisted, veiniklaasid ja muu vajalik kümnele, mitte kahekümnele inimesele. Kuid see ei häiri kedagi – pigem sööme vähem, aga tore, kui meid on palju! Saab uusi tutvusi sõlmida ja ka ise minna järgmisel korral kaasa kellegi poole, keda veel ei tunne, ja sõlmida seal omakorda tutvusi… ja nii see lumepall veereb. Sageli ei vaevuta isegi helistama, et kaasa tuleb veel viis sõpra. Kedagi ukse taha nagunii ei jäeta. Ka see on üks asi, millega tuleb siin harjuda – suhtlemine võhivõõraste inimestega, nagu oleksid nad su head tuttavad.

      Õnneks olen kurja perenaisena teinud karmid seadused, et vähemalt ette helistamata minu ukse taha sisselaskmist nõudma ei tulda. Siin on suhteliselt tavaline, et minnakse kellelegi lihtsalt niisama külla, kui midagi targemat teha ei ole.

      Ka tööalaselt tuli siin mõndagi õppida. Kui sitsiillane tahab ülemust mängida, siis võib ette tulla igasuguseid üllatusi, sest kui ta ennast muuga ei saa maksma panna, teeb ta seda tobedate käskude-keeldudega. On vaja näidata, et töö käib. Kui tasuv see on, pole enam kellegi asi.

      Algusaastatel püüdsin loomulikult tubli olla ja teha nii, nagu kästakse. Nüüd aga, nähes, et tööga seotud nõudmised on tobedavõitu, lihtsalt vilistan neile. Äärmisel juhul teen näo, et täidan käsku, aga tegelikult toimin ikka nii, nagu endale õigem ja parem tundub. Sitsiillased teevad nii, nagu neil on mugavam. Asi on selles, et jagatakse käske, aga viie minuti pärast need unustatakse. Pole tarvis minna mõttetut ülesannet täitma, arvates, et „kui kästi, eks siis vist peab…”. Tegelikult ei pea!

      Olin ühel siinsel reisibürool abiks tähtsa veiniürituse korraldamisel. Sinna oli oodata veiniajakirjanikke ja – spetsialiste kogu maailmast. Üritust juhtis ja korraldas karmi olekuga proua Giusy, kes oli südamega asja juures – ehk isegi liiga. Minu ülesanne oli rühm Catania lennujaamas vastu võtta ja teha nendega tutvustav tiir Etna ümbruse veinimõisates. Pärast seda pidi toimuma suuremat sorti nõupidamine ja degusteerimine.

      Päev enne ürituse algust „instrueeris” mind Giusy:

      „Vaata, et sa degusteerimise ajal veiniga ei liialda!”

      Ajasin silmad suureks – kelleks ta mind peab?

      „Ma üldjuhul töö СКАЧАТЬ