Minu Sitsiilia. Mae Merusk
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Minu Sitsiilia - Mae Merusk страница 6

Название: Minu Sitsiilia

Автор: Mae Merusk

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Книги о Путешествиях

Серия:

isbn: 9789949479825

isbn:

СКАЧАТЬ Päkapikk, kes teatas:

      „Minu otsus on tehtud, valisin sinu!”

      Milline rõõm ja au! Olin hetkeks sõnatu.

      „Aga teine, see tähtsam voor, mis pidi otsustav olema? Kuidas siis sellega jääb?” ei suutnud ma küsimata jätta.

      „Ei, ma olen kindel, et sina sobid selle töö jaoks väga hästi! Sellisel juhul pole teist vooru enam vaja teha.”

      Ma ei viitsinud enam lihtsameelset mängida ning ütlesin karmil häälel telefoni:

      „Mängime nüüd ausat mängu – keda sa otsid, kas töötajat või naist –, lase käia ja ütle välja!”

      Selline otsekohesus lõi Päkapikul jalad alt – ta kokutas midagi ning vajutas siis telefoni kinni. Aga tuli välja, et lisaks suurele poliitikahuvile oli mees ka järjekindel. Paari minuti pärast helises telefon uuesti:

      „Ära saa minust valesti aru, see pole üldse nii, nagu sa mõtled, ja…”

      Ma palusin ennast totrustega enam mitte tülitada ning lõpetasin kõne. Loodetavasti on ta tänaseks teinud edusamme nii reklaamis, kaubanduses kui ka poliitikas ning tema sekretär saadab teda alati ja kõikjal. Loodetavasti on neiu Ukrainast.

      Otsustasin, et enam ei uuri kuulutusi, kus pole ei töö sisu ega koht täpselt määratletud. Silma jäi selline kuulutus: „Otsitakse osalise tööajaga töötajat ilukirurgi erapraksise vastuvõttu. Vajalik inglise keele ja arvuti kasutamise oskus.”

      No ilukirurg küll ei tohiks mingi naljavend olla! Ja osalise ajaga töö sobis ka, sest lootsin, et sellisel juhul on mul võimalik näpistada mõni vaba nädal oma turismirühmadele, kes olid kevade poole siiamaale tulemas.

      Helistasin tohtrihärrale ja minu imestuseks ei kutsunudki ta mind oma kliinikusse, vaid hoopis kohvikusse, kus me siis „võiksime kohvitassi taga tööasjadest rääkida”. Kui kohvikusse, siis kohvikusse. Doktor oli umbes 60aastane pikka kasvu meesterahvas, väga eeskujuliku käitumise ja kommetega. Vestlesime pisut ühest ja teisest ning kui kohv joodud ja jutud räägitud, lubas ta minuga lähipäevil ühendust võtta. Mul oli tõeliselt hea meel – viisakas inimene ja töökohalootus – ning uskusin, et olin endast meeldiva mulje jätnud. Nii see otse loomulikult ka oli, sest paari päeva pärast helises telefon, helistajaks minu tulevane tööandja.

      „Tere! Kuidas elad?”

      „Tere! Hästi, tänan küsimast!”

      „Kas sa tuleksid minuga aperitiivile?” tahtis ilukirurg teada.

      Mis aperitiivile? Aga kliinik? Töö? Olin pisut segaduses, aga otsustasin kutse vastu võtta.

      Saime juba tuttavas baaris kokku, jõime oma joogid ja ma üritasin juttu ikka ametlikumale tasandile juhtida, aga tema rääkis aina maast ja ilmast. Lõpuks teatas:

      „Ma tahan sulle midagi näidata, sõidame!”

      „Mida?”

      „Ära muretse, ega sinuga midagi ei juhtu, istu autosse, sõidame.”

      Ehk lõpuks näen ka kliinikut ja tulevast töökohta, tuli mulle pähe naiivne mõte. Kuna doktor ei paistnud ei kahtlane ega ka vägivaldne, otsustasin, et isegi kui tal peaksid olema kurjad kavatsused, siis mida ta minuga ikka linna vahel teha julgeb. Ronisin tema kõrvale autosse ja hakkasime sõitma.

      Palermos on kolm jahisadamat, üks otse kesklinnas ja kaks pisut eemal. Sõitsime kaugema sadama juurde ja ta jättis auto sadama värava taha seisma. Valvur tundis doktorit ja tervitas teda. See andis mulle julgust juurde, et tohtril pole ehk kavatsust mind muulilt merre lükata. Kõndisime natuke, kuni ta jäi uhke jahi ette seisma ja teatas:

      „See on minu paat. Kohe, kui ilmad ilusaks lähevad, läheme sellega merele, mina ja sina, ainult meie kahekesi!”

      Selline ettepanek võttis mind muidugi sõnatuks, aga ei äratanud mingit huvi romantilise jahisõidu vastu mehega, kes oleks võinud vabalt olla mulle isa eest. Tema arvas loomulikult, et oli suutnud mu pahviks lüüa, ja nagu tulevastest paadisõiduplaanidest veel vähe oleks olnud, üritas mulle kätt õrnalt ümber õlgade panna. Nüüd sain ma päris kurjaks:

      „Käed eemale! Kohe autosse ja viid mu koju!”

      Doktor ehmus: „Mis siis nüüd juhtus? Kas ma solvasin sind?”

      „Jah, solvasid küll. Mina otsin tõepoolest tööd, aga sinul pole nähtavasti seda pakkuda. Kas oledki üldse arst?” Tegelikult ma teadsin, et ta oli tõepoolest see, kellena esines, sest olin ettevalmistustööd teinud ja telefoniraamatust tema nime juurest infot otsinud. Ka kliinik oli olemas.

      „Mina, ja pole arst? Tahad, näitan tunnistust?”

      „Ei taha, mul on juba üsna kama kaks, kes sa oled – nüüd aga kiiresti autosse ja viid mu otseteed koju, või hakkan jala astuma!”

      Jala muidugi minna ei tulnud – see oleks olnud mehe eneseuhkusele liig ning pettunud peigmees viis mind vastu vaidlemata koduukse ette. Terve tee ei rääkinud ma temaga ühtegi sõna ning autost lahkudes jätsin moka otsast hüvasti. Viisakuse mõttes. Sain järgnevate nädalate jooksul veel paar korda temalt kõne, aga ei vastanud enam. Eks tal oli ka põhjust solvuda, kui temale ja tema romantilisele jahile eelistati mingit osalise ajaga töökohta!

      Kunagi aastate eest lugesin ühest Eesti ajalehest siin apelsinikorjamisel abiks käinud tüdrukute juttu sellest, kuidas Sitsiilias peab töökoha saamiseks ilmtingimata tulevase ülemusega voodit jagama. Nii hull see asi nüüd ka ei ole ning eks naistelembesi tööandjaid leidub iga rahva hulgas. Olen hiljem saanud igati tõsiseid töökohti ilma igasuguste siivutute ettepanekuteta ning ma kahtlen, kas eelnevalt kirjeldatud situatsioonide puhul üldse oligi mingit töökohta pakkuda – kui häbenetakse lehte panna naise otsimise kuulutust, siis ehk proovitaksegi töökuulutuste rubriigiga. Kuigi ma pole veel kohanud naist, kes selle kaudu endale meest otsiks! Aga ehk leidub selliseidki…

      Üks on aga kindel: kui on tutvusi, on ka võimalus saada paremaid töökohti. Hea sõna sõbra suust kaalub üles ka kõige hoolikamalt ette valmistatud CV.

      Töökoha saamine (loe: mugava töökoha saamine) on Sitsiilias suhteliselt keerukas. „Mugav” töökoht on riigiasutuses ja sarnaneb paljuski nõukogudeaegsega: palk ei ole just väga suur, aga see-eest kindel, puhkus ja muud riigipühad on tasustatud ning pensionifond jookseb. Ja saab viilida. Seepärast ongi ametiasutustes asjaajamine üks suhteliselt piinarikas tegevus, sest mõnd ametnikku võid otsima ja ootama jäädagi – teda lihtsalt pole kunagi kohal. Ja mõni, kes kohal on, ei tea oma tööülesannetest midagi. Vahel tekib küll tunne, et puudub igasugune kontroll inimeste oskuste ja tegemiste ning ka selle üle, kas mõni üldse tööle jõuabki.

      Riiklikul töökohal makstakse üle Itaalia enam-vähem sama palka. Erasektoris teenib siin aga tunduvalt vähem kui näiteks Põhja-Itaalias. Samuti on väga paljud inimesed mustalt tööl – mingeid makse sinu eest ei maksta. Suvel saad küll nädalakese või paar puhkust, aga puhkuseraha loomulikult mitte. Ja ilma lepinguta töötades võidakse sind päevapealt minema saata. Tööandja on kuningas ning alluvad olgu vait!

      Töökoha saamisel on määrava tähtsusega raccomandazione СКАЧАТЬ