Minu Sitsiilia. Mae Merusk

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ päikeseloojangut asja, sest lokkas prostitutsioon ning väljakul asuv, tollal umbe kasvanud park oli täis kriminaalset elementi. Üks prostituutidest olevat elanud koguni meie majas ning olnud naabrina väga kena inimene.

      Samuti kuulsin Piero käest, kuidas majarahvas mõned aastad tagasi – täpsemalt aastal 2002, kui oli tugev maavärisemine – selles pargis öö mööda saatis, sest kardeti halvemat ega julgetud majja tagasi minna, enne kui oht möödas.

      Signore Dagnino tütred Lea ja Federica elasid samuti samas majas ning kutsusid mind lahkesti enda juurde jõululõunale, sest siin arvatakse, et maailmas pole midagi kurvemat kui üksiolek, eriti pühade ajal. Sedamoodi saidki õige mitmed jõulud peetud Lea kodus, kus oli alati palju rahvast ning head süüa. Olles käsitöösõber ja arvestades siinsete majade talviseid jääkülmi põrandaid, kudusin kõikidele kingituseks villased sokid ning sain suure imetluse osaliseks, sest kudumisega siin eriti ei tegelda.

      Kuna majas elas niinimetatud härrasrahvas, siis olin mina vist ainuke elanik, kes viitsis oma kodu ise koristada – kõikidel teistel käisid abiks tõmmud pisikesed mehed, arvatavasti hindud, kes tolmutasid, jooksid lappidega ringi ning vedasid prügikotte välja. Mulle aga millegipärast ei meeldi mõte, et keegi võõras minu kodus toimetab, ja oma imepisikese elamise kordaseadmiseks kulutasin napilt tunnikese, kui sedagi.

      Oma siinsest esimesest kodust ja esimestest naabritest on jäänud mulle ainult head mälestused.

      Kuigi olen tänaseks oma kesklinna-elamise linnaäärse roheluse vastu vahetanud, saab signore Dagnino minu käest siiani vähemalt korra aastas pudeli Vana Tallinnat, mis talle väga maitseb. Samuti on mul alati suur rõõm kohata Pierot, Lead ja Federicat.

      KINDLAMEELNE POLITSEIAMETNIK JA OLEMATU EESTI VABARIIK KINDLAMEELNE POLITSEIAMETNIK

      Et siinsest seaduserägastikust läbi murda, peab olema palju kannatust ja kavalust. Kui suudad ettevõetu lõpule viia, on rahulolu seda suurem.

      Sellal, kui ma Sitsiiliasse elama jäin, oli Eesti suhteliselt värske Euroopa Liidu liige ning meie maa olemasolust ei teadnud paljud mitte kui midagi. Ilma elamisloata võis Itaalias olla kuus kuud, aga tegelikult oli võimatu, et keegi hakkab sinu siinoleku vastu huvi tundma või seda kontrollima – juhul muidugi, kui sa millegi kriminaalsega ei tegelenud. Seda viimast mul plaanis ei olnud ning oleksin võinud ka niisama oma eluga edasi minna.

      Ent ma tahtsin, et kõik oleks aus ja dokumendid korras. Lootsin elamisloa saada suurema vaevata – see poleks tohtinud mulle kui Euroopa Liidu kodanikule mingi probleem olla. Samuti pidin varem või hiljem leidma töö ning ilma elamisloata oleks tööotsimine ehk keerulisem olnud.

      Täieõiguslikuks Sitsiilia asukaks saamise teel sain esimese suurema õppetunni: peaaegu alati tekib probleeme, kui pead siinsetes ametiasutustes asju ajama. Üks ei tea, mida teine teeb, ja kohati tundub, nagu reeglid ei kehtikski. Kusagil on mingi seadus, aga see on risti vastu teisele seadusele ning sinu edasine saatus sõltub sellest, millise ametniku juurde satud ning milliste seadustega ta parasjagu kursis juhtub olema. Aga nii ei ole tegelikult ainult Sitsiilias, vaid ka mujal Itaalias.

      Niisiis suundusin questura’sse ehk politseijaoskonda. Minu eelis Euroopa Liidu kodanikuna oli see, et ma ei pidanud mitmesajapealises ja kirjupalgelises elamisloa nõudlejate järjekorras seisma, vaid valvepolitseinik lasi mu järjekorras mööda ning võisin hakata kohe oma dokumente täitma.

      Kõik sai kenasti kirja, kuni tuli ära näidata töökoht – aga kuidas? Mul pole veel elamisluba ega kohalikku dokumenti – mil viisil saab mul üldse olla töökoht? Seadusesilm ütles, et mitte ainult ei saa, vaid ka peab! Katsusin siis selgitada, et töötan kodus arvutiga, mul on oma kodulehekülg ning palka saan Eesti reisikorraldajatelt, kes siia turiste saadavad. Kodu polnud politsei jaoks mingi tõsine töökoht ja seda enam, et arvutiga… Olen aru saanud, et arvuti on siin nii mitmelgi pool veel üsna anomaalne nähtus, sest küsimusele „Mis on teie meiliaadress?” vastatakse: „Palun saatke meile faks!” – ja seda ka ametiasutustes.

      Kemplesime politseinikuga töökoha teemadel tükk aega. Lõpuks saatis ta mu peapolitseiniku jutule, too oli tõsine mees ja asus kohe asja kallale:

      „Mis jutt see on, et töötate siin ja saate palka välismaalt?”

      „Aga nii see on – ma ei tööta siinse tööandja heaks.”

      Minu meelest on tegemist mujal maailmas suhteliselt levinud nähtusega. Miks peaks see Sitsiilias keelatud olema?

      „Kui töötate ilma kohapealse tööandjata, siis peab teil olema partita IVA, käibemaksukohustuslase number!”

      „Aga kuidas ma selle numbri saan, kui mul pole siin elamisluba ega residentsust?”

      „Seda ma ei tea!”

      „No mina ka ei tea!”

      Peapolitseinik hakkas tüdinema ja üritas minust teisel, kavalamal moel vabaneda:

      „Aga Euroopa Liidu riigi liikmena pole teil ju elamisluba vajagi, kui teil on kehtiv pass?”

      Kuidas ei ole vaja? Ladusin lagedale oma teadmised kohalikest seadustest, mille peale mees ohkas ja ütles:

      „Vaadake, mis te selle töökohaga teha saate – tehke endale partita IVA ja siis tulge tagasi.”

      „Aga…”

      „Ma ei saa teid kahjuks rohkem aidata!”

      Questura’st lahkudes olin tigedam kui herilane. Seda ma nii ei jäta! Sain ühelt tuttavalt raamatupidamisega tegeleva firma telefoninumbri ning panin end kirja commercialista vastuvõtule. See peene nimetusega tegelane on raamatupidaja ja ärinõustaja samas isikus. Kuna Itaalias on maksude maksmine ja tulude deklareerimine üsna keeruline, kasutavad paljud inimesed tema teenust, et seaduserägastikust väiksema vaevaga läbi murda. Hankisin partita IVA.

      Järgmisel vastuvõtupäeval läksin tagasi questura’sse ning sammusin võidukalt otse peapolitseiniku kabinetti. Mind taas enda ees seismas nähes ütles ta lootusetult:

      „Jälle teie!”

      Ta oli ilmselt arvestanud, et kui hakkan endale ise käibemaksukohustuslase numbrit hankima, siis läheb sellega vähemalt paar kuud ning selle aja jooksul ma ehk löön elamisloale käega või ehk muutuvad seadused või ehk visatakse Eesti Euroopa Liidust välja – ning nad võivad mu koju tagasi saata.

      „Tere päevast!” vastasin ja lõin oma värske numbri letti.

      Nüüd ei osanud seadusesilm enam midagi öelda, võttis mu dokumendid vastu ning käskis järgmisel nädalal elamisloale järele minna. Ja nii imelik kui see ka polnud, luba saigi valmis! Taas olin ühe siinse kogemuse võrra rikkam – ära ametiasutustes iial alla vannu, vaidle ja nõua oma õigust, kuni ametnikud väsivad, sest erinevaid seadusi on tõesti nii palju, et keegi ei oska neis õieti orienteerudagi. Ka pangakontoris teatati algul, et välismaalastele arvet üldse ei avata, aga tehnikat „ega ma enne ära ei lähe, kui arve saan!” kasutades sain nii arve kui ka pangakaardi.

      Järgmine käik pärast elamisloa saamist oli commune’sse – linnavalitsusse, kus jagati ID-kaarte. Seisin luugi taga ja ulatasin oma paberid ning elamisloa – aimates juba ette, et ega kõik toimingud ühekorraga tehtud ei saa. Ja loomulikult oli mul õigus. Luugi taga istuv muheda pereisa välimusega meesterahvas vaatas minu värsket elamisluba:

      „Eesti kodanik?”

      „Jah.”

СКАЧАТЬ