Stalini väejuht: Georgi Žukovi elu. Geoffrey Roberts

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Notševka. Ta tappis saablihoobiga bandiidi, haaras tema hobuse ratsmetest ja aitas mu sadulasse.”43

      Tambovi mäss suruti 1921. aasta suvel maha, kuid Žukovi üksus jälitas Antonovi jõudude riismeid veel peaaegu kuni aasta lõpuni. Žukovi võitluskaaslaste hulgas oli ka tema noor naine. Tütar Era sõnul kohtus Žukov tema 1900. aastal sündinud, külakooli õpetajannast ema Aleksandra Dijevnaga Voronežis, kuhu isa üksus oli ümber paigutatud. Kui nad abiellusid tõepoolest 1920. aastal, nagu Era kinnitab, siis oli tegemist tõelise kiirkiindumusega, sest Žukov saabus sinna alles oktoobris. Era mainis, et…

      … ajad olid rasked ning [Antonovi] jõuke jälitav üksus pidi kogu aeg olema liikvel. Ema jäi üksuse staabi juurde ning püsis kogu aeg komandöri silme all. Kord pidi isa ta äärepealt arestimajja saatma, sest ema oli taidlusteatri etendust ette valmistades kuidagi eksinud. Ent sõjaväelaste rändurielu raskused ja vaevad ei takistanud nende õnne. Mäletan, et nad mõlemad meenutasid meelsasti neid aastaid: kuidas ema rappus tundide kaupa kuulipildujakaarikus; kuidas ta õmbles sõduripluusist pükse ja Punaarmee karedatest kalingursärkidest pesu ning punus nöörist „sandaale”.44

      Žukovi memuaarides pole kõigest sellest sõnagi, kuid ega neis polegi midagi isiklikku peale lapsepõlve- ja noorukiaastate kirjelduste. Pärast Punaarmeesse astumist muutuvad tema meenutused sõjaväekarjääri ja Nõukogude riigi teenimise koondkokkuvõtteks. Nii ei vaevu ta isegi mainima, et 1921. aastal suri tema isa.

      Žukovi pühendumine sellele, mida ta Nõukogude sõdurina pidas oma pühaks sotsialistlikuks kohustuseks, on loomulikult tema eluloo keskne osa, kuid see pole kaugeltki kogu tõde. Isegi rangete ettekirjutustega ning repressiivses nõukogude süsteemis olid kodanikel peale ühiskondliku elu ka isiksus ja eraelu. Žukov polnud erand. Tema vapustavalt eduka sõjaväe- ja poliitikakarjääri varjus peitunud isiklikud ambitsioonid ning jõuline iseloom aitasid tal nurjumistest üle saada. Oleks liiga lihtne öelda, et tema lapsepõlve ja noorukiea loos avalduvad kõik tema isikuomadused ning ilmneb iseloom, kuid siiski on märgata kogu eluks püsima jäänud tunnusjooni nagu raskuste talumine, pühendumine õppimisele ja enesearendamisele, lahinguvaprus ning valmidus võtta endale vastutus ja olla juht.

      Noore Georgi eluretke – lapsepõlvest täiskasvanueani, külast linna, läbi sõja ja revolutsiooni Punaarmeesse ning kommunistlikku parteisse – kõige olulisem õppetund oli see, et pöördelised sündmused ja suured murrangud pakuvad eduvõimalusi neile, kel jätkub nende vastuvõtmiseks annet. Just niisugune muster kordus Žukovil kogu tema elu ja karjääri jooksul.

      3.

      SÕDURI ELU: KASVAMINE PUNAKOMANDÖRIKS, 1922–1938

      Pärast kodusõja lõppu Venemaal 1921. aastal demobiliseeriti suur osa Punaarmeest kiiresti. Viie miljoni meheline Punaarmee kahanes kümnendi keskpaigaks umbes poolele miljonile. Žukov oli nende hulgas, kes jätkasid teenistust. Oma memuaarides ei maini ta otseselt põhjust, miks ta otsustas jääda sõjaväkke, kuid veebruaris 1921 pani ta tähele partei instruktsiooni, mis käskis kõikidel kommunistidel püsida Punaarmees. Sel ajal jagati rohkesti seda laadi käske, ehkki need ei takistanud parteilaste pagemist sõjaväest. Žukov jäi armeesse, sest see sobis talle. Ta nentis, et „suurem osa rivvi jäänud meestest tegi seda sellepärast, et oma kalduvuste ja võimete tõttu pühendusid nad sõjaväeteenistusele”.45

      Ehkki Žukov oli kodusõja lõpuks ikka veel nooremkomandör, avanes tal Punaarmees häid karjäärivõimalusi. Ta oli teeninud allohvitserina tsaariarmees ja nooremkomandörina Punaarmees ning pälvinud mõlemas vapruse eest autasusid. Samuti oli ta teatud määral haritud ning lõpetanud ratsaväe punakomandöride kursuse. Pealegi kuulus Žukov kommunistlikku parteisse, mida uus, nõukogude režiim pidas karjääritegemisel kõige tähtsamaks eelduseks.

      Žukovi tõus Punaarmees 1920. ja 1930. aastatel oli pigem järjekindel kui tähelepanuväärne. Ta alustas 1922. aastal eskadronikomandörina ning tõusis kümnendi jooksul polgu- ja lõpuks ka brigaadikomandöriks. Tema esimene kõrgem ametikoht oli Punaarmee ratsaväe aseinspektor, kelleks ta määrati 1931. aastal. Edasi sai ta diviisi- ja seejärel korpusekomandöriks ning 1938. aastal edutati Žukov Valgevene sõjaväeringkonna ülema asetäitjaks, kellena ta pidi vastutama eelkõige väljaõppe eest. Mais 1939 suunati Žukov Kaug-Itta, et selgusele jõuda, miks Nõukogude Liidu ja Mongoolia väed saavad piirisõjas jaapanlastelt lüüa, ning just seal tegi ta endale nime.

KOMMUNISTLIK ARMEE

      Sõjavägi, kus edenes Žukovi karjäär, oli autoritaarse ja repressiivse nõukogude sotsialistliku süsteemi võtmetähtsusega organisatsioon. Noort nõukogude režiimi kirjeldatakse tabavalt kui „militariseeritud sotsialismi”, mille kujundajad olid nii 1917. aasta revolutsioonisündmused kui ka Vene kodusõda.46

      Kodusõja ajal langes või suri nälga miljoneid inimesi. Võiduhimulised bolševikud ei andnud kellelegi armu ning rakendasid oma režiimi kaitsmiseks piiramatut vägivalda. Veenmise kui poliitilise kaasamise meetodi asemel võimutses sundimine. Bolševike partei (1918. aastal võttis see kommunistliku partei nime) kujunes oma ülesehituselt üha jäigemalt hierarhiliseks ja autoritaarseks. Kodusõja kõige hirmsamatel aastatel (1919–1920) olid bolševikud kaotuse lävel, sest kontrrevolutsioonilised valgete armeed piirasid nende kõige olulisemad tugipunktid Kesk- ja Põhja-Venemaal igast küljest sisse. Valged said sõjalist abi mitmelt välisriigilt – Suurbritannialt, Prantsusmaalt, Jaapanilt ja Ameerika Ühendriikidelt –, kes kartsid eduka bolševistliku revolutsiooni nakkuse levimist endagi juurde. Seetõttu rääkisid bolševikud kodusõjast kui võitlusest elu ja surma peale mitte ainult sisevaenlastega, vaid kogu kapitalistliku maailmaga. Bolševikud lootsid, et teiste riikide revolutsioonilised sotsialistlikud liikumised tulevad neile appi. Ent kui seda ei juhtunud, siis lepiti teadmisega, et nõukogude sotsialistlik riik peab eksisteerima koos kapitalismiga, vähemalt esialgu.

      Võidukast kodusõjast hoolimata kartsid bolševikud ikkagi kapitalistlike välisriikide sissetungi ja sisejõudude võimaliku riigipöörde surmaohtlikku koosmõju. 1920. ja 1930. aastatel oli kogu Nõukogude Liidus näha sõjaarme ning sõdadevahelisel perioodil viibis nõukogude režiim sama hästi kui sõjaseisukorras. Niisuguses pingeseisundis nähti Punaarmees revolutsiooni kaitsmise vältimatut kilpi ja mõõka.

      Punaarmeed, mille ametlik nimetus oli Tööliste ja Talupoegade Punaarmee, peeti masside sotsialismikooliks ning distsipliini ja poliitilise ustavuse eeskujuks, mis pidi siduma rahva nõukogude režiimiga. Nõnda kõlas teooria, kuid praktikas oli Punaarmees teenimine enamiku sõjaväkke võetute jaoks julm ja masendav kogemus. Žukovi-suguste karjääriohvitseride olukord oli teistsugune. Neid koheldi lugupidamisega ning nende palk ja elutingimused olid kutsealuste omast paremad. Austus, millega režiim Punaarmeesse suhtus, süvendas sõjaväe usku nõukogude süsteemi ja selle juhtkonda.

      1920. aastate lõpul muutus Punaarmee režiimi jaoks veelgi olulisemaks, sest algas Nõukogude Liidu kiire moderniseerimine. Seda programmi arendati kahes suunas, millest esimene oli hoogne industrialiseerimine ja linnastamine. 1928. aastal algas esimene mitmest viisaastakust, mille plaanide realiseerimine pidi järsult suurendama tööstustoodangut ning muutma senise valdavalt agraarühiskonnaga maa arenenud tööstusriigiks. Ametliku statistika kohaselt kasvas tööstustoodang 1930. aastatel 850 protsenti. Tegelikud arvud olid tõenäoliselt mõnevõrra väiksemad, kuid kahtlemata edenes industrialiseerimine hoogsalt. Tänu sellele rajati tuhandeid tehaseid ning ehitati palju uusi paise, kanaleid, maanteid ja raudteid. Linnaelanike arv suurenes kolmekümne miljoni võrra. Industrialiseerimisel arendati oluliselt kaitsetööstust, sest selleks ajendas hirm kapitalistide kallaletungi ees. Nõukogude juht Jossif Stalin ütles veebruaris 1931 peetud kuulsas kõnes: „Meie oleme arenenud riikidest sada viiskümmend aastat maha jäänud. Peame selle vahe kümne aastaga tasa tegema. СКАЧАТЬ