Stalini väejuht: Georgi Žukovi elu. Geoffrey Roberts

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Nõukogude Liidu põllumajandusest kollektiviseeritud. Sund põhjustas talupoegade ägedat vastuhakku, mille tagajärjel põllusaaduste toodang kahanes järsult. Kommunistlik režiim reageeris kollektiviseerimisest põhjustatud kriisile massihukkamiste, arreteerimiste ja küüditamistega. Selle tagajärjel hukkus miljoneid talupoegi, eriti aastail 1932–1933, mil kollektiviseerimise julmusele lisandus põuast tingitud näljahäda Ukrainas ja mitmes Venemaa piirkonnas. Peamised sundijad oli kommunistlik partei ja riikliku julgeoleku organid, kuid oma osa tuli täita ka Punaarmeel. Siiski puuduvad andmed, et Žukov oleks kollektiviseerimise kampaanias vahetult osalenud.

      Kui Žukov otsustas jätkata sõjaväeteenistust, polnud Punaarmee sugugi nii mõjukas institutsioon, milliseks see kujunes hiljem. Kodusõjale järgnenud kaootiline demobiliseerimine häiris selle funktsioneerimist ja õõnestas moraali. Kommunistlikus parteis kostis hääli, mis nõudsid loobumist regulaararmeest ja panustamist poolvabatahtlikule rahvakaitseväele, millele bolševikud 1917. aastal võimu haarates lootsid. Punaarmee juhid seevastu kinnitasid, et lakkamatult püsiv sise- ja välisoht nõuavad alalise kutselise sõjaväe säilitamist.

      Parteisisese vaidluse tulemusena saavutati mainitud kahe seisukoha kompromiss – loodi umbes 500 000-meheline regulaararmee ning peale selle mitmeid osalise teenistusajaga sõduritest komplekteeritud territoriaaldiviise, kus mehed pidid igal aastal paariks kuuks rivvi astuma. Regulaararmee üksused olid koondatud piirirajoonidesse, territoriaaldiviisid paiknesid enamasti ohutumal sisemaal. Ent isegi need niinimetatud regulaarväed koosnesid põhiliselt kaheks aastaks sõjaväkke kutsutud meestest. Punaarmee professionaalne tuumik jäi suhteliselt väikeseks. Peaaegu kõik territoriaalväed koosnesid jalaväediviisidest, aga Punaarmee üheteistkümnest ratsadiviisist ja kaheksast ratsabrigaadist oli ainult üks territoriaaldiviis. Ratsaväeüksuste juhtkond, varustus ja relvastus olid paremad kui teistel ning nende üksuste lahinguvalmidus oli suhteliselt kõrge, nii et Žukov sattus pärast kodusõda reorganiseeritud Punaarmee eliidi hulka. See asjaolu selgitab osaliselt, miks Suure Isamaasõja ajal said nii paljud ratsaväeohvitserid kõrge auastme.

      Punaarmee kodusõja järgse ümberkujundamise kõige mõjukam korraldaja oli selle staabiülem Mihhail Frunze, kes ühtaegu töötas sõjaväe ja merelaevastiku rahvakomissarina (st kaitseministrina). Frunze reorganiseeris Punaarmee juhtimisstruktuuri ning likvideeris kodusõja ajal kujunenud dubleeriva sõjalise ja poliitilise alluvussüsteemi, milles komissaridel oli komandöride käskudele vetoõigus. 1924. aastal kehtestas Frunze ainujuhtimise (jedinonatšalije), millega lõpetati komissaride sõjaliste otsuste langetamise õigus.

      Žukov teenis Frunze alluvuses 1. Moskva ratsadiviisis ning nagu paljud nõukogude sõjaväelastest memuaarikirjutajad meenutas temagi sügava kiindumuse ja imetlusega Frunze kangelaslikku tegutsemist Punaarmee taastamisel pärast kodusõda. Frunze suri enneaegselt oktoobris 1925 pärast nurjunud maohaavandilõikust, kuid tema kui professionaali pärand jäi uues Punaarmees elama. Frunze nõudis raudset distsipliini, intensiivset väljaõpet ning ohvitseridelt erialaseid ja poliitilisi teadmisi – just seda doktriini rakendas Žukov hiljem väejuhina.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

      1

      Gymnast tähendab inglise keeles võimlejat, gimnazistka vene keeles aga gümnaasiumi naisõpilast. – Tõlk.

      2

      Kirjeldasin võiduparaadi peamiselt Nõukogude filmikroonika Parad Pobedõ 1945 järgi. Žukovi kõne masinkirjas eksemplar oli eksponeeritud aprillis 2010 Moskvas Suure Isamaasõja 65. aastapäeva tähistamise näitusel. Informatsioon, kuidas Žukov kõnepidamist harjutas, pärineb tema tütrelt Eralt, keda autor intervjueeris Moskvas aprillis 2010.

      3

      Autori intervjuust Era Žukovaga, Moskva, aprill 2010.

      4

      K. Simonov, Glazami tšeloveka mojego pokolenija (Moskva: APN, 1989), lk 330.

      5

      A. Mirkina, Vtoraja pobeda maršala Žukova (Moskva: Vniigmi-Mtsd, 2000), lk 24.

      6

      Georgi Žukov: stenogramma oktjabrskogo (1957 g.) plenuma TsK KPSS i drugije dokumentõ (Moskva: Demokratia, 2001), esimene osa, dokumendid 9–10.

      7

      „F. I. Tolbuhhin”, Pravda, 19. oktoober 1949.

      8

      Bolšaja Sovetskaja Entsiklopedija, 2. väljaanne. (Moskva: Ogiz, 1952), lk 222–223.

      9

      Maršal Žukov: Polkovodets i tšelovek, 2 köidet (Moskva: APN, 1988), lk 70.

      10

      „U groba velikogo Voždja,” Krasnaja Zvezda, 9. märts 1953.

      11

      Time, 9. mai 1955.

      12

      Istorija velikoi otetšestvennoi voinõ Sovetskogo Sojuza, 6 köidet. (Moskva: Vojenizdat, 1960–1965).

      13

      C. Ryan, The Last Battle (London: NEL, 1968), lk 169.

      14

      E. Salisbury (toim.), Marshal Zhukov’s Greatest Battles (London: Sphere, 1971; esmatrüki kirjastanud Harper & Row, 1969), lk 4.

      15

      Ericksoni ülevaate leiab Žukovi arhiivitoimikust, kus on tema kohta välismaa perioodikas ilmunud artiklite väljalõiked, Venemaa Riiklikus Sõjaväearhiivis – Rossiiski Gossudarstvennõi Vojennõi Arhiv (edaspidi RGVA), F. 41107, Op. 1, D. 85.

      16

      G. K. Žukov, Vospominanija i razmõšlenija (Moskva: СКАЧАТЬ