Stalini väejuht: Georgi Žukovi elu. Geoffrey Roberts

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mõnevõrra vaibunud. USA ajakirjanik ja ajaloolane Harrison E. Salisbury publitseeris 1969. aastal Žukovi artiklite omavolilise tõlke raamatus „Marshal Zhukov’s Greatest Battles” („Marssal Žukovi kuulsaimad lahingud”). Selle teose eessõnasse on kätketud Salisbury tuntud kirjeldus Žukovist kui „kahekümnenda sajandi massisõja väejuhikunsti meistrist”.14 Enamik retsensente on sellega päri. Inglise tuntuim Punaarmee asjatundja John Erickson väitis ajalehes The Sunday Times, et „kahekümnenda sajandi seni suurim sõjamees on Nõukogude Liidu marssal Georgi Žukov. Lihtsamalt öeldes on ta väejuht, kes ei kaotanud ainsatki lahingut… Üsna pikka aega ülistasid Saksa kindralid oma saavutusi… kuid nüüd on marssal Žukovi kord. Võib-olla ilmus ta avalikkuse ette hilinemisega, kuid viimane sõna kuulub temale.”15

      Aprillis 1969 ilmusid Žukovi nägusas köites memuaarid, milles oli värvitrükis kaarte, samuti sadu fotosid, millest mõni pärines Žukovi isiklikust arhiivist.16 Nõukogude Liidus äratasid need suurt huvi. Esimene trükk 300 000 eksemplari müüdi kiiresti läbi. Neile järgnes veel miljoneid, peale selle sadu tuhandeid eksemplare mitmesse keelde tõlgituna. Tema memuaaridest sai peagi kõige mõjukam Suure Isamaasõja isiklikku laadi ülevaade ja nõnda on see jäänudki.

      Žukovile polnud antud kogeda oma Suure Isamaasõja memuaarajaloo lahingu triumfi. 1974. aastal, mil avaldati tema memuaaride täiendatud väljaanne, oli ta juba elavate hulgast lahkunud.17 1968. aastal oli Žukovil olnud ränk insult, millest ta enam kunagi täielikult ei toibunud. Tervisehädasid süvendas veelgi stress, mida põhjustas tema teise naise Galina haigestumine vähki. Pärast seda, kui neljakümne seitsme aastane Galina novembris 1973 suri, halvenes Žukovi tervis kiiresti. Juunis 1974 heitis seitsmekümne seitsme aastane väejuht Kremli haiglas hinge.

      Žukovi matused olid kõige suurejoonelisem seda laadi kombetalitus Nõukogude Liidus pärast Stalini surma. Nõukogude Armee Keskmajas käis kirstus lamavat Žukovit austamas tuhandeid inimesi. Kui lahkunu 21. juunil Kremli müüri ääres mulda sängitati, oli tähtsaim kirstukandja partei peasekretär Leonid Brežnev. Järgnenud mälestusteenistusel pidas põhikõne kaitseminister marssal A. A. Gretško.18

      Venemaal peeti ja peetakse praegugi Žukovit Teise maailmasõja – vähe sellest, kogu Venemaa – ajaloo suurimaks väejuhiks. Ka läänes ülistatakse teda peaaegu samamoodi. Muidugi pole Žukov igaühe meelest kangelane. Isegi Venemaal kritiseeritakse teda. On neid, kes peavad teda egoistlikuks jõhkardiks, kelle sõjaväelase reputatsioon on suuresti üles puhutud. Endise Nõukogude luureohvitseri ja Venemaal avaldatud menuraamatute autori Viktor Suvorovi järgi „olid kõik riigi tippväejuhid Žukovi vastu. Kindralid ja marssalid teadsid, et Žukov on auahne. Nad teadsid, et ta on ühtaegu kohutav ja nüri inimene. Nad teadsid, et ta on jõhker anastaja. Nad teadsid, et karjeristina on ta klass omaette. Nad teadsid, et ta tallab oma teel kõik jalge alla. Nad teadsid tema võimuhimu ja usku oma eksimatusse.”19

      Nagu me edaspidi näeme, oli Žukov kindlasti halva iseloomuga ning kaasvõitlejatel oli tema karjääri kohta palju halba rääkida, kuid Suvorov rõhutas ainult tema negatiivseid jooni. Suvorovi halvustav rünnak ei mõjutanud Žukovi populaarsust Venemaal kuigi suurel määral. Jätkunud väitlused üksnes süvendasid Žukovi kui suurejoonelisi võite saavutanud inimese vägagi halva iseloomu veetlust.

      Sageli süüdistati Žukovit selles, et ta ükskõikselt ohverdas tema juhtimise alla usaldatud sõdurite elu ega hoolinud sellest, kui palju ohvreid tema võidud nõudsid. Žukov tõrjus kirglikult seda laadi väiteid, rõhutades, et tugitoolis istudes on kerge tagantjärele targutada, nagu oleks seda või teist lahingut või sõjaretke võinud võita palju väiksemate ohvritega. On tõsi, et ta oli rünnakuid eelistav väejuht. Siiski õppis ta selle sõja jooksul tundma ka taandumise ja taganemise väärtusi. Tegelikult on teada rohkesti juhtumeid, kus Žukov tegi oma vägede säilitamiseks ja kaitsmiseks kõik, mis oli tema võimuses. Ta valmistus alati hoolikalt lahinguks ning kogus nii palju ressursse, kui Stalin seda lubas. Igatahes polnud Žukovi juhtimise alla antud vägede kaotused suuremad kui teistel Nõukogude väejuhtidel, ka Rokossovskil, keda peeti palju heatahtlikumaks väejuhiks. Samuti on väär arvamus, nagu olnuks Žukov isiklikult oma vägede saatuse suhtes ükskõikne. Alluvate puhutist julma kohtlemist ei põhjustanud talle omane julmus, vaid juhtimisstiil, kusjuures masendusest ja rahulolematusest tingitud viha suundus enamasti vanemohvitseride vastu ning just see seletab tõika, miks nii mõnigi neist suhtus Žukovisse nii kriitiliselt.

      Žukovi memuaaride publitseerimise ajal olid Venemaa arhiivid suletud, mistõttu sõltumatuid dokumentaalseid tõendeid polnud kas üldse olemas või tuli piirduda väga nappide andmetega. Žukovi biograafia kirjutaja pidi häda sunnil lihvima tema ametlikult sanktsioneeritud memuaare, mille tagajärjel saadi vildak elulugu. Olukord paranes 1990. aastate algul, mil Žukovi memuaaride uusväljaannetesse lisati rohkesti materjali, mille nõukogude tsensorid olid 1960. aastatel välja lõiganud.20 Pärast nõukogude režiimi lõppu 1991. aastal avaldati tuhandeid Venemaa sõjaväe- ja poliitikaarhiividest pärit dokumente, millest selgus Žukovi karjääri kohta nii mõndagi uut. Neid materjale täiendati hiljuti, kui arhiivides avati juurdepääs ka Žukovi erapaberitele.21 Nüüd on võimalik anda tema elust dokumentidele tuginev ülevaade.

      Žukovi elulugu on palju rikkalikum kui tema peetud lahingute kronoloogia. Ta teenis nõukogude režiimi ning tema lugu peegeldab nii selle režiimi võite kui ka tragöödiaid. Eelkõige oli Žukov pühendunud kommunist ning Stalini ja nõukogude režiimi ustav teener. Ehkki natside üle saavutatud võidud teenisid tervet inimkonda, aitasid need kindlustada ning seadustada autoritaarset ja julmalt repressiivset süsteemi. Ühtaegu ideoloogi ja sõdurina õigustas Žukov nõukogulaste repressioone, mis tema arvates edendasid kommunismiüritust, millesse ta uskus. Ei saa sugugi kindel olla, et Nõukogude Liidu lõpuni elades oleks Žukov oma uskumustest lahti öelnud või asjaosalisena Stalini režiimi päästmise eest andestust palunud. Pigem oleks temagi nagu paljud teised tema sugupõlve esindajad väitnud, et ta oli ühtaegu patrioot ja kommunist ning et nõukogude režiim oli kõikidest oma vigadest hoolimata ainus, mida ta oleks oma kodumaa nimel teeninud.

      Žukov polnud legendide veatu kangelane ega ka püsti lurjus, nagu tema taunijad kirjeldavad. Kahtlemata oli ta suur väejuht, võrratu sõjalise andega inimene ning ühtaegu mees, keda oli õnnistatud metsikute sõdade pidamiseks ja võitmiseks vajaliku jõulise iseloomuga. Siiski tegi ta palju vigu ja eksisamme, mille eest maksti miljonite inimeste verega. Žukov oli paljuski halva ja vastuolulise iseloomuga, mistõttu tema elu ja karjääri kohta pole võimalik langetada ühest otsust. Ent just need vead ning vastuolud nagu ka tema suured võidud ja kaotused teevad Žukovist ülimalt lummava isiksuse.

      2.

      LEGENDAARNE NOORPÕLV: MAAHARIJA POJAST KOMMUNISTLIKUKS SÕDURIKS, 1896–1921

      Georgi Žukovi lapseea ja noorpõlve üldtuntud kirjeldus sarnaneb kerjusest printsiks saamise muinaslooga. Selle loo järgi hakkas 1896. aastal Venemaal vaese talupoja perekonnas sündinud Žukov kaheteistkümneselt köösneri õpipoisiks ja siirdus Moskvasse tööle. 1915. aastal võeti Žukov tsaari sõjaväkke ja saadeti Esimesse maailmasõtta, kus ta sai haavata ning pälvis vapruse eest autasu. Venemaa 1917. aasta revolutsioonis poliitikasse kaasatuna astus noor Georgi Punaarmeesse ja seejärel kommunistlikku parteisse ning võitles Vene kodusõjas võidukate bolševike poolel. Ohvitseride koolis õppimiseks väljavalitud Žukov tõusis seejärel Punaarmees üha kõrgemale, kuni temast sai Nõukogude Liidu marssal ja Teise maailmasõja kõige kuulsam Nõukogude väejuht.

      Selles loos on tublisti tõtt ning Žukovi lihtne päritolu ja hoogne tõus on need võtmed, mis aitavad СКАЧАТЬ