Stalini väejuht: Georgi Žukovi elu. Geoffrey Roberts

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Valitsusest palju radikaalsemad nõukogud olid viljakas pinnas, millest võrsusid Venemaa sotsialistlikku ja demokraatlikku režiimi ihaldavate bolševike ning teiste revolutsiooniliselt meelestatud rühmitiste propaganda ja agitatsioon. Vladimir Iljitš Lenini juhitud bolševikud nõudsid võimu üleandmist nõukogudele ning rahu, leiba ja maad – maad talupoegadele, leiba töölistele ja Venemaa väljaastumist sõjast. Bolševike poliitika osutus väga populaarseks, eriti soldatite ja tööliste hulgas. Kuue kuu jooksul kujunes neist Venemaa kõige tugevam ja paremini organiseeritud partei. Novembris 1917 korraldasid bolševikud Petrogradis riigipöörde, mis kukutas Ajutise Valitsuse. Kuulutati välja uus, sotsialistlik valitsus, mis pidi juhtima riiki nõukogude äranägemise järgi.

      Nende Petrogradist peagi üle kogu riigi levinud suurte muutuste oluline tunnusjoon oli relvajõudude politiseerimine. Ajutise Valitsuse üks esimesi akte oli dekreet, millega sätestati soldatite ja madruste komiteede moodustamine ning kohalike nõukogude saadikute valimine. Žukov valiti oma eskadronikomitee esimeheks ning polgunõukogu saadikuks. Hiljem mainis ta, et ta olevat toetanud polgu bolševike fraktsiooni, kuid ilmselt peegeldas tema valimine pigem asjaliku allohvitseri mainet ja populaarsust kui poliitilisi vaateid. Samuti kirjeldas Žukov, kuidas bolševike-vastased elemendid polgunõukogu üle võtsid. Selle tagajärjel liitus osa polgu allüksusi revolutsiooni vastu häälestatud ukraina rahvuslastega. Tema üksus saadeti laiali ja sõduritel kästi koju minna, kuid Žukov pidi ennast mitu nädalat varjama, et ukraina rahvuslasi toetavad ohvitserid teda ei vahistaks. Just see näib olevat põhjus, miks ta jõudis Moskvasse alles pärast seda, kui bolševikud olid seal võimu haaranud.

      Žukov jõudis kodukülla Strelkovkasse tagasi 1917. aasta lõpuks. Oma meenutuste järgi tahtis ta kõigepealt puhata ning astuda seejärel Punaarmeesse, mille bolševikud jaanuaris 1918 moodustasid. Ent ta nakatus tüüfusse ning pidi veel kuus kuud paigal püsima. Tõenäolisemalt käitus Žukov siiski samamoodi nagu suurem osa tsaariarmeest demobiliseeritud soldateid – ta läks koju ja ootas, mis edasi juhtub.

      Märtsis 1918 sõlmisid bolševikud Brest-Litovski rahulepingu, mille järgi Venemaa väljus sõjast. Rahu nõudis aga kallist hinda ning bolševikud olid sunnitud loovutama sakslastele suuri alasid. Rahulepingu tõttu alustasid bolševike vastased relvavõitlust Lenini valitsusega – sõdival Venemaal olid nad sellest hoidunud. Oli puhkemas kodusõda ja seetõttu koondasid bolševikud oma relvajõud, et kaitsta revolutsiooniga haaratud võimu. Bolševikud võimule toonud Punakaart asendati kutselise sõjaväega. Ohvitseride valimisest loobuti ning kehtestati harjumuspärane juhtimisstruktuur. Samuti määrati võitlejatele asjakohane palk. Veelgi olulisem oli see, et bolševikud värbasid tsaariarmees teeninud ohvitsere ja allohvitsere. 1918. aasta septembri alguses kohustas bolševike dekreet Žukovi aastakäigu mehi kuu lõpul sõjaväeteenistusse ilmuma.38

      Ehkki Žukov elas bolševistliku Venemaa südames, võinuks ta sõjaväekutsele samamoodi vilistada, nagu tegid paljud vene talupojad. Kutsele allumine tähendas tõenäoliselt pigem professionaalset kui poliitilist valikut: see võimaldas tal jätkata sõjaväelist karjääri. Samamoodi nagu paljudel sellest esimesest soldatite generatsioonist, kes asusid teenima Punaarmees, kujunesid ka Žukovi poliitilised veendumused pigem tema senise sõjaväeteenistuse kui teadlike kaalutluste mõjul.

      Žukov astus 1. oktoobril 1918 Punaarmee 1. Moskva ratsadiviisi 4. polku.39 Bolševike partei liikmed värvati esimeste hulgas Punaarmeesse ning Žukovi üksuses teenis palju kommuniste. Seda arvestades polnud põrmugi üllatav, et Žukov pooldas bolševikke ning astus märtsis 1919 kommunistliku partei (see oli bolševike partei uus nimetus) liikmekandidaadiks. Kandidaadiaja jooksul tuli taotlejal tõestada pühendumist kommunismiüritusele. Partei täisliikmeks sai Žukov mais 1920.40

      Mais 1919 saadeti Žukovi diviis Lõuna-Uurali aladele võitlema bolševike sõjakäigus admiral Aleksandr Koltšakiga, sest too endine tsaariohvitser oli haaranud Siberis võimu ja kavatses bolševike valitsuse kukutada. Juunis osales Žukov punaarmeelasena esimeses raevukas lahingus 800 ratsaväelasest kasakaga. Septembris tuli tal taas võitlusse astuda, seekord Lõuna-Venemaal Tsaritsõnis (mis nimetati 1924. aastal ümber Stalingradiks). Oktoobri lõpul sai Žukov käsitsivõitluses granaadikillust haavata. Saraatovi välihaiglas ravil olles kohtus ta koolitüdruk Maria Volhovaga. Nad olid kuu aega koos, aga pidid lahkuma, sest Maria sõitis tagasi oma kodulinna Poltaavasse ning Žukov saadeti Strelkovkasse tervist parandama. Lahusolek osutus ajutiseks ning nende suhted uuenesid kolm aastat hiljem hoolimata sellest, et Žukov oli vahepeal abiellunud. Seatud ajal sünnitas Maria Žukovile abieluvälise tütre Margarita.41

PUNAKOMANDÖR

      Jaanuaris 1920 saabus Žukov teenistusse tagasi, kuid tema haiglase oleku tõttu (ta oli vahepeal taas nakatunud tollal levinud tüüfusse) määrati ta 3. tagavara-ratsadiviisi. Kolm kuud hiljem tegi Žukovi karjäär Punaarmees uue pöörde: ta saadeti Moskvast umbes 160 kilomeetrit kagu pool asuvasse Rjazani ratsaväe punakomandöride kursustele. Neil kursustel said nooremohvitserid asjaliku väljaõppe, kuid bolševikud olid tühistanud ohvitseride auastmed, mis taastati alles Teise maailmasõja eel. Seni kasutati Punaarmees positsioonilist auastet „komandör”, millega eristati kõrgemaid sõjaväelasi madalamatest.

      Terve hulk dokumente Žukovi Rjazanis viibimise ajast kajastab köitvalt tema tegevust sel perioodil.42

      Žukov sai soovituse neil kursustel osalemiseks oma diviisi parteirakukeselt. Ta võeti vastu 15. märtsil 1920 ning määrati vastuvõetutele põhihariduse andmise ettevalmistuskursusele. Ta sai häid või väga häid hindeid kõikides õppeainetes – vene keeles, aritmeetikas, geograafias, tervishoiuõpetuses, sõjaväekorralduses, poliithariduses ning määrustike ja eeskirjade tundmises – ning suunati kiiresti ratsaväe taktika erikursusele, kus ta tänu tsaariarmees omandatud kogemustele hakkas hoopis ise teisi kadette välja õpetama.

      Žukov tegutses Rjazanis oma parteirakus väga aktiivselt ning valiti kord isegi selle sekretäriks, kuid näib, et ta astus sellest ametist tagasi vaidluse tõttu grupivanema Stavenkovi asjus, keda süüdistati valvepostil tukkumises. Kui parteigrupp selle juhtumi arutamiseks kogunes, kaitses Žukov jõuliselt Stavenkovi, kinnitades, et ta on tubli parteilane ja hea komandör. Žukov ei toetanud Stavenkovi eemaldamist ratsaväekursustelt, vaid tegi hoopis ettepaneku, et tema süüdistaja parteirakust ja üldse parteist välja heidetaks. Žukovi esildis võeti peaaegu üksmeelselt vastu, sest ainult üks parteilane jäi erapooletuks.

      Žukovi võimeid pandi tähele ning ta määrati kooli sanitaarset olukorda kontrolliva kolmeliikmelise grupi koosseisu. Samuti valiti ta mandaatkomisjoni, mis kontrollis kursustele saabujate dokumente. Žukovi teenistuskiri polnud sellegipoolest laitmatu. 1920. aasta juuli lõpul eemaldati ta sõjaväedistsipliini rikkumise pärast mitmeks päevaks õppustelt. Tema üleastumise üksikasju pole teada.

      Žukov lõpetas Rjazani kursuse augustis 1920. Siis määrati ta koos 120 kaaslasega 2. Moskva laskurbrigaadi, mis koosnes kahest jalaväe- ja ühest ratsapolgust. Augusti lõpul saadeti brigaad Põhja-Kaukaasiasse Krasnodari võitlema Krimmis baseeruvate parun Wrangeli bolševike-vastaste vägedega. Mitmes lahingus osalenud Žukov suunati seejärel 14. üksik-ratsabrigaadi 1. ratsapolku, mis likvideeris Novožerelijevskaja piirkonnas Wrangeli jõudude riismed.

      Oktoobris 1920 oli Žukov määratud rühmaülemaks. Seejärel, kui brigaad saadeti Voroneži kubermangu, et maha suruda talupoegade bolševike-vastane ülestõus, edutati ta eskadronikomandöriks. See vastuhakk laienes niinimetatud Tambovi mässuks, mida juhtis endine rahvakaitseväe ülem A. S. Antonov. Just Antonovi vastu võideldes osales Žukov Vene kodusõja mitmes kõige ägedamas lahingus. Ühes neist pälvis ta esimese Punaarmee autasu – Punalipu ordeni. Žukovi autasustamise esildise järgi „tema eskadron tõrjus seitse tundi ründavat vaenlast, kelle üksuses oli 1500–2000 saablit… 5. märtsil СКАЧАТЬ