.

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ me anname oma lastele juured, nii et nad saaksid hiljem endale tiivad kasvatada, vastab endiselt tõele. Ning endiselt vastab tõele ka see, et nende juurte väljaarenemiseks on vajalik tugev side. Veelgi olulisem on aga see, et kui side lapsega on hea, on ka lapsevanem rõõmsameelne. Just sellepärast ongi sideme loomine ja arendamine selle raamatu üks kolmest kõige olulisemast põhimõttest.

      Nagu edaspidi näeme, on kahe teise põhimõtte puhul samuti sideme loomine olulisel kohal. Juhendamine (kontrollimise asemel) on lihtsalt võimatu, kui lapsed ei tunne, et te olete mingil sügaval sõnadesse panemata viisil nende poolel. Ja mis puutub enese reguleerimisse, siis määrab teie enda emotsionaalne terviklikkus ära selle, kui sügavalt te suudate lapsega sideme luua.

      Miks on sideme loomine nii oluline, et olla rõõmsameelne lapsevanem

      Lapsevanemad suhtuvad vahel sideme loomisesse oma lapsega nagu kohustusse. Meil on ju terve rida kohustusi ja tegelikult me ihkame seda, et saaks tunnikese üksi olla, nii et keegi ei nõua ja ei taha meie käest midagi. Tegelikult on aga nii, et rahuldust pakkuv side on tasu kogu selle ränga töö eest. Need hetked, mis panevad südame sulama, tekitavad tunde, et kõik rängad hetked on olnud asja eest. Ja lastel on vaja teada, et me tunneme neist rõõmu, sest vastasel juhul ei tunne nad, et on armastust väärt. Õigupoolest on lausa nii, et teie võime oma lapsest rõõmu tunda võib olla tema arengus kõige olulisem faktor. Just see paneb teid tegema – automaatselt – kõiki neid asju, mis aitavad lapsel ennast hästi tunda, olgu see siis temaga kaasa lalisemine imikueas, kolmeaastase lapsega müramine või viieaastasega rääkimine.

      See sügav side teebki võimalikuks lapse rahumeelse kasvatamise. Kui lapsed usuvad, et me oleme nende poolel, teevad nad heal meelel ja isegi entusiastlikult meiega koostööd. Kui neil aga sügavas sisimas see tunne puudub, siis näivad meie käitumisstandardid neile ebaõiglased ja vastuolus sellega, mis on tundub nende silmis ja nende heaolu silmas pidades neile parim, olgu siis parasjagu tegu kõige suurema koogitüki võtmise või valetamisega.

      Nõrgenenud sidet lapse ja vanema vahel pole võimalik kompenseerida mingite vanemlike oskustega. See on sama nagu vändata jalgrattaga väga järsust mäest üles. Hea suhte puhul on see aga nagu allamäge veeremine, kus peab küll endiselt säilitama erksa tähelepanu, et tee peal püsida, ning kindlasti tuleb ette ka käänakuid, kuid te liigute edasi soodsate tingimuste najal.

      Tugev side võimaldab käiku lasta loomupärased kasvatuslikud teadmised ja näha asju lapse vaatevinklist, mille tulemusena me oleme paremad lapsevanemad. Ning see teeb lapsed meie mõjule avatumaks ka siis, kui nad lähevad laiemasse maailma, sõprade seltsi, kooli ja sealt edasi juba oma ellu. Uurimustulemused näitavad üksteise järel, et kõige parem kaitse selle vastu, et laps ei võtaks teismeeas üle liialdatud ohukäitumist ja suudaks sellistest sõpradest hoiduda, on just hea suhe vanematega. Ning te loote seda sidet lapse imikueast peale.

      Vaatame, kuidas see side lapsepõlves välja kujuneb.

      Side lapsega

      Vastsündinud ja imikud (0–13 kuud): aju seadistamine

      Mis on vastsündinule optimaalseks arenemiseks sama vajalik nagu toit? Side. Inimesed on loodud selleks, et armastada ja olla armastatud. Kogu emotsionaalne areng, kaasa arvatud võime reguleerida emotsioone, talitseda viha, lükata rahulolu edasi kaugema eesmärgi nimel ja luua rahuldust pakkuvaid romantilisi suhteid, on ehitatud armastusele, mis me imikueas saame. Tegelikult on nii, et aju kujuneb välja otsese vastusena sellele suhtele, mis meil vanematega on.

      Vastsündinu ajul tuleb läbi teha tohutu areng. Seetõttu ongi inimene säilitanud paindlikkuse eri keskkondades kohanemisel. Nii et see, kuidas te vastsündinuga tema esimese eluaasta jooksul suhtlete, määrab ära suure osa sellest, kuidas tema aju ja närvisüsteem järgnevaks eluks seadistatakse. Vastsündinu õpib kontaktide kaudu teiega ennast füsioloogiliselt ja seega ka psühholoogiliselt reguleerima. Teie armastav puudutus reguleerib tema stressi ja kasvuhormoone. Tema südamelöögid on teie omadega sünkroonis. Nagu kirjutab Sue Gerhardt oma raamatus „Why Love Matters: How Affection Shapes a Baby’s Brain“ („Miks on armastus oluline: kuidas armastus kujundab lapse aju“): „… loob laps endale mingi erutuvuse skaala, mille piires ta reageerib, koordineerides nii oma reaktsiooni ümbritsevate inimeste omaga. Masenduses ema beebi kohaneb madala stimulatsiooniga ja harjub positiivsete tunnete puudumisega ära. Ärritatud emade lapsed võivad olla pidevalt ülierutatud ning tajuda, justkui tunded lausa plahvataksid teist välja.“4

      Kuidas see siis tegelikult normaalses suhtlemises imikuga aset leiab? Beebi vaatab teile otsa. Teie naeratate ja lalisete koos temaga. Beebi naeratab ja vehib erutatult jalgadega. Teie lalisete ja naeratate veelgi elavamalt, et lapse ülevoolavusega kaasa minna, ning teie kahe vahel areneb välja emotsionaalne tants, kus te tunnete üha suuremat armastust ja rõõmu. Mõne aja pärast on lapsel kogu sellest elevusest küllalt. Tal on vaja ennast maha rahustada, naasta madalamale erutuvuse skaalale. Ta keerab pilgu kõrvale. Mõned lapsevanemad üritavad talle nägu nina alla toppida, et lapselt veelgi rohkem naeratusi välja meelitada, aga teie saate aru. Teie mõistate, et laps vajab nüüd rahu. Te räägite rahulikuma tooniga. Laps vaatab teile uuesti otsa: kas on turvaline reageerida? Jah, on küll. Te naeratate leebelt, olles oma energianivoo vähemaks seadnud. Laps seab ennast ka rahulolevalt ja mõnusalt sisse. Te saite tema märguandest aru. Tema omandab teadmise, et ta võib oma vajadused teatavaks teha ja teie reageerite sellele nii, et te aitate teda. Tema universum on imeliselt turvaline. Selles on nii erutamist-innustamist kui ka rahustamist. Teie abiga õnnestub tal kõigega, mis tuleb, hakkama saada.

      Mis siis tegelikult toimus? Teie laps sai just äsja teiega suhtlemisest ühe väga olulise eneseregulatsiooni õppetunni. Ta võib olla rõõmus, elevil ja isegi üleerutatud. Kui ta tunneb, et on üleerutatud ja ei suuda ennast reguleerida, võib ta saata välja SOS-signaali. Teie aitate tal ennast maha rahustada. Elu on turvaline. Või täpsemalt öeldes pakute teie talle seda turvalisust. Te aitate tal reguleerida oma tundeseisundeid sõltumata sellest, kas need tunded on head või halvad. Tema kiindumine teisse hoiab teda kaitstuna. Ta võib maailma usaldada.

      Lapse esimese eluaasta jooksul kordub selline koostoime pidevalt. Võime üsna kindlalt öelda, et laps omandab usalduse õppetunni, mis söövitatakse psühholoogiliselt tema ajusse. Nagu kirjutab neurobioloog Allan Schore: „Selle ja kõigi järgnevate interaktsioonide kestel laeb ema oma emotsiooniprogrammi imiku paremasse ajupoolde. Laps kasutab aga ema parema ajupoolkera väljundit justkui mudelina, et tekitada oma paremas ajupoolkeras närviringeid ja neid kinnistada.”5

      Teie määrate ära isegi tema hipokampuste6 (parem areng aitab paremini õppida, stressi juhtida ja vaimset tervist hoida), aju eesmise vöökääru (ajupiirkond, mis on seotud tähelepanu ümberlülitamisega) ja amügdala (mis on seotud emotsionaalsete reageeringutega) suuruse. Selline aju seadistamine imikueas mõjutab inimese õnnetaset ja meeleolu edasises elus, sest parem seadistamine tähendab paremat võimet teistega sidet luua, reguleerida positiivseid või negatiivseid emotsioone ja ennast maha rahustada.

      Kui muudate sideme loomise imikuga prioriteediks, on tema eest kergem hoolitseda, sest beebi on siis rahul ning temast kasvab rõõmsameelne laps, kes tuleb teie soovide ja nõudmistega kaasa. Rahustamine on kõigi vastsündinute puhul väga olulisel kohal, sest suutlikkus reguleerida negatiivseid emotsioone areneb nende ajus välja otseselt sellest kogemusest, et neid rahustatakse. Enamik imikuid – kuigi ka mitte kõik – tahab, et neid hoitakse suurema osa ajast süles, mis aitab neil ennast füsioloogiliselt reguleerida. Vastsündinu unemuster muutub ema omaga sünkroonseks, nii et imikud, kes magavad ema läheduses, reguleerivad oma erutustaset ja respiratsiooni paremini ning see omakorda vähendab imiku äkksurma sündroomi riski. Side vastsündinuga aitab teil mõista ka tema ainulaadseid märguandeid ja vajadusi, mis omakorda tõstab teie enesekindlust СКАЧАТЬ