Rahumeelne lapsevanem, rõõmsad lapsed. Laura Markham

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ arengule. Ja tuletage meelde viieteistkuulist last, kes ei tõstnud võõra olukorra katses pilkugi, kui ema temast lahkus. Kas see tähendab, et ta on iseseisvam? Ei ole. Väikelapsed, kes ei märganudki justkui, et lapsevanem ruumist lahkus, polnud sellised lapsed, kes kasvasid iseseisvaks. Nad olid hoopis vältiva kiindumusmustriga lapsed, kes olid loobunud lootmast, et nende vajadusi rahuldatakse, ja seega peitsid nad oma ärevuse maski taha, kuigi süda tagus sees. Sellised lapsed võivad ilma tagasi vaatamata laagrisse minna, kuid selline lihtne lahkumine vanemast võib viidata hoopis mõranenud kiindumusele, mis piirab nende võimet teistega suhteid luua.

      Selleks et lapsed tunneks end kindlalt, vajavad nad kiindumiseks keskset kuju. See on neisse sisse programmeeritud, et ellu jääda – lapsevanem tagab lapsele baasi, et ta saaks ennast maailma avastades turvaliselt tunda. Uurimistulemused näitavad, et kui me n-ö sunnime lapsed olukorda, kus nad peavad olema emotsionaalselt täiesti iseseisvad, siis tunnevad nad pidevalt, et nende vajadused on rahuldamata, ja nad nõuavad suuremat tähelepanu. Nad loovad vahel hästi tiheda sideme eakaaslastega ja klammerduvad kiindumusobjekti otsides teiste laste külge.

      Pisitasa ilmnev iseseisvus tähendab seda, et laps usaldab oma turvalist kiindumist vanemasse nii palju, et ta saab huvituda maailmast ja täita edukalt eakohaseid arengulisi ülesandeid. See tähendab mängimist teiste lastega neid löömata, viisakat suhtlemist õpetajaga, osalemist mingis spordimeeskonnas ilma jonnihoogudeta või vastutust koduste ülesannete tegemise eest. Alguses on neisse ülesannetesse kaasatud ka vanemad, kuid ajapikku hakkab laps ise maailmaga suhtlema. Just see ongi tärkav iseseisvus.

      Nii et selle asemel, et tõlgendada lapse iseseisvust tema lahkusolekuna meist, vaatleme seda kui lapse võimet tunda end enesekindlalt ja pädevalt, kui ta maailmaga suhtleb ja oma elu juhib, ning vähendame seejuures tasapisi oma rolli, asendades otsese kohaoleku sellega, et oleme taustal olemas, telefonitsi kättesaadavad ja pakume talle moraalset toetust.

      Mis teeb lapse iseseisvaks? Juured ja tiivad. Iseseisvuse juured on turvalises kiindumuses, teadmises, et emme ja issi on vajaduse korral olemas. Kui lapsed teavad, et me oleme vajadusel olemas, saavad nad keskenduda eakohastele arenguülesannetele, mis tähendab seda, et nad muutuvad ka kohustuste mõttes iseseisvamaks. Kui nad ei tea, kas saavad ikka emale ja isale loota, üritavad nad kõigest väest tähelepanu endale tõmmata ja igal juhul heakskiitu leida. See aga takistab eakohaste arenguülesannete täitmist. Kui lapsed ei saa seda kinnitust vanematelt, üritavad nad seda leida eakaaslastelt ning selle tagajärjed võivad vahel päris hirmsad olla.

      Tiivad? Tunne, et oled nii võimas! Kui me laseme laste loomulikul enesekindlusel tasapisi jõudu koguda, andes neile järk-järgult võimalusi teatud eakohaseid aspekte oma elus kontrollima hakata, siis soodustame nende iseseisvuse arenemist. Nagu me juba teame, saab see alguse üsnagi varakult. Aastaseks saades muutuvad lapsed enesekindlamaks. Nad vajavad võimu kogemust selle sõna kõige positiivsemas tähenduses: seda, et nad suudavad maailmale mõju avaldada ja saavutavad tulemuse. Ühtlasi on neil tarvis teada, et meie oleme neile vajaduse korral toeks. Selline arenev tunne, et nad saavad meie juhendamise taustal hakkama, aitab lastel arendada enesekindlust, mis ongi omakorda iseseisvuse algus.

      Algkool (6–9 aastat): teismeea baas

      Kuidas see küll juhtus? Meie koolieelikust on saanud ühtäkki algkoolilaps. Kõik on nüüd lihtsam ja tema enesekontroll on palju parem. Ta teeb palju paremini koostööd, kui teda juhendada, ja on sõbralikum.

      Aga just nüüd lähevad asjad keeruliseks. Teie elate lihtsalt oma elu, üritades majapidamist korras hoida ja perele õhtusöögi lauale saada, laps aga kujuneb sel ajal selliseks isiksuseks, kelleks ta kunagi saab. Kui lapsed koolis käivad, on paljud vanemad nii kurnatud ja väsinud, et tunnevad suurt kergendust, kui laps üha rohkem eakaaslastele keskendub.

      Aga kui olete tööpäevadel üksteisest palju eemal ja nädalavahetus on täis sporti, telekavaatamist ja pikki unetunde, siis võib teie kummagi maailm teisest eemalduda. Laps saab nüüd nii hästi endaga ise hakkama, on keskendunud eakaaslastele ja sedavõrd ametis kõiksugu ekraanidega, et teil on võimalik veeta kogu nädalavahetus nii, et te ei näegi peaaegu oma kaheksa-aastast last. Te ei pruugi seda küll veel näha, kuid teie mõju hakkab kahanema ning laps kujundab oma käitumist üha enam väljaspool kodu nende normide järgi, mida pakuvad eakaaslased ja meedia.

      Lapsed pöörduvad loomulikult seltskonna otsimiseks eakaaslaste ja sotsiaalsetest „normidest“ arusaamiseks meedia poole. Ohtlikuks muutub asi siis, kui nad pole kindlalt ankurdatud oma vanemate kui Põhjanaela külge ja hakkavad orienteeruma eakaaslaste või meedia loodud väärtuste järgi. Kui me ei loo tugevat sidet enne seda, kui lapsed jõuavad koolis keskastmesse, pöörduvad nad sideme ja juhiste otsimiseks mujale. Kahjuks on aga nii, et selleks ajaks, kui me sellest aru saame, et laps orienteerub pigem eakaaslaste järgi, on juba raske nende tähelepanu köita.

      Algklassi jooksul on teie eesmärk luua oma lapsega tugev side, mis on vastukaaluks eakaaslaste kultuurile, ning kindel baas, mille abil ta saab läbida teismeea. Kuidas seda teha?

      ➢ Viige sisse perekondlikud rituaalid, mis tugevdavad teie sidet. Perekondlikud koosistumised. Pühapäevased hilised hommikueined. Laupäevased lõunad koos isaga enne sisseostude tegemist. Õunte korjamine septembris või kostüümide tegemine enne halloween’i. Muutke tegevused, mis hoiavad sidet ja sobivad teie pereellu, rutiiniks, nii et kõik ootavad neid teadmises, et need tulevad.

      ➢ Pange vastu kiusatusele saata laps järjekordselt sõprade juurde mängima, et te saaksite kodus rohkem ära teha. Veetke selle asemel lihtsalt lapsega koos aega. Just nüüd loote te baasi hilisemale heale suhtele.

      ➢ Jälgige lapse märguandeid, mis on seotud iseseisvusega. Küpsus ei tule ühe jutiga – väikesed tagasilöögid on täiesti normaalsed. Pidage meeles, et pärast iseseisvusperioodi, mis eeldab „täiskasvanulikku“ käitumist (näiteks öö veetmine sõbra juures), lööb lapsel välja n-ö titalikkus ning ta nõuab teilt eriliselt suurt tähelepanu. Selle asemel et teda häbistada ja hurjutada, et ta käituks „eale kohasel“ viisil, rahuldage tema tähelepanuvajadus, taasluues seda sügavamat sidet teie vahel.

      Teile võib tunduda, et laps õppis just potil käima, ja juba on teismeiga ukse taga. Praegu on viimane ja parim võimalus sidet luua ja hoida. Kasutage neid armsaid ja arukaid algkooliaastaid ära, mil te olete veel lapse elu kese.

      Sideme alustalad

      Kõige väärtuslikum asi, mida te olete oma e-kirjades ja veebilehel välja toonud, on see, et me peaksime lihtsalt meeles: me kõik vajame tegelikult lihtsalt armastust. See tundub nii lihtne, kuid võib kohati nii raske olla. Sellest saadik, kui ma teie töid lugema hakkasin, olen hakanud poja sõnu üle kordama, kui ta ütleb või tahab midagi. Ükskõik kas ma tahan ja saan tema soove täita või mitte, tean, et täidan tema väga olulise vajaduse tunda, et teda kuulatakse ja aktsepteeritakse. Talle piisabki vahel juba ka teadmisest, et ma teda kuulan… ja nagu sageli välja tuleb, tahtiski ta tegelikult üksnes minuga sidet luua.

Ashley, teise lapse ootel kaheaastase lapse ema

      Näen oma praktikas sageli peresid, kes jõuavad kriisi, kui laps on teatud vanusesse jõudnud. Esimest korda juhtub see tihti kolmeteistkümnenda elukuu paiku, kui beebist saab väikelaps ja tal tekivad jonnihood. Mõned vanemad otsivad siis mingit positiivset lähenemist või meetodit, mis võimaldab neil pakkuda lapsele turvalisust ja samas juhiseid, veendes teda ühtlasi, et nad on tema poolel. Need vanemad liiguvad hea suhte poole: kui nad last kuulavad, panevad vastu kiusatusele teda karistada ja lahendavad erimeelsused, on neil lapsega kogu elu lähedased suhted.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст СКАЧАТЬ