Rahumeelne lapsevanem, rõõmsad lapsed. Laura Markham

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Te võite küll võtta seda, mida nimetatakse nüüd kiindumussuhte teooriaks (mille üheks loojaks loetakse doktor Bill Searsi), kui uut trendi, aga tegelikult pole selles midagi uut. Me oleme teinud seda inimkonna algusest saadik. Doktor Sears ise ütleb nii: „Kiindumussuhe pole üldse uus laste kasvatamise stiil… Õigupoolest on lapsevanemad juba sajandeid sellisel viisil laste eest hoolitsenud, kuni ilmusid välja lapsekasvatusnõustajad ja suunasid lapsevanemad lähtuma raamatujutust, mitte oma lastest.“ Kiindumussuhte teooriat toetab nüüdsel ajal tohutu hulk teooriaid ja uurimistöid, kuid selle põhimõte on lihtne ja intuitiivselt võttes ka enesestmõistetav. Võrreldes teiste imetajate vastsündinutega on inimbeebid abitud. Seni, kuni nad on suutelised ise enda eest hoolt kandma, et ellu jääda, on neil vaja, et vanemad oleks nende läheduses.

      Kahjuks on meie ühiskonnas välja kujunenud müüt, mille kohaselt kiindumussuhe eeldaks justkui seda, et lapsevanemad peavad elama mingite reeglite kohaselt, mis tähendavad eneseohverdamist. See ei ole nii. Selleks et luua turvaline kiindumussuhe, pole sugugi vaja last kogu aeg süles kanda või iga öö temaga koos magada. Ainus oluline juhis eluterve kiindumussuhte puhul on see – ja jällegi on tegu lihtsalt kaine mõistusega –, et te oleksite oma ainulaadse vastsündinu märguannetele häälestatud ja reageeriksite neile. Ja milline lapsevanem ei taha oma südames just nimelt seda teha?

      Nii et sõnastame kiindumussuhte ringi. See tähendab lihtsalt reageerimist oma lapse emotsionaalsetele ja füüsilistele vajadustele, mis tähendab reeglina seda, et vastsündinu saaks olla oma vanemale füüsiliselt lähedal. Ja nagu kõige muu puhul, mis on seotud laste kasvatamisega, sõltub meie võime seda teha meie enda emotsionaalsest arengust. Sellealased uurimistööd avavad tõeliselt meie silmad. Juba raseduse ajal – veel enne, kui laps on sündinud! – on võimalik ennustada, kas lapsel ja vanemal tekib hiljem turvaline side. Kuidas? Lihtsalt lapsevanemaga rääkides. Kui meil oli oma vanematega turvaline side, on ka meie laps üsna kindlasti meiega turvaliselt seotud. Kui aga meie vanemad ei rahuldanud usaldusväärselt meie vajadusi ja meie soov sellise seotuse järele ei leidnud rahuldamist, siis tunneme ennast ka oma beebiga lähedase suhte loomisel ebamugavalt. Õnneks ei põhine see seos mitte üksnes sellel, mis teiega kunagi aset leidis, vaid ka sellel, kuidas te sellega hakkama olete saanud. Kui te mõtlete lapsepõlve peale, tunnistate oma emotsioone ja parandate oma lugu osavõtliku täiskasvanu vaatekohast, siis arendate te tegelikult orbifrontaalkoort – ja te muutute selle protsessi käigus nii, et olete võimeline olema vastutustundlik vanem, kes suudab luua lapsega turvalise kiindumussuhte. Tegelikult ennustab see, kuidas me oleme lapsevanemana oma kunagise kiindumusmustriga rahu sõlminud, palju paremini kui mistahes muu faktor (kaasa arvatud spetsiaalsed kasvatusviisid nagu koos lapsega magamine või lapsega koos veedetav aeg) seda, kuidas me ise suudame turvalist kiindumust pakkuda. Kuid on hea teada, et sedamööda, kuidas te ise oma lapsepõlvepärandiga rahu loote, avanete lapsele tasahilju emotsionaalselt üha rohkem ning see mõjub ka temale hästi, vahet pole, kas ta on vastsündinu või üheksa-aastane.

      Te muretsete sellepärast, kas laps ikka sai imikueas küllaldaselt emotsionaalset tuge? Loomulikult on eelistatav, et laps saab optimaalse emotsionaalse baasi esimese kolme eluaasta jooksul, mil ta aju areneb, ning seda pole vaja hiljem ringi kujundada. Kuid viimaste uurimistulemuste põhjal võib öelda, et aju areneb edasi ja muutub kogu elu jooksul. Kui te rahustate oma nelja- või kuueaastast last, siis õpib tema aju ikkagi teie käest, kuidas ennast ise maha rahustada. Võib juhtuda, et tal on vaja lahusoleku- või hirmukogemuse tervendamiseks pisut rohkem nutta, kuid ta on veel küllalt väike, et selline tervenemine võiks toimuda. Kannatlikkus, millega te lapse võimalikke emotsionaalseid väljaastumisi käsitlete, on võtmeks tema varasemate haavade tervendamisel. Veelgi olulisem on aga meeles pidada, et selline käitumine on tegelikult punane lipp, mis annab teada, et ta vajab teie emotsionaalset abi. Mõistev suhtumine mõjub lapsele alati tervendavalt.

      Ja mitte ükski lapsevanem pole kogu aeg lapsega koostoime mõttes sünkroonis. Nagu ütleb Edward Tronick: „Vastastikune koostoime on täiuslik üksnes kakskümmend või kolmkümmend protsenti ajast. Ülejäänud aja olete sünkroonis, siis jälle mitte ja siis liigute tagasi sünkrooni. Selline sünkroonsus koostoimes vabastab lapsevanema koormast olla pidevalt täiuslik, sest te ei saa olla täiuslik. See pole lihtsalt võimalik, ükskõik kuidas te ka ei püüaks. Uuesti sidet luues võib juhtuda – mitte küll alati, kuid vahel –, et loote midagi uut. Te leiate uue viisi, kuidas teha koos midagi, mida te pole varem teinud. Midagi uut luues aga arenete. Ja beebid tähendavadki arenemist.“7

      Väikelapsed (13–36 kuud): turvalise kiindumuse kujundamine

      Vaatame, mis juhtub sidemega lapsevanema ja lapse vahel, kui laps jõuab sellisesse ikka, mil neid nimetatakse ka „kohutavaks kahesteks“. Nüüd on ta väikelapsena võimeline reguleerima oma füsioloogiat, kuid sõltub emotsioonide reguleerimisel siiski suurel määral teie abist.

      Emotsionaalne kontroll, mis toimub frontaalkorteksis, on tema puhul endiselt arenemisjärgus. Tasub märkida, et kuigi väikelapse töö on aktiivselt maailma avastada, saab ta hakata tiibu sirutama üksnes siis, kui on meiega turvaliselt seotud.

KIINDUMUSE HINDAMINE

      Nn võõra olukorra katse käigus tehakse nii, et vanem jätab lapse lühikeseks ajaks võõras ruumis üksi ja tuleb siis tagasi. Sõltuvalt laste reaktsioonist sellises olukorras on uurijad jaganud viieteistkuulised lapsed järgmistesse gruppidesse:

      Turvalise kiindumusega lapsed: need lapsed protesteerivad küll vanema äramineku peale, aga rahunevad kiiresti maha, kui vanem tagasi tuleb ja neid rahustab. Sellised turvalise kiindumusega lapsed on laialimineku pärast stressis, kuid samas kindlad, et lapsevanem pakub neile naastes tröösti ja turvatunnet. Selgub, et nendel lastel on vanemaga, kellesse nad on turvaliselt kiindunud, parem suhe, kuid see pole veel kõik. Nende laste kohanemisvõimet edasises arengus hinnatakse paremaks sisuliselt igal alal, ka suhetes teistega ja akadeemiliselt.

      Protestiva/äreva kiindumusega lapsed: need lapsed tõstavad vanema lahkudes kisa ja keelduvad ka tema lohutusest, kui ta on ruumi tagasi tulnud. Ilmselt on nad omandanud teadmise, et nad ei saa oma vajaduste rahuldamisel alati vanema peale loota, ning neil on raske temalt lohutust vastu võtta. Nad tunduvad vihased, just nagu keelduks vanem nende vajadusi täitmast. Suuremaks saades otsivad need lapsed suhetes pidevalt kinnitust ja kipuvad looma jõulise tähelepanu- ja armastusevajaduse tõttu ebarahuldavaid suhteid. See, et nad keskenduvad põhiliselt armastuseotsingule, võib takistada neil täitmast teisi eakohaseid arenguülesandeid, näiteks omandada iseseisvust ja sellega eksperimenteerida. Sellised lapsed on sageli liialt seotud eakaaslastega, sest üritavad täita tühikut oma kiindumusvajaduses.

      Vältiva kiindumusega lapsed: need väikelapsed ei pruugi vanemate lahkumise peale protesteerida ja nad ei otsigi lohutust, kui vanem tagasi tuleb. Nad ei väljenda eakohast lohutusvajadust ilmselt sellepärast, et ei eeldagi vanemalt oma vajaduste rahuldamist. Kuigi nad tunduvad sellises laboriolukorras iseseisvamad, pole nad tegelikult seda ei kodus ega ka lasteaias ning kasvatajate hinnangul on nad võrreldes teiste samavanuste lastega vinguvamad ning nõudlikumad. Kui võõra olukorra katses jälgida nende füsioloogiat, siis ilmneb, et sellistel väikelastel on väga kõrge südamelöögikiirus ja kortisooli tase, mis viitab sellele, et kuigi nad on õppinud oma tundeid varjama, on nad tegelikult vanema ruumist lahkumise peale väga õnnetud. Vanemaks saades suruvad sellised lapsed oma emotsionaalsed vajadused maha, sest need tunduvad ülemäära keerulised ja hirmuäratavad. Kui neil ei avane võimalust mõnda teraapiat läbi teha või kogeda armastussuhet, mis neid muudaks, siis ei pruugigi neil lähedaste suhete loomise võime välja areneda. Nad võivad küll akadeemilises mõttes või spordis edukad olla, kuid sotsiaalsete oskuste puudumine piirab sageli nende õnne ja isegi tööalast edukust.

      Nüüdseks on meil kasutada neljakümne aasta pikkune uurimistöö turvalise kiindumuse mõju vallas, sealhulgas sellised uuringud, kus inimesi on jälgitud pika aja jooksul. СКАЧАТЬ