Rahumeelne lapsevanem, rõõmsad lapsed. Laura Markham

Чтение книги онлайн.

      ➢ Võtke endale see eesmärk. Uurimistulemused näitavad, et kui me pühendume teadlikult millegi tegemisele ja väljendame seda ka verbaalselt, siis me saavutame ka selle suure tõenäosusega, eriti siis, kui me tegeleme sellega iga päev. See, kui me midagi „tahame“ või midagi „kahetseme“, on hoopis teine asi ja ei muuda midagi. Nii et pange oma kavatsus kirja („Ma räägin oma lapsega viisakal toonil“) ja kinnitage see sellisesse kohta, kus te seda pidevalt näete. Kujutage ette, kui tore teie kodu on, kui seal ei karjuta. Kujutage ette, kuidas te reageerite asjadele, mille peale te praegu karjuma hakkate, hoopis rahulikult – võib-olla isegi empaatiliselt või huumorimeelega. Minge selle kujutluspildi juurde ikka ja jälle tagasi. Nii programmeerite oma alateadvust.

      ➢ Andke oma perele tõotus. Kuid siin on üks konks. Te peate andma tõotuse kellelegi teisele. Täpsemalt öeldes peate tõotama oma lapsele, et te kavatsete karjumise lõpetada, sest laps on õigupoolest ainus inimene, kes aitab teil sellest kinni pidada ja ausaks jääda. Ajab hirmu nahka? Jah. Aga te olete ju eeskujuks ja kui tahate, et teie laps ei karjuks, siis on see ainus viis. Nii et selgitage lapsele, et olete nüüd otsustanud karjumisele lõpu teha. Tehke endale tabel, kus saab häälele hindeid anda. Ja igal õhtul otsustab laps(!), mis hinnet te väärt olete. Nii püsite õigel rajal.

      ➢ Jääge vait, langetage häält ja hingake sisse iga kord, kui tabate end häält tõstmas. Kuidas?

      ➢ Jääge vait kohe, kui märkate ennast ärritumas. Pange suu kinni. Kas teil ei õnnestu vait jääda? Kui te just muidu ei saa, siis ümisege midagi. Aga pange suu kinni.

      ➢ Langetage häält. Just nimelt. Tegu pole ju hädaolukorraga. (Kui on, siis võtke kohe midagi ette, et oht likvideerida või kõik ohust eemale viia, ning tulge protsessi juurde tagasi.) Eemalduge olukorrast.

      ➢ Hingake kümme korda sügavalt sisse-välja. Raputage käsi. See aitab teid „roomaja ajust“ ehk võitlemise-põgenemise-kangestumise reaktsioonist välja ja luua teadliku kohalolutunde. Nüüd on teil valida, kuidas käituda.

      ➢ Tuletage endale meelde: te olete täiskasvanud inimene ja teie laps õpib kõigest sellest, mida te teete – ta teeb seda ka praegu. Vaadake lapsele otsa ja öelge: „Ma üritan kõigest väest rahulikuks jääda. Ma ei taha karjuda. Las ma rahunen maha ja siis proovime uuesti.“

      ➢ Tehke kõik mis vaja, et kehaline võitlemise-põgenemise reaktsioon maha rahustada. Hingake veel kord sügavalt sisse-välja, lausuge mõnda mantrat, loputage nägu külma veega, heitke pilk hääle hindamise tabelile ja tuletage endale meelde, et laps käitub lapsikult sellepärast, et ta ongi laps. Ja tuletage endale meelde, et hädaolukorda ei ole.

      ➢ Alustage otsast peale. Sellest, et te olete võitlemise-põgenemise seisundist väljunud, saate aru selle järgi, et laps ei tundu teile enam vaenlasena, vaid teie enda imearmsa beebina, keda te olete lubanud armastada, hoida ja positiivsel moel juhendada, nii et temast kasvaks armastav ja tore inimene. Nüüd aga proovige temaga uuesti rääkida.

      ➢ Te mõtlete, et kuidas laps siis teadmisi omandab, kui te häält ei tõsta? Hirmunud olekus lähevad lapsed üle võitlemise-põgenemise seisundisse. Aju õppimiskeskus jookseb kinni. Kui te karjute, siis ei saa laps lihtsalt mitte midagi omandada. Alati on arukam rääkida rahulikult ja osavõtlikult. Lisaks sellele kaotate karjudes lapse silmis usaldusväärsuse. Lapsed on siis teie mõjule vähem avatud.

      ➢ Te mõtlete, et olete ehk liiga leebe? Lapsel on vahel valus ja tema „sõnakuulmatus“ on tegelikult SOS-signaal selle kohta, et ta vajab teie abi. Ta jonnib sellepärast, et tal on mingid suured tunded, mida ta ei oska veel mõista ning sõnaliselt väljendada. Selge see, et te seate piirid ja üritate tema käitumist teisele rajale suunata. Kuid lapse juhendamine ei tohi mingil juhul olla õel või hirmuäratav. Te tahate ju, et laps järgiks teie juhiseid sellepärast, et ta armastab teid ja ei taha teile pettumust valmistada, mitte sellepärast, et ta teid kardab.

      ➢ Te mõtlete, et äkki olete võlts? Laps nägi, et te olite väga endast väljas. Samuti nägi ta seda, et suhtusite oma emotsioonide juhtimisse vastutustundlikult. See, kui te olete aus selle suhtes, mida te kogete ja tunnete, ei eelda kunagi seda, et te valate need filtreerimata kujul kellegi teise peale välja. Nagu dalai-laama on öelnud: „Olge igal võimalusel heasüdamlik. See on alati võimalik.“ Lisaks sellele on tegu teie tunnetega ning üksnes üks osa teie emotsioonist tuleneb sellest praegusest arusaamatusest lapsega. Enamik sellest pärineb ikka teie enda minevikust ja sellest, mis valguses te antud olukorda näete.

      ➢ Aga mis siis, kui te tabate end kõigele vaatamata ikkagi karjumas? Alguses tabate end sellelt rohkem kui ühe korra. Aga kui te sellest õppust võtate, siis pole see eksimus. Kasutage igat möödalaskmist kui võimalust oma rutiinses käitumises, hoiakutes või enda eest hoolitsemises midagi muuta, et saaksite järgmisel korral paremini teha. Toetage end, et te saaksite muutuda.

      Doktor Laura, te väidate, et karjumist saab vältida nii, et sa ootad, kuni oled taas rahulik, ning püüad siis uuesti lapsega rääkida. Aga kui ma vihastan, siis ma ei rahune niisama lihtsalt maha. Mul võib kuluda terve tund, et oma mõtted mujale viia. Aga samas mu poeg tegi valesti ja mul on vaja ta korrale kutsuda.

      • Öelge seda endamisi. Võib СКАЧАТЬ