Название: Rahumeelne lapsevanem, rõõmsad lapsed
Автор: Laura Markham
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Зарубежная прикладная и научно-популярная литература
isbn: 9789949391059
isbn:
➢ Ärge tegutsege viha ajel, vaid n-ö kuulake seda. Nagu teised tunded on viha ka meie osa nagu käed ja jalad. Meie vastutame selle eest, mida me otsustame sellega teha. Sageli on viha väärtuslik õppetund, kuid vihasena tegutsemine – välja arvatud harvad juhused, kui on vaja ennast kaitsta – pole üldse konstruktiivne, sest me langetame siis otsuseid, mida me ratsionaalses seisundis iial ei teeks. Konstruktiivne viis, kuidas oma viha käsitleda, on piirata selle väljendamist ja kasutada seda pärast maha rahunemist diagnostiliselt: mis meie elus nii valesti on, et me tunneme viha, ja mida tuleks teha, et seda olukorda muuta? Vahel on vastus ilmselgelt seotud kasvatusmeetoditega ja lähenemisviisi tuleb muuta enne, kui asi käest läheb. Võib-olla tuleks hakata lapsi pool tundi varem magama panema, võib-olla peaks midagi tegema suhete parandamiseks üheksa-aastase lapsega, et ta ei kohtleks meid enam nii ebaviisakalt… Vahel oleme aga üllatunud, kui leiame, et oleme vihased hoopis abikaasa peale, kes ei käitu laste kasvatamises partnerina, või näiteks oma ülemuse peale. Vahel tuletab viha meelde, et tuleks rohkem magada või et meil on vaja regulaarselt auru välja lasta koos mõne sõbraga, kes aktsepteerib meie tundeid. Ja vahel peitub vastus selles, et me kanname endas viha, millest me aru ei saa ja mis kandub edasi lastele – tegelikult tuleb siis abi otsida teraapiast või lapsevanemate tugigrupist.
➢ Pidage meeles, et viha väljaelamine teise inimese peale võib seda suurendada ja tugevamaks muuta. Vaatamata levinud arusaamale, mille kohaselt on vaja viha „väljendada“, et see meid sisimas ei näriks, näitavad uurimistulemused, et viha väljaelamine vihaseisundis teeb meid veelgi vihasemaks. See võib aga omakorda haavata teist inimest või muuta tema ka vihaseks ning põhjustada suhtes mõrasid. Kui me olukorra mõttes läbi mängime, jõuame ikka ja jälle seisukohale, et meil on õigus ja teine eksib, mis teeb meid aga vihast podisedes veelgi vihasemaks. Selleks et leida olukorrale lahendus nii, et viha ei saaks uut hoogu juurde, tuleks tegelikult maha rahuneda ja leida seejärel konstruktiivne viis selle käsitlemiseks, mis meid vihale ajab.
➢ Oodake oma kasvatuslike kõnedega. Kuskil pole kirjas, et kasvatuslikke korraldusi tuleb jagada lennu pealt. Need ei ole just parimad, kui pidada silmas lapse pikaajalist arengut, ja isegi mitte selleks, et takistada probleemi kordumist. Ärge öelge kuni maha rahunemiseni eriti midagi. Öelge lihtsalt midagi sellist: „Ma pean maha rahunema, enne kui ma sellest räägin.“ Kui võtate kümneks minutiks aja maha ja ei tunne ennast ikka veel nii rahulikuna, et probleemist konstruktiivselt rääkida, siis võite öelda: „Ma tahan mõelda selle üle, mis juhtus. Räägime sellest hiljem.“
➢ Vältige iga hinna eest füüsilist jõudu. Lapsele kere peale andmine võib tekitada teis ajutiselt parema tunde, sest see vallandab raevu, kuid selle negatiivne mõju lapsele on püsiva olemusega ning muudab palju väiksemaks need positiivsed asjad, mis te lapsevanemana teete. Peksmine ja isegi laksu andmine võib kasvada ohtlikuks ja vahel isegi eluohtlikuks vägivallaks. Tehke enese kokkuvõtmiseks seda, mis vaja, kaasa arvatud toast lahkumine. Kui teil ei õnnestu end valitseda ja te siiski kasutate füüsilist jõudu, siis vabandage lapse ees, öelge talle, et löömine on vale, ning otsige ise abi.
➢ Vältige ähvardusi. Vihaseisundis tehtud ähvardused pole kunagi arukad. Kuna ähvardused on efektiivsed üksnes siis, kui te olete valmis need ka ellu viima, siis õõnestavad need teie autoriteeti ja selle tulemusena on veelgi vähem tõenäoline, et laps järgmisel korral reeglitest kinni peab.
➢ Jälgige oma hääletooni ja sõnavalikut. Uurimistulemused näitavad, et mida rahulikumalt me räägime, seda rahulikumalt ennast tunneme ning seda rahulikumalt reageerivad meie sõnadele teised inimesed. Vande- või teiste tugeva mõjuga sõnade kasutamine mõjub meile endile ja kuulajale aga ärritavalt ning olukord läheb käest. Meie käes on võim oma hääletooni ja sõnavalikuga maha rahustada või üles kütta ennast ja inimest, kellega me räägime. (Pidage meeles, et te olete eeskuju.)
➢ Mõelge sellele, et teie olete ka probleemis osaline. Kui te olete avatud emotsionaalsele arengule, siis näitab laps teile alati, mille kallal teil tuleb tööd teha. Kui ei ole, siis leiate end lapsega ikka ja jälle keerulises situatsioonis olevat. Teie laps võib ju käituda nii, et te ärritute, kuid te ei ole abitu ohver. Võtke esmalt vastutus selle eest, et juhite oma emotsioone. Laps ei pruugi üleöö inglikeseks muutuda, kuid tema jonn väheneb tunduvalt niipea, kui teie õpite rahulikuks jääma.
➢ Olete ikka veel vihane? Tehke endale selgeks tundeid, mis seda põhjustavad. Ärge klammerduge viha külge. Kui te olete seda kuulanud ja vajalikud muudatused teinud, siis laske see lahti. Kui see aga ei toimi, siis pidage meeles, et viha on alati mingi kaitse. See kaitseb meid selle eest, et me ei tunneks ennast haavatavana. Selleks et viha lahtuks, otsige selle all peituvat valu või hirmu. Kui teile ajab hirmu nahka tütre jonn või kui te ärritute selle peale, et poeg lööb väiksemat õde (sest te ise olite kunagi see väike õde, keda löödi), siis mõelge nende tunnete peale ja tervendage neid. Niipea kui te olete valmis tundma viha all peituvaid tundeid, ei vaja te enam viha pakutavat kaitset ning see lahtub.
➢ Ärge raisake oma energiat tülide peale, kus pole võimalik võitjaks jääda. Iga negatiivne suhtlusolukord lapsega raiskab väärtuslikku suhtekapitali. Keskenduge sellele, mis on oluline, näiteks sellele, kuidas teie laps kohtleb teisi inimesi. Põrandale visatud jope võib teid küll hulluks ajada, kuid lõppkokkuvõttes pole see väärt seda, et oma suhtekonto miinuspoolele viia.
➢ Kui maadlete sageli vihahoogudega, tuleks nõustaja poole pöörduda. Ärge häbenege abi otsida. Te võtate lapsevanemana vastutuse ja selle eesmärk on vältida seda, et te oma lapsele füüsiliselt või psühholoogiliselt haiget teeks.
Kuidas lõpetada lapse peale karjumine
Mulle meeldivad kõik teie nõuanded. Kuid need toimivad üksnes siis, kui ma suudan jääda rahulikuks, ja see on raske. Minu ema karjus alatasa. Meie peres karjusid kõik. Kuidas küll sellest tsüklist välja tulla?
Enamik lapsevanemaid karjub. Ja enamjaolt me isegi ei märka seda. Meie hääl muutub üha valjemaks ja valjemaks. Või me teame, et teeme seda, kuid sel hetkel tundub see täiesti õigustatud. Sest kas te ikka nägite, mida see laps ometigi tegi?!
Kuid me kõik teame, et lapsed reageerivad paremini siis, kui me ei karju nende peale. Karjumine teeb keerulise olukorra veel hullemaks ja kisa areneb tormiks. Ja pealegi, kui te oma emotsioone ei valitse, siis kuidas te võite tahta, et laps õpiks neid valitsema?
Kui me suudaksime rahulikuks jääda, siis rahuneksid ka kõik teised maha. Me anname emotsionaalse regulatsiooniga eeskuju. Me suudame probleemidesse tõhusamalt sekkuda ja neid lahendada. Meie laps õpib, kuidas minna ärritunud olekust rahuolekusse. Meie suhe lapsega muutub tugevamaks. Laps kuulab paremini sõna. Ta hakkab oma emotsioone rohkem valitsema.
Ja kui päris aus olla, siis me teame ju ise ka, et tegelikult panevad meid karjuma meie endi probleemid. Mõned lapsevanemad suudavad (ausõna!) sama käitumise peale jääda empaatiliseks või isegi selle üle nalja visata. Sest vahet pole, kui kohutav lapse käitumine on, tegelikult on see appikarje. Vahel eeldab selline käitumine karme piire, kuid mitte kunagi seda, et oleksime kurjad. Ning karjudes ei saa te oma last aidata.
Karjumisele pole üldse lihtne lõppu teha. Te võite seda kogu hingest tahta, kuid tabate ennast ikkagi karjumas. Kui teie enda peale karjuti, siis eeldab see tohutut tööd, et te ise ei karjuks. Aga kui teate, et tahate karjumisele lõpu teha, siis – uskuge mind – see on täiesti võimalik sõltumata sellest, kui sissejuurdunud see ka poleks. See ei ole mingi raketiteadus. Selleks kulub umbes kolm kuud. Nagu klaverimängu õppides tuleb ka siin hakata kohe täna heliredeleid СКАЧАТЬ