Rahumeelne lapsevanem, rõõmsad lapsed. Laura Markham

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      See võib küll tunduda ebatavaline, aga viieteistkümne kuu vanustel lastel on juba välja kujunenud tõlgendus selle kohta, kuidas suhted toimivad, ning strateegia, kuidas nende suhtlemisvajadused saaks rahuldatud. Kui just midagi ei muutu, siis kasutavad nad seda strateegiat kogu elu.

      Võtame ühe viieteist kuu vanuse lapse ja oletame, tal on välja arenenud turvaline kiindumussuhe. Ta on ära õppinud, et võib loota vanemate reaktsioonile, kui ta selleks märku annab. Nüüd, kus ta oskab juba ringi tatsata, on ta valmis maailma avastama. Kas ta vajab endiselt oma vanemaid? Jah, meeletult. Nagu väidavad raamatu „Hold On to Your Kids“ („Hoidke oma lastega sidet “) autorid Gordon Neufeld ja Gabor Mate, on vanemad lapse jaoks justkui Põhjanael, mille ümber ta tiirleb.

      Viige laps näiteks mänguplatsile ja istuge tema lähedale liivakasti servale või pingile. Ta tõstab mängides aeg-ajalt pilgu, et vaadata, kas te olete ikka seal. Istuge teise pingi peale. Te ei ole temast kaugemal kui ennist. Te peate teda silmas ja näete, kui ta tõstab pilgu, nii et te saate talle midagi hüüda ja endast kohe märku anda. Ta näeb teid kohe ja lehvitab nagu ikka. Aga kas ta jätkab mängimist? Ei. Ta kulm tõmbub kipra. Ta võib isegi nutma puhkeda. Ta hüüab kindlasti teid või teisi lapsi. Siis tangib ta end uuesti – saab kallistuse – ja läheb alles seejärel liivakasti tagasi. Mis juhtus? Tema Põhjanael liikus paigast ja ta pidi ennast ümber orienteerima.

Kuidas mõjutab last päevahoid?

      See, mis kodus toimub, on alati palju olulisem kui see, mis leiab aset lasteaias, sest lapse kiindumine teisse on tema psüühikas nii dominantne. Aga kui teie väikelaps on päevahoius enam kui kakskümmend tundi nädalas, siis avaldavad need tunnid siiski tema arengule mõju. Mingi osa sellest mõjust on positiivne, sest laps omandab eakaaslastega läbikäimise oskusi ja tal on rohkelt võimalusi uusi asju avastada. Kuid beebidele on loomuomane, et nad on lähedases kontaktis ühe täiskasvanuga, kes on nende elus peamisel kohal. Lapsevanemad on oma lapsele paremini häälestatud kui kasvatajad ja nad ei pea nii paljude laste eest siiski reeglina hoolitsema, samuti nad lihtsalt hoolivad oma lapsest rohkem ja rahuldavad seega tema vajadusi paremini. Kahjuks ei ole Ameerika Ühendriikides tasustatud lapsehoolduspuhkust, nii et ligemale pool kõigist beebidest veedab kahe esimese eluaasta jooksul enamiku oma ärkveloleku ajast vanematest eemal. See on oluline periood lapse arengus, sest selle vältel arenevad välja aju emotsioonikeskused.

      Mida see tegelikkuses tähendab? Kui te naeratate kahekuuse beebile, siis kulub tal veidi aega, enne kui ta teile vastu naeratab. Selline naeratuste vahetamine on üks osa tegevustest, mis arendavad aju emotsionaalse intelligentsuse keskmes orbitofrontaalkoores välja neuronid. Aga kui lastehoiu töötaja lapsele naeratab, ei ole tal aega oodata, kuni laps talle vastu naeratab – ta peab hoolitsema veel kahe või kolme lapse eest. Nii jääb lapsel ikka ja jälle n-ö häälestav vastus, mida ta nii väga vajab, saamata. Samas võivad ka ainsana vastutustundliku lapsehoidja juures oleva lapse kõik vajadused peaaegu sama hästi täidetud olla, nagu neid oleks rahuldanud oma vanem.

      Selleks ajaks kui beebi jõuab väikelapse ikka, on ta juhul, kui tema vajadusi on vastutustundlikult rahuldatud, palju paremini päevahoiuks ette valmistatud. Kuid lapsevanematel on hea teada, et kõige enam käitumisprobleeme8 on nendel kaheaastastel lastel, kes veedavad suurema osa ajast päevahoius. See on ka arusaadav, sest väikelapsed, kes kannatavad stressi all – ja eemalolek vanemast on väikesele lapsele stress –, kipuvad rohkem jonnima. Õnneks on samad uurimistööd leidnud, et hea vanemlik hool kaitseb lapsi päevahoiu negatiivsete mõjude eest.9 Ehk teisisõnu väljendatuna võib teie laps ehk jonnida lahusoleku tõttu rohkem, aga kui te käsitlete tema käitumist mõistvalt, jääb teie suhe ja lapse psüühika puutumata. Õnneks on päevahoius olevad lapsed kolmandaks eluaastaks sama sõnakuulelikud nagu teised lapsed. See võib olla just õige vanus alustada laste ettevalmistamist kooliks, sest nad suudavad oma vajadusi juba paremini verbaalselt väljendada ja nende täitmist oodata. Psühholoogid jälgivad uuringugruppi pikema aja jooksul, mis peaks andma meile olulist informatsiooni päevahoiu mõju kohta, kuid me teame juba, et päevahoiu kvaliteet on ääretult olulise tähtsusega.

KUI TEIL ON VAJA KASUTADA PÄEVAHOIDU

      • Valige selline päevahoid, mis on paindlik ja kus on toetav, soe suhtumine ning kus lapsehoidja hoole all oleks võimalikult vähe lapsi.

      • Lükake päevahoiu kasutamist edasi nii palju kui võimalik.

      • Hoidke last päevahoius nii lühikest aega kui võimalik.

      • Kaaluge võimalust, et lükkate teise lapse saamist edasi seni, kuni esimene jõuab koolieeliku ikka, et te saaksite mõlemaga sügavama sideme luua. Väikelapse iga on päevahoius olevatel lastel veelgi raskem kui muidu ja ka kõige pühendunumal lapsevanemal on raske väikelapse puhul kannatlikkust säilitada, kui ta on ise magamata ja vastsündinu nõuab nii palju tähelepanu.

      • Vältige seda, et teie laps vaatab telekat. See kõrvaldab ka võimaliku agressiivse käitumise põhjuse (mis väljendub suurema tõenäosusega siis, kui lapsed käivad päevahoius) ja toob lapse tähelepanu tagasi teile kui juhendajale, kelle käest ta suuniseid saab.

      • Kui olete kodus, suhelge oma lapsega mõnusalt ja soojalt sel viisil, nagu selles raamatus on kirjeldatud, et tugevdada sidet temaga. Kui teil on laps, kellega on raske toime tulla, siis pidage meeles, et selle üheks põhjuseks on igapäevane eraldatus, ning parandage oma sidet füüsiliste mängude abil. Parim kaitse, mida lapsele saab pakkuda, on ikka ja jälle heatujuline ja rahumeelne suhe teiega.

      Ja kuna esimese eluaasta jooksul areneb aju sellises mahus edasi, et määrab ära meeleolud, ärevuse ja depressioonikalduvuse hilisemas elus, siis on tulemused juba mingil määral teada. Kaine mõistus ütleb, et esimese, väga olulise kaaluga eluaasta jooksul tuleb pakkuda lapsele just sellist, neile hääletatud koostoimet ja sidet, mida nad vajavad.

      Koolieelikud (3–5 aastat): iseseisvuse väljakujunemine

      Teie olete endiselt oma koolieeliku jaoks eksistentsi kese, Põhjanael (või kiindumise sihtmärk), kellele ta ennast orienteerib. Ta teab mingil ürgsel tasandil, et kui ta teist eraldatakse, on ta kaitsetu ja silmitsi kohutavate riskidega ning võimalik et isegi surmaga. Ta võib pidada teiega läbirääkimisi nagu inimene, kes tahab advokaadiks saada, ja ta saab nii koolis kui ka sõprade seltsis üha rohkem ilma teieta hakkama, kuid emake loodus on siiski teinud nii, et ta on teisest inimesest sõltuv, ja seda teatud põhjusel. See põhjus pole mitte üksnes vajadus kaitse järele. Tema sõltuvus teist tähendab seda, et ta on ühtlasi avatud teie juhendamisele. Vahel võib küll tunduda, et ta ei kuula teid, kuid ikkagi olete teie tema jaoks kõige usaldusväärsem informatsiooniallikas maailma ja isegi tema enda kohta.

      Paljud lapsevanemad, kes said üsnagi hästi väikelapse lohutamisega hakkama, kui ta lahkuminekul ärevust ilmutas, on mures või närvis, kui laps hakkab lasteaias käima ja tal on raske vanemast lahkuda. „Mis mu lapsel viga on?“ murravad nad pead. „Miks ta iseseisvam pole?“

      Selleks et sellele küsimusele vastata, tuleb mõelda, mida iseseisvus tegelikult tähendab. Iseseisvast lapsest rääkides peame enamasti silmas sellist last, kes eraldub väikelapsena ilma suuremate probleemideta vanematest; kes on valmis viieaastaselt sõprade juures ööd veetma või üheksa-aastaselt kuuks ajaks laagrisse minema. Iseseisev laps on ju selline, eks ole?

      Tegelikult pole aga asi nii. Tuleb välja, et nendel asjadel pole iseseisvusega vähimatki pistmist. Nende puhul on tegu lapsevanemast lahus olemisega, mis ei pruugi olla sama asi nagu iseseisvus. Lapsed on bioloogiliselt loodud orienteeruma Põhjanaela ümber, nii et kui nad on meist eemal, siis toetuvad nad kellelegi teisele, näiteks parimale sõbrale või õpetajale. Õpetajale toetumine on tavaliselt hea, sest laps on siis varmam teda aktsepteerima ja tema juhiseid kuulama. Kuid eakaaslasele toetumine kujutab СКАЧАТЬ