Heinz Valk. Lugu poisist, keda kallistas ilus pastoriproua. Heinz Valk

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ linnurohusel õuemurul või torkival odrapõllul. Peamiseks õpetajaks oli siin mulle Otsa Laine.

      Õige pea sai mulle selgeks, et külalapsed ei torma iga pisivigastuse pärast emalt abi otsima. Nahast väljatõmmatud puupinnu, naelakriimustuse või käpulikukkumisel marrastunud põlve puhul tuli vigastatud kohta topsutada süljese sõrme- või keeleotsaga. Seda võtet korrati iga natukese aja järel ning vigastused paranesidki kähku. Samasugust süljeravi tuli kasutada parmu- ja sääsekuplade või punetavate puugihammustuste leevendamiseks. Mõne suurema haava, näiteks pussiga sõrme lõikamise korral soovitasid vanamehed haavale peale soristada, kuid minus tekitas selline ürgne raviviis kõhklust ja umbusku, mistõttu piirdusin süljeraviga.

      Külalaps pidi omandama ridamisi teadmisi, täitma käske, alluma reeglitele.

      Linnupesa leides ei tohtinud munadele peale hingata ega neid näpuga puudutada, kuna muidu jätvat lind pesa maha ja süüteo patt langeb keelu eiraja hingele.

      Juuste pügamisel tuli mahalõigatud karvad visata pliidi alla, sest vedelema jäetud karvu kasutavat paharetid igasugu nõiatempudeks.

      Söögiajal laua ääres istudes oli keelatud jalgadega viibutamine, kuna sellise tegevusega kiigutati pahaaimamatult vanakuradi lapsi.

      Äratulnud piimahammas visati ahju taha, öeldes: “Säh, Laurits, luuhammas, anna mulle raudhammas!” See pidi tagama püsihammaste raudkõvaks kasvamise.

      Piksemürina ajal ei tohtinud kõva häälega rääkida, ega, jumal hoidku, kombetuid sõnu kasutada. Kõmin viitas ju selgelt taevaisa pahameelele inimeste väärtegude üle, mistõttu tema veelgi suurema viha põhjustamine võis kaela tuua suure õnnetuse.

      Samuti ei olnud lubatud kaevuämbri põhja jäänud vett kaevu tagasi lärtsata. See pahandavat kaevuhaldjat, kes võib siis vee kaevust sootuks ära kaotada.

      Saunalaval istudes pidi hoolega jälgima, et suhu vajuva higi väljasülitamisel ei satuks see kerisele. Nõnda muutuvat suu kärnaseks.

      Mahapillatud leivapaluke tuli kohe üles tõsta ja talle suud anda, et sel viisil paluda temalt andestust sündsusetu teo eest. Leivapätsi ei tohtinud asetada selili, kuna siis surevat leivaisa, see tähendab pere toitja.

      Sööginõu pidi korralikult tühjaks sööma. Toidu taldrikule jätmine pahandavat taevaisa, kes võib seetõttu jätta kogu pere toidust ilma.

      Suureks õnnetuseks loeti soolatoosi ümberajamist, mis tõi kaasa ebasoovitava peretüli.

      Koos vorstiviiluga ei kõlvanud leivale võid määrida. Keelust üleastujat ootas igavesti tatine nina.

      Pudru kõrvale leiva hammustamine pidi kindlustama sõidu Siberisse. Mulle valmistas see keeld suurt meelehärmi, kuna toekat taluleiba tahtsin ma süüa kõikide toitude, isegi leivasupi kõrvale.

      ELU KARMIM POOL

      Olin kuuene, kui sõtse Miili andis mulle korralduse uputada linaleoauku äsja sündinud kassipojad. Ei olnud mul veel aimu, et nad on juba tublid ujujad. Vette visatud kassipoegade vaikne ja hale näugumine pani mu hinge nii võbelema, et olin valmis neid kusagile ära peitma, taipamata, et emapiimast ilma jäetuna oleksid nad hukkunud niikuinii. Asja vaagides võtsin omaks, et sõtse käsu mittetäitmisel pidanuks ma talle valetama, mis aga oli suur patt. Nõnda ma mäslesin ja vaevlesin ebameeldivusest ja hirmust värisevate kätega vist ligemale tunni, enne kui sain teoga hakkama.

      Samasuguses hädas olin kukel pea mahavõtmisega. Mind küll juhendati, et kõigepealt tuleb kuke tiibu ja jalgu tugevalt kinni hoides lüüa ta pea vastu raiepaku serva uimaseks, siis ei tõmba ta pead kiinihoobi eest ära. Aga küllap lõin ma liiga nõrgalt ja mu ohver, aimates halba, hakkas nii ägedalt rapsima, et lapsekäsi ei jaksanud tiibu kinni hoida. Esimene kiinihoop poolitas ainult laulupoisi harja. Loomulikult põhjustas see kuke veel meeleheitlikuma visklemise ja kisa. Tundsin, kuis selg tõmbus higiseks ja nutt tõusis kurku, kuid ema korraldus sundis tahet ning jõudu niipalju pingutama, et sain mõrtsukatööga hakkama.

      Siis aga tõmbas peata kukk surmatõmbluses oma jalad mu peost lahti ja lendas üle Sassi sauna madala katuse sihukese vuhinaga nagu sakslaste V-1. Ehmatasin hirmsasti ära, sest ei osanud arvata, kuhu kukk lennata kavatseb. Sibasin kukele hingpakkis järele ning leidsin linnukese tosina meetri kaugusel majast.

      Vist aasta hiljem tuli mul mehi abistada seatapul. Kuna ema ei suutnud sellise toimingu juures olla, siis pidin verivorstide tarbeks püüdma sea kõrist purskuva vere kastrulisse ja liigutama seda puulusikaga senikaua, kuni veri maha jahtub – et klimpe ei tekiks.

      Siga röökis, mehed ähkisid, mina pabistasin. Vere iseäralik imal lõhn pani mu südame läikima. Lisaks olid mu käed, jakivarrukad ja isegi silmnägu verega koos.

      Luksusin ja ägasin veel tükk aega tagantjärele, kuni mul soovitati leivakoorukese närimisega tõrjuda vere lõhna oma meeleorganitest eemale.

      Kõik see oli osa argisest loomulikust elust, mille lapsed pidid varakult omaks võtma.

      MIDA KÜLARAHVAS VANASTI SÕI

      Ema ja isa töötasid päevilistena naabertaludes, mina tilpnesin neil sageli kaasas, ja sain osa ka teiste talude söömaaegadest. Raske tööpäeva järel tehti õhtusöök eriti rammus ja toekas. Kui loom sööb, siis loom jaksab, õpetab vanasõnagi. Tihtipeale oli õhtusöögiks kesk lauda tõstetud pirakas pannitäis kuumas sularasvas ujuvaid sealihakäntsakaid, mille kõrvale hammustati leiba ja keedukartuleid. Taldrikuid polnud vaja. Liha pandi leivatükile, kartuleid kasteti kahvli otsas rasva sisse. Mõned vanad peremehed, nagu Pärna Juss või Vaaburahva Jaan, ei hoolinud kahvlistki, vaid tunnistasid ainult pussi, millega lõigati liha, kooriti kartuleid ja torgati nad siis pussi otsas rasva sisse.

      Minu suureks naudinguks said sellistel söömaaegadel sularasva kastetud leivapalukesed. Ma oleks söönud sellist toitu kas või iga päev!

      Teiseks lemmiktoiduks kujunes suvine lõunaeine, mida võeti põllule või heinamaale kaasa suures mannergus ja valati söögi ajaks kaussi. See koosnes rammusa hapupiima sisse tükeldatud soolasilkudest ja rohelisest sibulast, mille kõrvale hammustati külmi keedukartuleid ja leiba. Silgutükid olid hapupiimas oma liigse soolasuse kaotanud ning neile kartuleid kõrvale hammustada ja hapupiima peale ammutada tundus suurim mõnu.

      Mõne töö, näiteks rukkilõikuse lõpetamise päeval toodi põllule korvitäis mustikapirukaid ja mannerguga rõõska piima ning see vääris juba tõeliselt pidusöögi nime.

      Mitmes peres tohtis söömaajal leiba lõigata vaid perenaine, kes suurt leivapätsi vastu rinda surudes lõikas “leivaleikusnoaga” kas väikese või suure, õhukese või paksu leivakäntsaka – vastavalt leivasoovija tähtsusele töötegemisel.

      Leivategu oli aga lausa pühalik talitus. Köök kasiti seks puhuks korralikult puhtaks, leivaküpsetaja pani ette puhta põlle ja sidus pähe rätiku. Astjas kerkivale tainale laotati peale puhas linane käterätik. Enne kui leivapäts ahju pandi, vajutas perenaine siledaks ja läikivaks voolitud tainapätsidele kas kolme või nelja sõrmeotsaga vastavalt kolmainsuse või ristimärgi, millega õnnistati leiva kestvust ja hoiti kuri silm leivast eemal. Ahjust võetud kuumad leivad pandi laua või pingi peale kahe puhta käterätiku vahele “tõmbama”.

      Leivateoga kaasnes ka üks lastele meelepärane toiming – paistekaku paistmine ehk küpsetamine. Leivateost ja juuretisest üle jäänud tainatükk muljuti sõrmenukkide abil leivaastja kaanele ühtlaselt õhukeseks laiaks koogiks, mille sisse vajutati rehapulga otsaga tihedalt lohukesi. Seejärel algaski kaku paistmine. Tainaga СКАЧАТЬ