Heinz Valk. Lugu poisist, keda kallistas ilus pastoriproua. Heinz Valk

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ on väike krunt,

      peremees kui lähkripunt.

      Oru mõisal on kolm kohta,

      aga suurt sest välja ei tehta.

      Kokutajal kõrge koht,

      seal on poiste rinnaroht.

      ESIMENE TALV AUKÜLAS

      Esimene talv Aukülas sai mulle uue hingelise kiindumuse tekkeajaks. See algas üpris tavatult.

      Ühel märtsipäeval, mil lumele oli tekkinud kevadiselt tugev koorik, suusatasin Otsa ja Sassi sauna vahelisel põllul, kui äkki märkasin tuules laperdamas koltunud raamatulehti. Korjasin lehed üles ja lugesin kodus läbi. Seal kirjeldati Eesti ajalugu, romantilisi võitlusi ja rasket orjapõlve. Läksin uurima, kust need lehed põllu peale said. Põllul oli lehti veel, ja need juhatasid mind Otsa lambakoplis seisva kemmergu juurde. Istmelaualt leidsin Jaan Adamsoni Eesti ajaloo õpiku lehtede pataka, millest tuisk oli osa läbi lõgiseva ukseprao põllule lennutanud. Toppisin kogu allesjäänud patsaka põue ja kihutasin tuhatnelja koju. Lugemine haaras mu täiega endasse. Kõik seni täiskasvanute jutukatketest kuuldu omandas tervikliku ja seonduva pildi: muistne vabadusvõitlus, orjapõlv, Jüriöö mäss, Mahtra sõda, Vabadussõda, Eesti riigi sünd…

      Iha rohkem teada saada viis mind Otsale küsima, kas neil on Eesti ajaloost midagi veel leida. Riideaida ühest kastist otsiti mulle Andres Saali “Aita”. Ei teadnud ma midagi hr Saali pseudoajaloolisest luulelennust, vaid võtsin kirjapandut tõena, mis küttis mu huvi aina suuremaks.

      Nüüd tuli ülesvõetud jälgi pidi edasi liikuda. Maakuulamine viis mind järgmisse riideaita Reinuspi talus, kust pahna seest koukisin välja Eduard Bornhöhe “Tasuja”. See raamat andis mu tärkavale kiindumusele võimsa tõuke. Lugesin seda hingevärinal nagu pühakirja. Sellest hetkest, kus Tasuja ütleb: “Meie mehed Tallinna all on hädas! Lähme neile appi!”, kuni raamatu romantilis-heroilise lõpuni ma lausa nutsin ja nuuksusin, ja suutsin lahiseva pisaratekardina tagant vaevu sõnu välja lugeda.

      See määras kõik.

      Eesti saatus, eesti rahva õnnetu lugu sai mu lapsehinges eriti kibedalt valutavaks kohaks.

      MUST-VALGE MAAILMAPILT

      Aukülas elatud esimese poolaasta vältel sain sõjaängidest vabaks, kuid kogetud surmahirm oli jätnud oma jälje teadvuse alumistesse kihtidesse. Sõjapäevil Gattšinas oli minu hirm puhtpsühholoogiline nähtus. Aukülas jõudis mu mõistus järelduseni, et kõik jube ja painav on tulnud koos vene keelt kõnelevate inimestega. Sakslaste kuvandi aga muutis läbi ja lõhki positiivseks nende soe suhtumine meie perekonda, näljasurmast päästmine ning kingituste hulk, mis sõja ja hävingu süngel taustal oma päikeselist mõju võimendas.

      Aukülas kingsepatööd tegevale isale lugesin Virumaa Teatajast ette rindeteateid – mustal poolel oli Venemaa koos sealt lähtuva surma ja õudusega. Ja vastaspoolel helge ning kangelaslik Saksa-Eesti relvavendlus. Ma joonistasin ajalehe valged ääred täis heroilisi sõjapilte, kus sinimustvalgete lippudega Eesti tankid sülgasid tuld Kremli tornide pihta ning kus Kremli tagauksest põgenes vuntside, kongnina ja piibuga Stalin, kelle ma suutsin teha täiesti äratuntavaks, ilmselt Eesti Sõnas sageli nähtud Gori pilapiltide eeskujul.

      Sügaval hinges küdev Venemaa-vihkamine tõi kaasa prohmaka, mis püsib siiani meeles ebameeldiva mälestusena.

      1943. aasta suvel külastasime emaga lell Augustit tema Abja kandi suurtalus. Seal töötas sõjavang Ivan, keskealine vene külamees, venelikult lahke hingega tubli töörügaja. Logistasin tema vankripäras heina- ja viljaveol, lasksin Ivanil end koorma otsa tõsta ja mõnel koormat kõikuma ajaval teejupil ennast turvata. Ma kuulasin tema jutte, millest sain veel täiesti aru (vene keel ununes juba järgmisel aastal), kuid oma suu hoidsin kinni. Vene keele rääkimine tundus mulle enesehäbistamisena.

      Kui hakkasime lelle talust ära sõitma, seisime õuel suures ringis, päike säras, visati nalja, lõkerdati naerda. Surusime emaga kõigi kätt, ent kui tuli minu kord Ivanile kätt anda, peitsin selle selja taha. Minu arusaamatust käitumisest hämmeldunud ema tõrelemise peale sosistasin talle: “Aga ta on ju venelane!” Ja nii jäigi Ivan minu poolt kätlemata. Usutavasti valmistasin sellega talle meelehärmi, sest ta oli suhtunud minusse silmapaistva soojusega.

      Gattšina on aga jäänud tänaseni mu hinge kannatuste ja hirmude musta auguna, millele ei taha mõeldagi ja mille ma peseks oma mälust sootuks maha. Ma pole seda paika hiljem kordagi külastanud, kuigi ema anus mind mitut puhku sõitma koos temaga korrastama õde Laine ja vanaisa Antoni hauda.

      EESTI VANA KÜLAKULTUUR – ELUKORRALDUSE ETALON

      Auküla ei parandanud üksnes mu närvisüsteemi, vaid sai mulle ideaalse elukorralduse etaloniks.

      1940. aastail käis sealne elu veel Eesti vana külakultuuri kirjutamata seaduste ja normide järgi. Mul õnnestus selle tervikliku süsteemi helgist osa saada ning see oma hinge kinnistada. Kümme aastat hiljem oli nõukogude võim pea kõik hävitanud.

      Külarahva elulaad oma kindlameelsuses ja erilises väärikuses avaldas mulle sõnulseletamatut õnnestavat mõju. Ma nautisin seda lapsehinge siira avatusega, kõiki eluavaldusi põnevusega uurides ja meelde jättes. Sestap võisin pool sajandit hiljem kirjutada Auküla eluolust ja inimestest Eesti Rahvaluule Arhiivile kopsaka loo, mis võib-olla jääbki ainukeseks fikseeringuks ühe uhke Eesti suurküla kunagisest värvikast elust. Olgu see minu tänu Aukülale nende oluliste eluväärtuste eest, mida ta mulle andis ja mille abil sai minust normaalne inimene.

      Ma huvitusin poisipõnnina eelkõige täiskasvanute ja eriti vanainimeste töödest-tegemistest. Võisin tundide kaupa jälgida, kuidas Vaaburahva Jaan voolis rehapulka, harjas oma Lõvi nime kandvat vägevat täkku või küttis sauna. Ma nautisin seda samasuguse põnevusega, nagu tänapäeva lapsed vaatavad multikaid või mängivad arvutimänge. Talust ja külaelust kujunes minu eluideaal ning ma olin kindel, et ükskord hakkan ka ise Auküla rammusal põllumullal adra järel astuma.

      Kõike, mida nägin, jäljendasin ma mängudes.

      Meie kambri põrandariiete servade kollased vöödid olid mulle väljavaheteedeks ja roheline lai keskväli kujutas põlde. Käepärastest esemetest ehitasin laua alla taluhooned ja panin põldudele tegutsema kujuteldavad inimesed. Kariloomad ja hobuse voolis isa puupulkadest just selliste sümbololenditena, nagu need olid temagi lapsepõlves ja ka paljudel eelnevatel sajanditel.

      Taluelu mittetundev linnalaps poleks neis primitiivsetes nikerdustes suutnud ära tunda ei lehma ega muid lojuseid, kuid mina võtsin need otsemaid omaks.

      Valdav osa sellistest mängudest toimus minu ettekujutustes, ja ma ei tahtnud seda mõnu teiste lastega jagada, eelistasin toimetada üksinda. Minust sai omaette-olija, kes tundis haruharva vajadust mängukaaslaste järele.

      TALULAPSE NÕKSUD

      Auküla ei olnud üksnes mu salaarmastus, vaid ka mu elukool.

      Niipea kui mätas lõi haljendama, loobusin ema vastuseisust hoolimata linnalikest kingadest ja hakkasin silkama paljajalu. Kuni sügiseni. Paljajalu käimisega kaasneva tüütu igaõhtuse jalapesu asendamiseks õppisin naabrilastelt lihtsa ja loodusliku võtte. Õhtul tuli mahalangenud kastest märgunud rohul jalataldu lohistada, kuni need said puhtaks ja roosaks nagu põrssanina. Veel lihtsam oli seda teha vihmaga. Kaste ja vihma puudumisel aga sai räästa all seisvast vihmaveetoobrist kallata kopsikuga vett rohule ja pesemisvahend oligi olemas.

      Omandasin ka nõkse, kuidas jalataldu vigastamata kõndida СКАЧАТЬ