Heinz Valk. Lugu poisist, keda kallistas ilus pastoriproua. Heinz Valk

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vaid mõnikümmend sammu eemal ja selle ees marssis edasi-tagasi pikka kasukasse pugenud saksa vahisõdur, nägu kiivri all villases peakotis. Eriliselt aga vaimustasid mind säärikute peale tõmmatud vägevad vildid, mida avati-suleti küljelt terve rea uhkete nahkrihmade ja pannaldega. Mõnel vähem käredal pakasepäeval võtsin oma puupüssi ja marssisin tunnimehega kaasa. Nii me seal siis teineteise järel astusime: Euroopa okupeerija ja tilluke kollaborant. Nali, mis Punaarmee spioonihirmus poleks saanud kunagi juhtuda, osutus lapsi armastavatele sakslastele südantsoojendavaks meelelahutuseks. Meid tervitati naeru ja sõjaväelise käetõstega, millele vastasime samaga, ja ma särasin uhkusest nagu jõuluehe.

      See Saksa-Eesti kauni rahvavendluse paik sai aga ka öiste õuduste põhjuseks. Niipea kui jõudsid kätte kirkad ja tähised talveööd, hakkasid Vene pommitajad visa järjekindluse ja kellaajalise täpsusega puistama oma laadungeid kasarmute ümbrusse. Ei mäleta, et nad kordagi pihta oleks saanud, sest Saksa flakkide tihe tuli sundis veidi enne eesmärgini jõudmist tagasi pöörduma.

      Ent ka saja meetri kaugusele pudenevad pommid on hirmuäratavad.

      Magasime üleriietes, et sireenide esimeste huilatuste peale söösta õuel asuvasse suurtest maakividest keldrisse. Kuna minu jalad olid unest veel nii pehmed, et liikuda ei suutnud, rabas isa mind tavaliselt koos tekiga sülle ja kandis härmatisest säravasse varjupaika, kus lõdisesime tunni või paar. Otsetabamusest see ehitis meid päästnud ei oleks, metsiku killurahe eest aga küll.

      Nii kestis see ööst öösse. Lakkamatu hirmuärkamine ja unehäired hakkasid mu närvisüsteemi lammutama. Iga pisemgi krõps või puuoksa puudutus aknale ajas une ja vallandas hüsteerilise nutu, rääkimata sellest, et pommitamise ajal ulusin keldris kogu aeg. Pikapeale hakkas isa ja ema vaevama hirm, et minu ajuaparaadis on tekkinud mingi saatuslik avarii. Ainus pääsetee oli Eestisse minek.

      LÕPUKS OMETI EESTIMAALE!

      Meie lahkumine jõulujärgsel ajal 1941 langes kokku ränga pakasega. Tee ääres kõrgusid tükati kahemeetrised lumehanged, mida ma püüdsin reel istudes kindaga puudutada, et neile jutti vedada.

      Isa oli palganud Volossovo eesti-soome külast voorimehe ja kõrge kraamihunnik tõmmati köitega korralikult ree peale kinni. Koormasse seoti teki sisse mähituna ka mind. Ülejäänud pere kõmpis jala.

      Lakkamatult tuli anda teed vastutulevatele Saksa sõjaväevooridele. Ristmikel valvasid liiklusreguleerijad. Ei mäleta, mitu päeva meie reis kestis ja kus me ööbisime, kuid ühel õndsal hetkel olimegi Eesti piiril. (Eestis oli sel ajal Saksa võim.)

      Meil olid kaasas sakslastelt saadud kõvad dokumendid. Karantiinikontroll ei avastanud meil ei täisid ega haigusi, kuid ilma tõrketa me siiski ei pääsenud. Meil tuli loobuda truust ja kangelaslikust Hindost. Saksa ordnung ei pidanud vene koeri kõlblikeks koduloomadeks. See oli mulle raske pauk. Hoidsin sõbral kaela ümbert kinni ja tönnisin sama hullusti kui pommivarjendis. Miski ei aidanud. Niutsuv ja rabelev Hindo seoti Volossovo mehe reepära külge. Ma ei julgenud talle järelegi vaadata. Tundsin end vastiku reeturina.

      Pärast hingetõmmet Narvas tädi Linda ja teiste sugulaste soojade imetluste embuses palkas isa uue voorimehe, kes sõidutas meid joonelt Aukülasse.

      Saabusime Kureküla Otsa tallu sõtse Miili juurde kirkal tähti täis õhtul. Maabumine Otsa suure taluköögi soojusse mõjus mulle rabavalt. Pererahva naerul näod pika söögilaua ääres, pakase küüsist laudast kööki toodud lambatallede õrn määgimine, praetud kartulite ja sealiha neelatamapanev lõhn – kõik see oli mulle senikogetust sootuks teistsugune elu ja maailm, millest hoovas mõnusat turvalisust, püsivust, rahu ning mis haaras mu täielikult endasse. See oli armumine esimesest silmapilgust.

      Isa kõbis mõne nädala jooksul elamiskõlblikuks Otsa talust umbes kolmesaja meetri kaugusel lagedal põndakul seisva Kivimurru saunikuelamu, mida tema viimase asuka Umbaia Sassi järgi nimetati Sassi saunaks ja millest sai meie kodu viieks ja pooleks aastaks.

      Sassi sauna lakaredelil 1942. aasta suvel. Ema Siina, täditütar Malle, Heinz ja Otsa Arkadi.

      AUKÜLA

      Auküla, kus minu suguselts elas juba 18. sajandil, asub Virumaal, Haljala ja Kadrina vahelise maantee ümbruses. Teda on mainitud juba Taani hindamisraamatus nimega Katkutagune.

      Auküla oli kõrgelt arenenud tootmise ja ühistegevusega paik, mis võis uhkustada oma meierei, kahe kaupluse ning rahva ühisraha eest rajatud koolimaja, seltsimaja ja raamatukoguga. Külas toimetasid aktiivselt pritsimeeste selts, maanaiste selts ja Kaitseliit. Olid oma näiteseltskond ning džässbänd.

      Minu isa nooruspäevil oli Aukülas üle üheksakümne suitsu, minu lapsepõlves ligemale kuuskümmend.

      Haljala poolt tulles oli piiritähiseks üle Kautvere kraavi viiv sild, mille järel ulatus küla kahel pool maanteed umbes kolme kilomeetri laiuselt ja nelja kilomeetri pikkuselt kuni Telliste külani. Auküla keskmeks oli igivana sumbküla, mida nimetati Suurkülaks ja mille ümber oli neli ääreküla: Tagavälja, Kureküla, Saunaküla, Lambilinn, ja veel hulk hajatalusid.

      20. sajandi algusest on pärit rahvalik külavahelaul, mis andis igast talust (saunikukohad ja väiketalud välja arvatud) iseloomuliku vemmalvärsilise kirjelduse. Reinuspi Juhanil oli 1940. aastail peas kogu laul, mida ta külajootudel suure menuga esitas.

      Kui Kadrina poolt tulles

      me jõuame Aukülasse,

      on Sussiveski kõige ees

      ja Jüri möllab selle sees.

      Kõlu Maiel valge mära,

      sellega viib väimeid ära.

      Krassi Kustal palju lapsi,

      temalt võeti kõrget taksi.

      Klaukse õuel ilus muru,

      peremees kui kodukaru.

      Sibil õunapuu on õues,

      Vaabu valvab, käsi põues.

      Kurekülas kõige ees

      Pärna Kristjan, tore mees.

      Reinuspil ei tehta nalja,

      pere lürbib haput kalja.

      Vaaburahval paks on pori,

      peremees on mõisaori.

      Madirahva õues hirmsad mürtsud,

      need on Leenu perssekärtsud.

      Tinnuri Juhan on tallitaja,

      külanaiste kollitaja.

      Reinurahva Mihkel nagu rangiroom,

      temal kaelas võlakoorm.

      Anga õuel pikad tapud,

      tütred nagu roosinupud.

      Tõnureinul pere aus,

      perenaisel puust pudrukauss.

      Saksiku Jaagupil pikad reied

      nagu laevameistri köied.

      Rätsepa õuel tõusis kära –

      sead sõid poole küna ära.

      Aadu Juhanil vähe lapsi,

      peremees pruugib ohtralt napsi.

      Mäe Vaabul lastekari,

      peremees kui peahari.

      Tõnumardil kaevukouk on vinnas,

      peremees СКАЧАТЬ