Heinz Valk. Lugu poisist, keda kallistas ilus pastoriproua. Heinz Valk

Чтение книги онлайн.

      TAGASI PURUSTATUD GATTŠINAS

      Gattšinast oli jäänud järele üksainus varemeteväli. Taandunud hävituspataljon oli Stalini käsul jätnud alles musta maa. Kõik oli õhku lastud või maha põletatud.

      Meie kodust söestunud puutüvede vahel oli alles vaid tuhahunnikul lebav känkras katuseplekk. Järsku nägin sellel mulle sünnipäevaks kingitud mänguauto vrakki. Ta kummid olid ära põlenud, kuid kõik muu püsis koos. Rõõmutuhinas lükkasin autot kinganinaga. Kummideta rattad tegid katuseplekil jubedat kriginat.

      “Jäta järele!” kärgatas ema mõistetamatu raevuga.

      Ettenägelik isa oli tagumisse aiasoppi kaevanud ruutmeetrise augu ja peitnud sinna mõne sületäie rõivaid, kingsepatöö riistad, veidi tarbeasju ja isegi iluesemeid, ema jumalasõnaraamatud, vanaisa Antoni messingist krutsifiksi, raamitud fotosid, patsaka dokumente, kirju ja üht-teist veel. Sellest august pärinevad ka need ainukesed esemed, mis ma oma esivanemailt eluteele kaasa sain: mainitud krutsifiks, piibel, roosade lillekestega võitoos ja kolm hõbelusikat.

      Purupaljad olime sellest varanatukesest hoolimata. Hävitatud linnas poleks saanud hõbelusika eest üht kartulitki.

      Ees ootas lootusetuna näiv ülesanne leida selle kaose seest mingi ulualune. Ent meil vedas hullupööra. Varemete vahel hulkudes avastasime ühe tuttava eesti perekonna tühjalt seisva eramu, mis põlispuude sisse peitununa oli jäänud hävituspataljonlastele märkamatuks. Majas leidus kõik eluks vajalik peale söögikraami.

      Isa ja Leo otsinguretk andis ootamatu tulemuse. Õhku lastud leivavabriku ahjudesse olid jäänud suured plekkvormid leivatainaga, mida ei olnud jõutud leibadeks küpsetada. Nad tassisid mitu sellist suurt, vist kuueteistkümne lahtriga vormimürakat meie peatuspaika. Tulekahjude ja päikese soojuses oli tainas kirbemaitseliseks hapnenud, kuid ikkagi toit! Ema küpsetas praeahjus koogikesi. Maitse oli jube, kuid nälginud keha võttis kõik vastu.

      KA PÕRGUS VÕIB NAERATADA ÕNN

      Kuidas aga edasi elada? Eestisse minekuks polnud meil pennigi raha, et palgata mõnest linnalähedasest külast voorimees. Raudtee oli purustatud, kuid eks sellelgi sõit vajanud piletiraha. Kõigele lisaks tuli kuuma ja kuiva sügise järel varajane, äkiline ja lõikavkülm talv, mis peatas ka sakslaste edasitungi.

      Sakslaste poolt hulkuma ja iseend toitma päästetud vene sõjavangid konutasid mustunud nägudega ümber lõkete ning tagusid sügisel hukkunud hobuste selgroost ja jalakontidest välja üditükke. Külmunud kondid pragunesid kergesti ning sealt pudenevaid üditükke lutsiti nagu kompvekke.

      Kas ka meil tuleb ükskord nende kampa istuda?

      Seni oli Leol õnnestunud varemete keldritest vahel leida mõni imekombel säilinud karp tangudega või sõja eel kuivatatud suhkarite nutsakas. Hing jäi sisse. Kuid kauaks sedagi?

      Ühel hilisõhtul koputati uksele. Trepil seisis kaks Saksa mundris noormeest, kes küsisid sulaselges eesti keeles: “Kas siin elab eesti perekond?”

      “Jah!”

      “Ohvitseride staapi on kokka vaja. Kas proua on nõus sellist tööd tegema?”

      Ema läks poistega koos asja uurima ning kui tagasi tuli, oli tal kaasas kaks prisket kandekotti, konservid, leib, vorst, suhkur jne. Leole ja mulle kommid, isale sigaretid!

      Mõne päeva pärast olid ka isal käed tööd täis. Ohvitserid vajasid lagunenud säärikute asendajaid. Peagi selgus, et Saksamaale jäänud prouadel oli sõjaaegse kokkuhoiurežiimi tõttu kõpskingadega kitsas käes. Jalamõõdud saabusid kirja teel, vahepeal peidus olnud tööriistad rakendusid tegevusse Suur-Saksamaa võidu heaks.

      Meie toidulaua tollast taset ja küllust iseloomustab värvikalt tõsiasi, et isa elupäästja Hindo pideva täiskõhu tõttu kaussi jäänud toit langes alatasa varguse ohvriks. Hindo keti ulatusest pika ridva abil eemale tõmmatud kausid kadusid kogu täiega, nii et varsti polnud majas enam anumaid, milles Hindole delikatesse ette anda.

      Leo ja minu põsed paisusid nii ümaraks, et kui me kaks kuud hiljem Narvas Eesti piiri ületasime, ei uskunud karantiiniametnikud, et nälgivalt Venemaalt tulevad nii punapõsksed lapsed.

      Viimane peatuspaik Gattšinas muutus meil omamoodi klubiks. Lakkamatult vooris sealt läbi saksa mundrikandjaid – kes tuli tellimuse asjus, kes selleks, et õdusas pereringis veeta mõnus tunnike. Saksa keelt oskasime peres kõik. Isa oli härrasrahva keele Preisimaal päris hästi selgeks saanud. Ja ema Tallinnas, kus ta oli noorest peast ametis sakste teenijana. Saksa keele alged olid suus minulgi. Arendasin seda oskust majast leitud viienda klassi saksa keele õpiku ja isa abil.

      Üks meid tihti väisav ohvitser ei tahtnud uskuda, et viieaastane jupats oskab saksa keeles lugeda. Mul tuli oma võimeid tõestada. Vuristasin eksamikomisjoni ees maha mitu õpikujuttu. Heakskiitvad naeratused tiivustasid mind sedavõrd, et ma ei mallanud õigel ajal pidama saada. Võtsin ideoloogilistest vastuoludest mitteteadlikuna käsile jutukese, mis kirjeldas oktoobripühade paraadi Punasel väljakul koos priskete hosiannadega komparteile ja seltsimees Stalinile. Ema nägu vajus kaameks, ent intelligentse härrana sai sakslane aru minu süüdimatust prohmakast ja pistis mürinal naerma. Minu vaprat esitust auhindas ta jõuluks Saksamaalt tellitud ja tervenisti sadat värvipliiatsit sisaldava karbi ning joonistusplokiga. Sõja kaotuse ja hävingu keskel oli selline kingitus minu talitsematut joonistamiskirge arvestades suurimaistki unelmaist kümneid kordi suurem. Nendest Faberi kõrgekvaliteedilistest pliiatsitest on mõni tänaseni alles.

      Eks sõjameeste sagedased külaskäigud olid osaliselt põhjustatud ka minust ja minu blondist peast. Perekesksete ja lastelembelistena ei saanud nad vaadata minu mürgeldusi heldimuseta. Mul tuli sageli istuda nende põlvele ning õngitseda frentši taskutest mulle toodud tropse, apelsine, šokolaaditahvleid ja muud imelist СКАЧАТЬ