Heinz Valk. Lugu poisist, keda kallistas ilus pastoriproua. Heinz Valk

Чтение книги онлайн.

      PÕGENEMINE INGERIMAA SOHU

      Ja siis oli äkki käes 1941. aasta sõjasuvi.

      Meie pere lootustele andis see võimast indu. Rinne lähenes Leningradile, isa luges rindeteateid nagu pühakirja. Ema pabistas ja hädaldas. Mina ja Leo olime ebamäärases teadmatuses. Mis asi on sõda? Kes on sakslased? Ja millega see puudutab meie olemist?

      Ühel päeval kostis suurtükkide kõmin juba Gattšinani ära.

      Isa tegutses oma vana rindehundi kogemuste varal kiiresti. Nobedalt pakiti seljakottidesse ja käsikompsudesse hädapärased magamisriided, tarbe- ja toidukraam. Mina toppisin taskud pungile täis tinasõdureid, mille mu ema avastas, ja kõik need toredad poisid heideti tagasi mänguasjade kasti. Taskupõhja jäi siiski neli avastamata tinasõdurit, mis tegid koos minuga kaasa kõik põgenemised ja tulemised ja millest loobusin alles 2000. aastate alguses ühe kollektsionääri rõõmuks.

      Neil dramaatilistel ja slaavilikult kaootilistel päevadel olid kõik teed ja paigad täis ringisebivaid masse, keda võimud ohjata ei suutnud. Nõnda õnnestus meil ühegi vahejuhtumita Gattšinast välja lipsata ning võtta suund läänes laiuvate Ingerimaa soode ja metsavõserike poole. Oli viimane aeg. Piiramatud volitused saanud hävituspataljonlased tegutsesid täiel jõul. Ringiuitavaid mehi käsitati kui desertööre ja riigireetureid. Kohtuotsuseid polnud vaja, kuul pähe ja kogu lugu.

      Paaripäevase kõmpimise järel, mil ma kümneid kordi oma viieaastastel jalgadel edasiminekust keeldusin, jõudsime suurtest maanteedest eemal asuvasse sooserva, kus kasvasid mehe käsivarre jämedused kased ja pajuvõserik. Leo hasartse abiga ehitas isa roigastest midagi ürgse püstkoja taolist, kuhu mahtus vaid samasugustest roigastest magamislavats. Kõik muud toimetused tuli teha õues.

      Sooserva saabus teisigi paolisi: soomlasi, ingerlasi, eestlasi. Varsti oli püsti nii palju onne, et seda võis juba nimetada laagriks. Kuna kaasavõetud toiduvarud kahanesid kiiresti, tegid naised ja poisid ettevaatlikke retki lähedastesse eesti-soome küladesse, kust õnnestus hankida mõningaid talutooteid. Varsti aga suleti see tee miiniväljadega.

      Suurtükkide kõmina põhjal võisime järeldada, et pääsemist tõotav rindejoon nihkus järjest lähemale, kuid mitte nii kiiresti, nagu seda ihkasime meie. Olime kogu aeg häireolukorras, hävituspataljonlaste külaskäigu oht kummitas pidevalt. Närviline ootuspinge vaevas päeval ja ööl.

      Ja ühel hilisõhtul nad tulidki.

      Paolaagri keskel hingitses väike lõke, mille ümber vesteldi poolihääli ootustest ja lootustest. Tule ääres istus ka isa.

      Mõrtsukate tulek oli aga halvasti kavandatud – poisid-sõnumitoojad jõudsid lõkkeni varem kui hävituspataljoni mehed. Isa reageeris kiiresti, sööstis päästva soo poole, tehes siksakke pajupõõsaste vahel. Põgenejat märgati, järgnes püssipaukude ragin. Isa viskus käpuli, roomas jupi maad, et kaitsvamas tihnikus taas edasi joosta. Ta pääses ohutusse kaugusse, ja sõdurid talle pimenevasse metsa järgneda ei riskinud.

      Lõkke ääres viibijad võeti pihtide vahele. Kes see mees oli? Kes teda tunneb? Millisest onnist? Sinna vahele matte ja bljääde. Kuid keegi ei teadnud, keegi ei tundnud. Pärast pikka sajatamist mõrtsukad lahkusid.

      Me ei teadnud, kuidas isal läks. Sai ta pihta? Kus ta on? On ta elus? Ema ei maganud terve öö.

      Hommik ei toonud asjasse selgust, ka päev mitte. Ema nuttis, meie olime vait. Õhtuhämaruses isa tuli. Ta oli lamanud soos kogu öö ning päevavalges hakanud tagasi laagri poole liikuma. Kogu aeg kuulatades, nuusutades. Vene sõdurid jätsid endast maha iseloomuliku haisubuketi mahorkast, tökatist ja pesematusest. Algul jälgis isa laagrit eemalt, ja kui talle tundus, et sõdurid on kadunud, söandas välja tulla. Seekord läks surm meist mööda.

      Uut hävituspataljonlaste visiiti ei tulnud kaua oodata. Nad olid õppimisvõimelised ega korranud eelmisi vigu. Sadasid sisse kesk valget päeva, piirasid laagri ümber ja saatsid sõdurid onne puistama. Isa oli lõksus.

      Kuid ta ei kaotanud külma verd. Viskus meie magamislavatsile ja käskis endale peale laotada kogu riidekraami: tekid, mantlid, ema suurräti jms. Ema teeskles kudumist, mina kõlgutasin niisama jalgu üle lavatsiääre. Varsti pistiski üks nooreohtu sõdur pea ukseavast sisse, täägiga püss õieli ees. Hinnanud sisustust ja onnisolijaid, tegi ta liigutuse, nagu kavatseks lavatsil oleva riidekuhja täägiga läbi torgata. Näis, et seekord pääsu pole. Lõplikust finišist oli puudu mõni sekund, kuid siis pöördus tragöödia komöödiaks.

      Lavastusse sekkus ukseava kõrvale köidetud Hindo, meie laiarinnaline ja võimsa kerega siberi laika, kel oli kelgu ette rakendatuna tühine vaev vedada Leod ja mind ning seejuures mööda kihutada igast veoautost. Nüüd leidis Hindo, et upakil tagumikuga püssimees on tema perekonna reviiri talumatult rüvetanud. Ta krahmas mehe lontis pükstest kinni ja tõmbas ta võimsa ropsuga selili. Püss ja kirsad tegid onni lae all filmiliku surmasõlme.

      Mees ehmus, võib-olla arvas hetkeks, et rahvavaenlased on talle kallale sööstnud. Kui ta ennast püsti oli ajanud, püüdis ta koerale täägiga pihta saada, ent loom kargles löökide eest osavalt kõrvale. Nüüd tõmbas mees püssikuke vinna ja hakkas hüplevat koera sihikule võtma. Kord oli minu käes – lõin lahti oma nuturegistrid, ja minuga ühines ka ema, paludes jumalakeeli süütut looma mitte hukata. Poisiohtu püssimees rehmas käega ning vandudes eemaldus ta meie onnist, heites lärmavale Hindole kartlikke üleõlapilke.

      See visiit oli mõrtsukatel viimane. Lähedale jõudnud sakslaste tulelöök sundis neid taanduma ida poole. Meie paopaiga ümber ja kohal algas koletu lahingumöll.

      Juhtus СКАЧАТЬ