Facebook: sotsiaalvõrgustiku efekt. David Kirkpatrick

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Registreerudes tuli avaldada endast üks foto ja lisada veidi isiklikku infot. Õpilasel oli võimalik määrata, kas ta on vaba või kellegagi suhtes või avatud suhtes. Kontole võis lisada telefoninumbri ja e-posti aadressi, valitud loengud (Course Matchi projektist inspireeritud idee), lemmikraamatud, filmid ja lemmikmuusika, klubid, kuhu kasutaja kuulus, poliitilised vaated ja lemmiktsitaadid. Thefacebookil endal mingit sisu ei olnud, see oli tarkvarajupp – platvorm, mille sisu pidid looma kasutajad.

      Privaatsussätete seadistamine oli algusest peale võimalik. Registreerumisel oli kaks olulist tingimust – liituda said ainult Harvard.edu meiliaadressi omanikud ja kasutama pidi oma pärisnime. See muutis Thefacebooki küll eksklusiivseks teenuseks, kuid samas tagas selle, et kasutajad olid tõesti need isikud, kes nad end väitsid olevat.

      Zuckerberg rääkis hiljem The Harvard Crimsonile antud intervjuus, et soovis privaatsussätete abil parandada oma mainet, mis facemash.com-i avaldamise järel tekkinud pahameelelaine tõttu tõsise löögi oli saanud. Sellisel moel kasutajate identiteedi kindlaks määramine erines täiesti kõikidest teistest omalaadsetest veebilehtedest, kaasa arvatud Friendsteri ja MySpace’i rakendustest. Thefacebookis sai iga kasutaja ise täpselt otsustada, millist infot keegi tema kohta nägi ja kes üldse tema kontot nägid – kas ainult hetkel Harvardis õppivad tudengid, ainult kursusekaaslased või ainult ülikoolilinnaku majanaabrid.

      Kui profiil oli loodud, võis suhtlus alata. Alguses oli see üsna piiratud. Kui keegi kasutaja sõbrakutse vastu võttis, tekkis ekraanile diagramm, mis näitas, kes tema võrgustikku kuuluvad. Sõpradele oli võimalik saata nende kontol olevale lingile klõpsates ka poke’i-nimelist asjakest ehk „müksu”. Mida see tähendas? Zuckerberg postitas lehele järgmise vastuse: „Meie arvates oli lahe panna lehele rakendus, millel mingit konkreetset eesmärki ei ole… Nii et tehke sellega, mis tahate, meie käest paremat seletust oodata pole mõtet.”

      Thefacebookis tehti alguses palju noorte inimeste hormoonimöllust ajendatud liigutusi. Rippmenüüst sai valida, kas kasutaja on huvitatud meestest või naistest ning määrata, kas oled suhtes, vaba või otsid suhet. Kui kedagi müksasid, ilmus tema lehele sellekohane teade ja ta võis sind vastu müksata. Vähemalt osade kasutajate jaoks oli teenusel seksuaalse alatooniga tähendus. Tegemist oli ju ikkagi kolledžiõpilastega.

      Samas leidsid paljud kasutajad teenusele ka praktilist kasutust – nad panid selle abil kokku õpperühmi, korraldasid koosolekuid ja klubiüritusi, postitasid infot pidude ja ürituste kohta. Thefacebook oli eneseväljendusvahend ja isegi lehekülje arengu algfaasis hakkasid inimesed aru saama, et selle abil sai end väga erinevatest vaatenurkadest väljendada ja demonstreerida.

      Thefacebookis oli veel üks rakendus, mis oli tudengite jaoks väga ajakohane. Erinevatel loengutel klõpsates oli võimalik näha, kes sellest veel osa võtavad, täpselt nagu Course Matchi lehel. Thefacebooki avaldamise hetkel oli parasjagu tuleva semestri loengute valimise aeg. Harvardis nimetati seda „šoppamisnädalaks”. Loengud olid juba alanud, aga tudengid võisid soovi korral neile end veel kirja panna või neist loobuda. Osaliselt valiti loenguid just selle põhjal, kes end neile veel kirja on pannud. See rakendus leidis Thefacebookis kohe laialdast kasutust ja seletab ka lehekülje kasutajate arvu hüppelist kasvu esimeste päevade jooksul ning on üheks põhjuseks, miks Zuckerberg Thefacebooki just sellel nädalal avaldas.

      Kirklandi maja korteri H33 esikuseinal rippuv tahvel leidis nüüd hoopis vähem abstraktset rakendust. Zuckerberg hakkas seda kasutama graafikute ja diagrammide joonistamiseks, mis näitasid Thefacebooki kasvu – mitu inimest päevas end kasutajaks registreeris ja milliseid rakendusi nad kasutasid. Lisaks oli seal edetabel kasutajatest, kellel oli kõige rohkem sõpru.

      Esmaspäeval, 9. veebruaril intervjueeris The Crimson Zuckerbergi. See oli toimetusele juba harjumuseks saanud.

      „Lehekülje üheks omaduseks on see,” rääkis Zuckerberg, „et iga kasutaja vilumus kasvab seda mööda, mida rohkem tema sõpru teenusega liituvad.”

      Facemashi avaldamisega saadud õppetund veel värskelt meeles, lisas ta, et jälgib hoolega, et keegi ei laeks üles autoriõigustega kaitstud materjale.

      The Crimson tema motiivides ei kahelnud. Zuckerberg rääkis, et ta ei loonud veebilehte eesmärgiga raha teenida. „Ma ei kavatse kellegi e-posti aadressi müüma hakata,” kinnitas ta. „Mul käis peast läbi mõte, et luua selline veebileht, kuhu oleks võimalik CV-sid üles laadida ja firmad saaksid sealt väikese tasu eest endale Harvardist töötajaid otsida. Aga ma ei taha sellega tegeleda. See oleks kõik liiga tõsine ja üldse mitte lõbus.”

      Tema jaoks oli raha teenimisest ja äri ajamisest tähtsam see, et Thefacebooki tegemine oleks lõbus. See hoiak kajastub läbi kogu Facebooki lühikese ajaloo.

      Thefacebooki esialgne eesmärk võis olla Harvardi ülikoolilinnaku aastaraamatute asendamine, aga juba algusest peale eristas neid üks väga oluline omadus. Kolledži fotograafide poolt esimesel koolinädalal tehtud pildid olid reeglina ebaõnnestunud, valgus oli vilets ja need ei meeldinud kellelegi. Inimeste endi postitatud fotod olid tavaliselt sellised, mis näitasid kasutajaid ainult positiivses valguses. Kõik kujutlesid end vaimusilmas tulevaste superstaaridena.

      Thefacebookist kirjutatud teises The Crimsoni artiklis, mis ilmus 17. veebruaril, viitas ettenägelik kolumnist mitmele veebilehe omadusele, mis on tänini Facebooki kesksed tegurid. Amelia Lester (kes viis aastat hiljem sai The New Yorkeri peatoimetajaks) kirjutas: „Ehkki Thefacebook.com ei ole otseselt mõeldud romantiliste suhete loomiseks, täidab see ikkagi mitmeid inimese põhivajadustega seotud tähtsaid ülesandeid: soovi kuhugi kuuluda, soovi veidi edvistada ja luua suhteid, mis oleks midagi enamat kui väike flirt.”

      Kohe avaldus ka inimeste loomulik vajadus konkureerida. Esimesest päevast peale leidsid osad kasutajad, et veebilehe eesmärk on koguda võimalikult palju sõpru, mitte selle abil suhelda ja kasulikku infot jagada. Paljude Facebooki kasutajate suhtumine on tänini selline.

      Esimese nädala lõpuks olid umbes pooled Harvardi tudengid Thefacebookiga liitunud ja veebruari lõpuks oli kasutajaid umbes kolmandik kõigist õpilastest. Kuid oma nägusid ei demonstreerinud veebilehel ainult tudengid. Liitumise ainsaks tingimuseks oli Harvardi meiliaadressi olemasolu. Seega ei olnud Thefacebook kättesaadav ainult tudengitele, vaid ka abiturientidele ning Harvardi õppejõududele ja teistele töötajatele. Leidus ka selliseid õpilasi, kes arvasid, et töötajatel ei ole Thefacebooki asja. Õppejõududest olid liitunud vaid üksikud, kuid abiturientidest kasutajaid oli juba umbes tuhat. Enamik neist oli kooli hiljuti lõpetanud.

      Kolm nädalat hiljem oli Thefacebookil juba üle 6000 kasutaja. Mõne päeva jooksul sai Zuckerbergile selgeks, et ta vajab veebilehe töös hoidmisel ja haldamisel abi. Ta pöördus oma korterikaaslaste poole. Umbes nädal aega pärast Thefacebooki avaldamist sõlmis Zuckerberg Dustin Moskovitziga töölepingu. Aasta hiljem jutustas Zuckerberg, kuidas Moskovitzi värbamine aset leidis.

      „Üks mu korterikaaslastest teatas entusiastlikult, et tahab mind aidata. Ma ütlesin talle, et kuule, sell, sa ei oska ju programmeerida. Ta läks nädalavahetuseks koju ja ostis raamatu „PERL algajatele” ning ütles esmaspäeval, et on nüüd valmis. Ütlesin talle, et tore, aga veebileht ei ole PERL-is kirjutatud.”

      Sellele vaatamata andis Zuckerberg viis protsenti oma osalusest õhinas Moskovitzile. Tema enda osaluseks jäi 65 protsenti ja Saverinile 30 protsenti. Moskovitzi peamiseks ülesandeks oli veebilehe levitamine teiste ülikoolide ja kolledžite ülikoolilinnakutesse.

      Teisel nädalal hakkas Zuckerberg saama kirju teiste koolide õpilastelt, kes küsisid, millal ka nemad teenusega liituda saaksid. Harvardist kaugemale laienemine oli Zuckerbergi eesmärk algusest peale. Isegi esilehel olev tekst viitas sellele – „veebipõhine suhtlusportaal, mis ühendab kolledžiõpilasi”. Mitte Harvardi õpilasi, vaid kolledžiõpilasi. Zuckerbergi ambitsioonid sellega СКАЧАТЬ