Facebook: sotsiaalvõrgustiku efekt. David Kirkpatrick

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Moskovitz kasutas Zuckerbergi programmikoodi igal võimalusel ja õppis järjekindlalt. Ta polnud küll väga kiire õppija, kuid Zuckerberg sai kohe aru, et ta on äärmiselt järjekindel ning valmis hämmastavalt palju vaeva nägema ja pingutama.

      „Marki kannatus võis küll aeg-ajalt katkeda,” meenutab üks nende sõpradest, „aga Dustin muudkui näris ja näris end tarkvarast läbi.”

      Mõned Kirklandi maja elanikud hakkasid teda veohärjaks kutsuma.

      Nüüd tõdeb Zuckerberg, et Moskovitzi roll Thefacebooki arengus ja edus oli sellel perioodil kriitilise tähtsusega. Uute koolide kaasamiseks tuli Moskovitzil välja mõelda, kuidas edastada liitumiskutseid õpilastele, abiturientidele ja töötajatele nii, et registreerumisprotsess käivituks. Siis tuli tal koostada nimekiri kursustest ja ühiselamutest. Lisaks pidi ta looma Thefacebooki ja ülikooliajalehe vahele toimiva lingisüsteemi, kuna Thefacebookis oli rakendus, mis sidus kasutajakonto iga artikliga, kus kasutaja nimi esines.

      Ettevalmistustele, info kogumisele ja koolide lisamiseks vajaliku koodi sisestamisele kulus igast päevast umbes pool ära, aga nii Zuckerberg kui ka Moskovitz tegelesid veebilehe laiendamisega, kuigi nad mõlemad olid täiskoormusega päevases õppes.

      Columbia ülikooli õpilastele muutus Thefacebook kättesaadavaks 25. veebruaril, Stanfordi õpilastele päev hiljem ja Yale’i tudengitele 29. veebruaril. Columbia ülikoolis oli algus üsna uimane, aga Stanfordis võeti Thefacebook kõige aktiivsemalt ja suure õhinaga vastu.

      Vaid nädal hiljem ilmus õpilaslehes The Stanford Daily artikkel „Thefacebook.com-i hullustus on haaranud kogu ülikoolilinnakut”.

      Juba 2981 Stanfordi tudengit oli selleks ajaks teenusega liitunud.

      Zuckerberg ei sallinud intervjuude andmist ja avalikkuse ees kõnelemist, aga sellele vaatamata pühendas ta The Stanford Dailyle päris palju aega.

      „Tean, et see kõlab labaselt, aga ma tõesti tahan inimeste elu paremaks muuta, eriti sotsiaalses plaanis,” rääkis ta ajalehele.

      Lisaks ütles ta, et kuna veebilehe ülalpidamine maksab endiselt ainult 85 dollarit kuus, puudub pakiline vajadus sellega raha teenida.

      „Võimalik, et tulevikus hakkame selle raha tagasiteenimiseks reklaamipinda müüma, aga kuna hetkel on teenuse osutamine nii odav, siis me sellega niipea tegelema ei hakka.”

      Edaspidi ta sarnaseid intervjuusid enam eriti anda ei tahtnud, kuid näis, et iga kolledži ajaleht tahtis temaga rääkida. Üsna varsti palkas Zuckerberg veel ühe käeulatuses oleva abimehe – oma toakaaslase Chris Hughes’i, kellest sai Thefacebooki ametlik pressiesindaja.

      Firma neli rajajat oligi nüüd koos. Thefacebookil oli 10 000 aktiivset kasutajat. Veebileht oli kuu aega tegutsenud.

• • •

      Ehkki Thefacebook kasvas Harvardis jõudsasti, puudusid Zuckerbergil endiselt igasugused ärilised ambitsioonid, kui see aga teistesse koolidesse levima hakkas, avaldusid temas firmajuhile omased instinktid ja soov konkurente üle trumbata.

      Põhjus, miks ta otsustas veebilehte levitada Columbia, Stanfordi ja Yale’i ülikoolides, oli tema sõnul see, et nendes koolides olid juba loodud koolisisesed veebipõhised sotsiaalvõrgustikud. See oli nagu turu-uuring – ta tahtis võistelda parimate turul olevate konkurentidega.

      „Kui Thefacebook nendes koolides läbi lööb ja kasutajad seda suhtlusportaali eelistavad, on selge, et samasugune edu saadaks teda ka teistes koolides,” selgitab Zuckerberg.

      Stanfordis saatis Thefacebooki plahvatuslik edu. Nende koolipõhine sotsiaalvõrgustik nimega Club Nexus oli juba populaarsust kaotamas. Kui tudengid avastasid Thefacebooki, tundus paljudele, et just seda nad oodanud olidki.

      „See ei olnud selline asi, mis oleks selgitamist vajanud,” meenutab üks 2005. aastal lõpetanu.

      Kuid Columbia ülikooli tudeng Adam Goldberg oli kuu aega enne seda, kui Zuckerberg Thefacebooki tegi, loonud kommertsliku veebilehe CUCommunity. Selleks ajaks, kui Thefacebook Columbia ülikooli jõudis, olid tuhat üheksasada tudengit kuue tuhande seitsmesajast juba aktiivsed CUCommunity kasutajad. Möödus mitu kuud, enne kui Thefacebook CUCommunity üle trumpas.

      Ka CUCommunity hakkas peagi teistesse koolidesse laienema.

      Yale’is käivitati 12. veebruaril õpilasomavalitsuse algatusel tutvumislehekülg ja veebipõhine aastaraamat YaleStation. Ehkki seal oli vähem võimalusi kui Thefacebookis, levis ka see õpilaste seas kulutulena. Kuu ajaga oli sellega liitunud kaks kolmandikku Yale’i tudengitest.

      Zuckerberg oli veendunud, et tema teenusel on tulevikku ja otsustas järgmiseks vallutada Ivy League’i ülikoolid. Pühapäeval, 7. märtsil käivitas ta oma veebilehe Dartmouthis ja Cornellis. Zuckerbergi sõber oli Dartmouthis õpilasomavalitsuse komisjoni juhataja. Nagu Harvardi, Penni, Yale’i ja teiste ülikoolide õpilasomavalitsusteski, tegeldi ka seal aktiivselt veebipõhise aastaraamatu loomise kihutustööga. Zuckerbergi sõber nõustus Thefacebooki õpilasomavalitsuse e-posti süsteemi abil õpilastele levitama. Teade läks välja kell 22.00. Järgmise päeva õhtuks oli teenusega liitunud 1700 Dartmouthi tudengit. Kiire edu innustas Zuckerbergi nii väga, et ta nõustus taas kord andma intervjuu ülikoolilehele The Dartmouth.

      „See lööb mu täiesti pahviks, et veebileht inimeste seas nii suurt kasutust on leidnud. Kõige rohkem tahan, et inimestel oleks võimalus oma mõtteid ja hoiakuid väljendada ja ma näen, et see lehekülg tõesti vastab nende vajadustele. See on väga lahe.”

      Zuckerberg sai abi ka Stanfordis. Tema lapsepõlvesõber Dobbs Ferry andis talle Stanfordi võrgustikku pääsemiseks salasõna ja tudengite meiliaadressid.

      Üsna varsti oli rohkem tegemist veebilehe leviku piiramise kui kasutajate arvu kasvatamisega. Kõikjalt riigist saabuvad e-kirjad ummistasid Zuckerbergi postkasti. Kõik tahtsid Thefacebooki ka oma kooli. Mõne nädala pärast käivitasid neli Harvardi tudengit, kes endiselt ka täiskoormusega loengutes käisid, Thefacebooki MIT-s, Pennsylvania ülikoolis,

      Princetonis, Brownis ja Bostoni ülikoolis. Märtsi keskpaigaks oli kasutajate arv kasvanud 20 000-ni.

      Meeskonnaga liitus veel üks Zuckerbergi sõber – tema keskkoolikaaslane ja programmeerimisgeenius Adam D’Angelo. Koos Adamiga oli Zuckerberg loonud ka muusikapalade soovitamise programmi Synapse. D’Angelo aitas Moskovitzi uute koolide lisamisega seotud programmeerimisel.

      Ivy League ja teised sarnased koolid olid laienemise esimesed sihtmärgid, kuna seal õppis suurem osa Harvardi õpilaste sõpru ja tuttavaid ning endisi keskkoolikaaslasi.

      Seni toimis teenus nii, et kõik kasutajad nägid oma kooli õpilaste kontosid, kui nad just seadetes teisiti ei määranud. Seda oli võimalik privaatsussätetes ära keelata ja oma kontot näiteks mitte näidata, aga enamik seda ei teinud. Iga Harvardi ülikooli kasutaja nägi peaaegu kõikide teiste Harvardi kasutajate profiile. See oli teenuse algseadistus. Samas ei näinud Harvardi õpilased näiteks Stanfordi tudengite profiile. Kui Thefacebook kasvas, leiti, et see ei peaks nii olema ja tudengid tahtsid näha ka teiste koolide õpilaste profiile. Zuckerberg ja Moskovitz otsustasid, et kontosid saab omavahel siduda ainult mõlema poole nõusolekul. See põhimõte kehtib Facebookis tänase päevani.

      Kuna kulud üha kasvasid, rääkis Zuckerberg The Crimsonile oma mõtisklustest, et tulevikus oleks tore reklaamidega veidi raha teenida. Märtsi lõpuks, mil aktiivsete kasutajate arv oli 30 000 piiri ületanud, maksis Thefacebook viiele serverile kokku 450 dollarit kuus. Zuckerberg ja Saverin otsustasid kumbki firmasse СКАЧАТЬ