Facebook: sotsiaalvõrgustiku efekt. David Kirkpatrick

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ 000 kasutajat.

      2004. aasta juunis avas firma finantsjuht Severin firmale pangakonto ja kandis sinna jooksvate kulude katteks 10 000 dollarit oma raha. Samale kontole hakkasid kogunema ka reklaamist saadud tulud.

      Umbes kuu aja eest oli ta ühendust võtnud firmaga Y2M, mis tegeleb kolledžite väljaannete veebilehtede reklaamipindade müügiga. Ka Saverin tahtis Thefacebookis reklaamipinda müüa ja kutsus Y2M-i esindaja koostöövõimalust arutama. Kohtumine oli juba mõned korrad edasi lükatud, kuna Markil ja Eduardol olid olnud eksamid või tööde esitamise tähtajad ukse ees. Kui Tricia Black Y2M-ist nendega lõpuks maha istus, esitas Zuckerberg talle Thefacebooki külastatavuse statistika.

      „See ei saa õige olla,” sattus Black hämmeldusse. „See pole võimalik, et teie veebilehte nii palju külastatakse.”

      Zuckerberg tegi ettepaneku, et nad paneksid mõneks päevaks oma monitooringutarkvara nende serverisse ja veenduksid ise, et reitinguandmed on õiged.

      Jahmatamapanevad numbrid olid õiged. Black ja tema kolleegid olid rabatud. Y2M hakkas päevapealt Thefacebooki lehele klientide reklaambännereid panema ja võttis vaheltkasu umbes 30 protsenti. Üks esimesi reklaamijaid oli MasterCard, kes reklaamis spetsiaalselt kolledžiõpilastele mõeldud krediitkaarti. Nagu Y2M ja enamik turustajaid, olid ka MaserCardi firmajuhid tulemuste ja reklaami efektiivsuse suhtes skeptilised. Selle asemel, et lihtsalt reklaamipinna eest maksta, lepiti kokku, et MasterCard maksab neile ainult siis, kui mõni tudeng tänu Thefacebookis olevale reklaamile krediitkaarditaotluse täidab. Selleks hetkeks kasutati Thefacebooki umbes 12 koolis.

      MasterCardi reklaamikampaania algas neljapäeval kell 17.00. Esimese päeva jooksul esitati neile kaks korda rohkem taotlusi kui nad olid kogu neljakuuliselt kampaanialt kokku oodanud. Thefacebookis oli reklaam täpselt õige sihtgrupi nina ees, milleks olid jõukad parimate ülikoolide tudengid. MasterCard jätkas reklaamimist.

      Y2M-i juhid hakkasid aimama, et Thefacebooki näol on tegemist potentsiaalse kullaauguga ja suvel tekkis neil soov tükike sellest endale saada. Black koos ühe teise firmajuhiga kohtus Zuckerbergiga ja tegi investeerimisettepaneku. Mehehakatisest firmajuht lubas ettepanekut kaaluda, kuid ütles, et investeeringu suurus peab olema vähemalt 25 miljonit dollarit.

      Y2M otsustas sellist investeeringut siiski mitte teha.

      Zuckerberg jääb sellistes situatsioonides tavaliselt täiesti tuimaks. Enamasti on ta peadpööritavatele pakkumistele vaatamata ükskõikne ja napisõnaline. Y2M-ga tehtavast koostööst tulenevad eelised ei avaldanud talle mingit muljet. Juba siis oli tal üsna selge nägemus Thefacebooki potentsiaalist ja sellel ei olnud rahaga eriti mingit pistmist.

      „Me suudame maailma muuta,” meenuvad Blackile Marki sõnad. „Ma usun, et võime maailma palju avatumaks muuta.”

      Neid sõnu kuuldi tema suust järgnevate aastate jooksul üha uuesti ja uuesti.

      Reklaamimüügi abil käibe suurendamine ei olnud Zuckerbergi jaoks nii oluline kui kasutajate rahulolu. Ta oli nõus reklaami avaldama, aga ainult tema enda tingimustel. Reklaamijad tohtisid kasutada vaid paari standardmõõtmetes reklaamiriba. Need, kes nõudsid eritingimusi, said eitava vastuse. Zuckerberg ei avaldanud ka selliste firmade reklaame, mis tema meelest ei olnud piisavalt nooruspärased ja mängulised, teiste hulgas öeldi ei sellistele ettevõtetele nagu Mercer Management Consulting ja Goldman Sachs. Zuckerberg lisas reklaamiribade juurde mõnda aega isegi tekste nagu „Meile need ka ei meeldi, aga see aitab meil arveid maksta”.

      Y2M-i reklaamikonsultant Joshua Iverson ütles: „Mark ei tahtnud algusest peale oma veebilehele reklaame. Eduardo oli ärimees.”

      Muidugi ei ole tänapäeval selles enam midagi erakordset, et veebilehe omanik ei ole reklaamist huvitatud. Craigslist ja Wikipedia olid tol ajal suurimad mittekommertslikud veebilehed.

      Y2M püüdis Zuckerbergi veenda, et ta laiendaks Thefacebooki suurema õpilaste arvuga ülikoolilinnakutesse, näiteks Arizona ülikooli, aga Mark oli resoluutne ja tahtis piirduda peamiselt Ivy League’i ülikoolidega. Ainsateks eranditeks olid mõned üksikud teised koolid, kus õppisid tema sõbrad, kes olid palunud, et Zuckerberg ka nende kooli kaasaks. See hoidis kasutajateringi esimestel kuudel suhteliselt kitsana ja teenuse eksklusiivsena. Isegi reklaamijad ei saanud sinna sisse logida, kuna Zuckerberg nõudis, et veebilehe kasutajad oleksid ainult nende koolide tudengid, töötajad ja abituriendid, mida Thefacebook hõlmas. Firmade jaoks oli ennekuulmatu, et nad ei saa ise oma reklaame veebilehel näha.

      Kõikidele raskustele vaatamata oli Black üha rohkem veendunud, et Thefacebooki helge tulevik on kindel. Pärast seda, kui Y2M-l osanikuks saada ei õnnestunud, hakkasid nad Saverini enda juurde täiskohaga tööle meelitama.

      Zuckerberg ei pannud kõiki oma panuseid ainult Thefacebookile. Kuigi tema ootused olid üsna kõrged, ei olnud ta ikka veel päris kindel, et Thefacebookiga midagi väga suurt võiks saavutada. Ta suhtus sellesse nagu ühte järjekordsesse projekti, ehkki talle hakkas see üha rohkem põnevust pakkuma.

      Ettevõtliku inimesena alustas ta veel üht uut projekti. Kuigi suurem osa Zuckerbergi vabast ajast kulus Thefacebookile, hakkas ta koos ühe teise andeka programmeerija Andrew McCollumiga töötama välja uut tarkvara nimega Wirehog. Inspireerituna muusika jagamise veebilehest Napster, tahtsid nad Wirehogist teha veebilehe, kus kasutajad saaksid jagada igasuguseid faile – muusikat, videoid, tekstifaile ja muud digitaalset infot, aga ainult oma sõpradele. Lehekülg oleks seotud Thefacebookiga ja kasutaja kõikidel Thefacebooki sõpradel oleks automaatselt ligipääs üleslaetud failidele.

      Zuckerberg leidis Craigslisti kuulutustelehelt kuulutuse, et Palo Altos on rendile anda maja ja ta üüriski selle suveperioodiks. Zuckerberg tahtis Californiasse mitmel põhjusel minna. McCollum, kellega koos ta Wirehogi kallal töötas, oli saanud suvevaheajaks töökoha lähedalasuvas videomängude firmas Electronic Arts. See oli suurfirma, kes oli loonud näiteks arvutimängu „The Sims”, Madden NFL-i jalgpallimängud ja palju muid mängumaailma hitte.

      Exeteris õppiv Adam D’Angelo oli hea meelega nõus Markiga Palo Altosse kaasa minema. Pealegi oli see ju tehnoloogiavaldkonna tõotatud maa.

      „Palo Alto oli nagu mingi müstiline koht, kust on pärit kõik tehnoloogiageeniused,” rääkis ta mõni kuu hiljem ajakirjanikele. „Tahtsin seda kõike oma silmaga näha.”

      Tööjõunappusega hädas oleval Zuckerbergil õnnestus Californiasse kaasa meelitada ka Dustin Moskovitz. Moskovitz oli endale suveks juba Harvardi arvutiklassis kasutajatoe töö kokku leppinud, aga ta oli Zuckerbergi jaoks asendamatu. Tema laitmatu tööeetika ja üha kasvavad teadmised kodeerimises olid Thefacebooki igapäevaseks tööshoidmiseks peaaegu hädavajalikud. Zuckerberg lubas talle rohkem palka maksta, kui ta arvutiklassis oleks saanud ja veenis sõpra, et tema Californiasse kolimine oleks Thefacebooki tulevikule hea.

      Firma pressiesindaja ja Zuckerbergi toakaaslane Chris Hughes oli otsustanud osaleda Prantsusmaal suveõppeprogrammis ja oli selle ka juba kinni maksnud. Chris lubas Palo Altosse tulla, kui see lõpeb. Tema Põhja-Carolinas elaval keskklassi kuuluval perekonnal ei olnud eriti raha ja ta oli veelgi riskikartlikum kui Moskovitz, kelle Floridas elav perekond oli üsna jõukal järjel.

      Brasiillasest Saverin otsustas Palo Altosse üldse mitte minna ja sõitis suveks New Yorki. Tal oli plaanis Thefacebooki reklaamimüüki edendada ja töötada mõnda aega ühes investeerimisfirmas, kus ta isal sidemeid oli.

• • •

      Sean Parker oli täitsa närvis. Palo Altos oli tapvalt palav pärastlõuna ja ta vihkas füüsilist tööd, aga liisingumakse tähtaeg lähenes ja raha nappis. Oli 2004. aasta juunikuu ja siin ta siis nüüd oli – oma pruudi vanemate maja juures ja laadis autost kaste maha. Tuleb tunnistada, et sõiduk СКАЧАТЬ