Facebook: sotsiaalvõrgustiku efekt. David Kirkpatrick

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ täitis ta selle käekirjaga terveid kaustikuid, pannes kirja oma pikki ja põhjalikke mõttekäike.

      Tüdrukuid võlus tema üleannetu naeratus. Seda, et tal pruuti ei olnud, juhtus haruharva. Tüdrukutele meeldis tema enesekindlus, huumorimeel ja igasugune aukartuse puudumine.

      Tavaliselt oli talle nagu näkku kirjutatud „ma tean, mida ma teen”.

      Zuck, nagu teda kutsuti, oli jätnud endast mulje, et kõik, mida ta ette võtab, ka õnnestub. Seni on see kahtlemata nii olnudki.

      Kaks aastat varem Harvardisse sisse astudes oli ta keskkoolis saadud kiituskirjade ja auhindade all lausa lookas. Ta oli saanud aukirju matemaatikas, astronoomias, füüsikas ja võõrkeeltes. Lisaks oli ta vehklemisvõistkonna kapten ja kõige väärtuslikum meeskonnaliige ning oskas prantsuse, heebrea, ladina ja vanakreeka keeles lugeda ning kirjutada. (Tema aktsent oli kohutav ja ta ütles ikka naljatamisi, et valis vanad keeled, et ei peaks nendes keeltes rääkima.)

      Harvardi sotsiaalne staatus ei olnud tema jaoks hirmuäratav ega tundmatu. Mark oli käinud

      Phillips Exeteri akadeemias, kust minnakse tavaliselt edasi õppima Ivy League’i eliitkõrgkooli. Ta saadeti sinna New Yorgi Dobbs Ferry keskkoolist, kust ta pärast kaht aastat lahkuda tahtis, kuna tal hakkas seal igav.

      Zuckerberg on neljalapselise pere teine laps ja ainuke poiss. Tema isa on hambaarst ja ema psühholoog. Tema isakodu on küll nende elurajoonis üks suuremaid, aga sellegipoolest üsna tagasihoidlik. Keldrikorrusel asub hambaarsti kabinet, millest suure osa võtab enda alla tohutu akvaarium. Marki isa kutsutakse „valutuks doktor Z-ks”. Kodulehel on hüüdlause „Me aitame argpükse” ja vastuvõtu ukse kohal on naljakas pilt, millel on hirmust kange patsient.

      Marki õde, nagu Mark isegi, on akadeemiline täht. (Tema vanem õde Randi on Facebooki turundusjuht.) Zuckerbergile on juba väikesest peale tehnika huvi pakkunud, tema bar mitzvah’ teema oli „Tähtede sõda”.

      Korter, kus Zuckerberg õpingute ajal elas, oli Kirkland House’is üks väiksemaid. Korteris oli kaks magamistuba, mõlemasse mahtus ainult üks nari ja väike kirjutuslaud. Zuckerbergi toakaaslane oli Chris Hughes. Chris oli kena heledate juustega kirjandus- ja ajalootudeng, kes ei varjanud, et on gei ja tundis huvi avaliku halduse vastu.

      Nad lammutasid nari laiali, kuna leidsid, et on õiglasem, kui kumbki ei pea üleval magama, aga kaotasid ühtlasi peaaegu igasuguse võimaluse toas ringi liikuda. Laud oli täiesti kasutu, kuna oli mattunud suure kolahunniku alla.

      Teises toas elas krussis juustega tööloom, majandusteaduse tudeng Moskovitz, kes ei olnud samuti just pea peale kukkunud, ja tema toakaaslane Billy Olson – amatöörnäitleja, kes oli aegajalt üleannetu nagu põrguline.

      Igal elanikul oli elutoas oma töölaud. Laudade vahel olid mõned toolid. See oligi kogu nende elamine. Valitses täielik korralagedus. Zuckerbergil oli harjumus koguda enda ja teiste laudadele süstemaatiliselt toidujäätmeid ja prügi. Kui ta õlle või energiajoogi ära jõi, pani ta tühja purgi lauale, kuhu see nädalateks konutama jäi. Aeg-ajalt viskas Moskovitzi pruudil kogu see segadus üle ja ta korjas osa prahti kokku ja viis prügikasti. Ükskord külastas nende elamist Zuckerbergi ema. Ta silmitses piinlikkust tundes tuba ja palus Moskovitzilt oma poja lohakuse pärast vabandust.

      „Tal oli lapsena hoidjatädi,” põhjendas ta olukorda.

      See imetillukeste tubadega elanikest kubisev korter tekitas poiste vahel väga lähedased suhted, mida avaramates tingimustes võib-olla juhtunud ei oleks. Zuckerberg oli loomu poolest otsekohene, vahel isegi jõhkralt aus – omadus, mille ta ilmselt oma emalt on pärinud. Kuigi ta oli üsna sõnaaher, oli ta ikkagi juhtfiguur. Seda lihtsalt sellepärast, et ta nii tihti igasuguseid asju algatas. Otsekohesus muutus nende korteris käitumisnormiks. Salatsemist kohtas harva. Neli kutti said hästi läbi, kuna igaüks teadis oma kohta. Selle asemel, et teineteisele närvidele käia, löödi hoopis korterikaaslaste projektides kaasa.

      Alaline teema oli internet. Moskovitz, kelle arvutialane haridus oli üsna kesine, kuid haaras kõike lennult, vaidles ja teravmeelitses Zuckerbergiga alatasa selle üle, mis on internetis absurdset, milline on hea kodulehekülg ja milline mitte ning mis võib juhtuda või juhtumata jääda, kui internet laieneb igasse tänapäeva eluvaldkonda.

      Semestri alguses ei tundnud Hughes arvutimaailma vastu vähimatki huvi. Poole õppeaasta pealt hakkasid aga ka teda paeluma arutelud programmeerimise ja interneti teemadel. Ta hakkas oma ideid välja pakkuma ja vestlustes osalema nagu Moskovitzi toakaaslane Olsongi. Kui Zuckerberg mõtles välja mõne uue programmeerimisprojekti, oli kolmel ülejäänul kohe ohtralt ideid, kuidas programm üles tuleks ehitada.

      Tavalises Kirklandi ülikoolilinnaku ühiselamus toas number H33 ühinesid Ivy League’i tasemel geniaalsus ja fanaatiline arvutihuvi. See, mis sellest sündis, enam nii tavaline ei ole, aga siis ei tundunud see kuidagi eriline olevat.

      Vaevalt oli Zuckerberg ainuke ettevõtlik inimene, kes oma äri ühikatoast alustas. Harvardis on see üsna tavaline nähtus. Igal korrusel elas andekaid mõjukate vanemate lapsi. Pea kõik eeldavad, et Harvardist tulevad need, kes tulevikus maailma juhivad.

      Zuckerberg, Moskovitz ja Hughes olid lihtsalt kolm intelligendihakatist, kellele meeldis ideid genereerida. Maailma valitsemisele nad eriti ei mõelnud, aga ometi sündis nende ülerahvastatud ühiskorteris idee, mis on selleks täiesti võimeline.

      Course Matchi ootamatust edust kannustatuna otsustas Zuckerberg, et proovib veel paari ideed ellu viia. Oma järgmisele projektile, millega ta alustas oktoobris, pani ta nimeks Facemash. See oli tema esimene mässumeelne ja veidi lugupidamatu nägemus Harvardi kogukonnast. Programmi eesmärk oli välja selgitada, kes on ülikoolilinnakus kõige seksikam. Kasutades sarnast programmijuppi, millega tavaliselt hinnatakse näiteks maletajate taset (võimalik, et seda kasutatakse ka vehklejate hindamisel), kutsus ta kasutajaid võrdlema kahte samast soost inimest ja avaldama arvamust, kumb neist kahest on seksikam. Mida rohkem kellegi pilti seksikamaks peeti, seda seksikamatega seda hakati võrdlema. Päevikust, mida ta samal ajal pidas ja mingil põhjusel koos tarkvaraga üles laadis, võib järeldada, et Zuckerberg tegeles selle kergelt ajuvaba projektiga, kuna oli ühe tüdruku peale vihane.

      „… no on mõrd. Ma pean endale mingi tegevuse leidma, mis mu mõtted mujale viiks,” kirjutab Zuckerberg ja lisab: „Ma ei hakka varjamagi, et olen kerges joobes.”

      Võimalik, et just sellest vimmast tekkis tal mõte võrrelda õpilasi esialgu hoopis pudulojustega. Selle asemel tuli aga Billy Olsonil idee, et võrdlusobjektideks võiks olla ainult inimesed ning vaid aeg-ajalt lisada võrreldavate hulka ka mõni lehm või siga. Selleks ajaks, kui programm valmis sai, olid loomad lõplikult mängust väljas.

      „Järjekordne Glenn Beck on sündinud,” kirjutab Zuckerberg oma Facemashi kroonikas.

      Programm sündis kaheksa tunni jooksul ja oli valmis kell neli hommikul. Fotod Facemashi lehele saadi kolledži aastaraamatutest, kuhu olid kogutud ülikoolilinnaku majade kaupa kõikide Harvardi õpilaste fotod. Fotod olid tehtud päeval, mil õpilased saabusid ainevalikut tegema. Need ei olnud just õnnestunud pildid ja peaaegu igaüks oleks hea meelega sellise pildi endast hävitanud. Zuckerberg leidis nutika viisi, kuidas fotod digitaalsetena kätte saada. Õpilasajalehes The Harvard Crimson nimetati tema tegevust hiljem digitaalseks partisanisõjaks. Enamasti ta lihtsalt häkkis serveritesse sisse. Ülikoolilinnaku Lowell House’is elav sõber andis Zuckerbergile ajutiseks kasutamiseks oma salasõna, mida ta hiljem küll kahetses. Ühte teise majja hiilis Zuckerberg lihtsalt sisse, ühendas oma arvuti kohaliku Ethernetiga ning laadis nimed ja fotod endale arvutisse.

      Mõte sellest, et kogu see tegevus oli kergelt ebaseaduslik, Zuckerbergi eriti ei vaevanud. Ta võib СКАЧАТЬ