Facebook: sotsiaalvõrgustiku efekt. David Kirkpatrick
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Facebook: sotsiaalvõrgustiku efekt - David Kirkpatrick страница 7

Название: Facebook: sotsiaalvõrgustiku efekt

Автор: David Kirkpatrick

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Техническая литература

Серия:

isbn: 9789949302833

isbn:

СКАЧАТЬ Facemashi oma internetti ühendatud sülearvutist pühapäeval, 2. novembri pärastlõunal.

      „Kas meid võetakse vastu (Harvardisse) välimuse põhjal?” seisab küsimus Facemashi kodulehel. „Ei. Kas meid hinnatakse välimuse põhjal? Jah.”

      Zuckerberg saatis lehekülje lingi paarile sõbrale. Hiljem väitis ta, et tegi seda selleks, et sõbrad programmi testiksid ja ettepanekuid teeksid. Kui aga inimesed seda kasutama hakkasid, ei paistnud sellel enam lõppu tulevat.

      „Testijad” edastasid selle oma sõpradele ja Facemash saavutas üleöö suure populaarsuse.

      The Harvard Crimson avaldas veebilehe populaarsuse üle hiljem ilmekalt oma arvamust. Toimetaja tõreles Zuckerbergiga selle eest, „et ta on toonud Harvardi õpilastes esile nende kõige halvemad omadused”. „Veider kõõrdsilmne viimase kursuse õpilane või kuum tükk su keskaja kirjaõpetuse loengust – kliki! Su kursusekaaslane või poiss, kes sind Annenbergis alatasa jõllitas – kliki! Su parima sõbra silmarõõmud – oota! Kliki! Kliki! Kliki!.. Kas meie, Harvardi õpilased, võime tõesti järele anda kiusatusele ja hinnata meid ümbritsevaid inimesi nii pealiskaudsete kriteeriumide järgi, ilma et oleksime neid inimesi iialgi näost näkku kohanud?” Jah, kuna see oli lõbus.

      Üks geist õpilane, kes elas Zuckerbergi korteri lähedal, oli äärmiselt uhke ja lausa ülevas meeleolus, kui tema foto esimese tunni ajaga meeste seas kõige seksikamaks valiti. Ta saatis lingi edasi kõikidele oma sõpradele, kes Facemashi muidugi kohe innukalt kasutama hakkasid. Kui Zuckerberg õhtul kell kümme tagasi oma tuppa jõudis, oli tema sülearvuti Facemashi kasutajate hulga tõttu kokku jooksnud. Kahe naisliikumise, Fuerza Latina ja Harvardi mustanahaliste naiste ühingu poolt hakkas kohe sadama ka seksismile ja rassismile viitavaid kaebuseid. Arvutiosakond sekkus ja blokeeris Zuckerbergi ligipääsu internetti. Selleks ajaks, kui see juhtus, oli veebilehte külastanud juba 450 õpilast, kes olid oma valiku teinud 22 000 foto vahel.

      Zuckerberg kutsuti Harvardi õppenõukogu ette koos selle õpilasega, kes oli talle oma salasõna kasutada andnud. Õppenõukogu ette pidi minema ka Billy Olson (internetis kättesaadaval oleva päeviku põhjal oli tema veebilehe kaasautor) ja Joe Green – esimese kursuse õpilane, kes elas Zuckerbergi kõrvalkorteris ja samuti kaasa aitas. Zuckerbergi süüdistati ülikooli käitumisnormide rikkumises, kuna ta ei täitnud turvaeeskirju ega autoriõiguse seadust ja kasutas isikuandmeid ebaseaduslikult.

      Õppenõukogu pani Zuckerbergi katseajale ja käskis tal nõustaja poole pöörduda. Teisi otsustati mitte karistada.

      Kui Zuckerberg poleks loomafotodest loobunud, ei oleks ta ilmselt nii kergelt pääsenud. Ta palus naisliikumiste ees vabandust ja põhjendas oma tegu sellega, et see olevat olnud lihtsalt üks arvutitehnoloogia katse ja tal ei olnud aimugi, et see nii kiiresti levida võib. Greeni isa, kolledžiprofessor, külastas oma poega õhtul, mil Zuckerberg parasjagu nii kerge karistusega pääsemist tähistas. Ta oli kohale toonud pudeli Dom Perignoni ja jagas seda võidurõõmsalt oma naabritega.

      Green jutustab: „Mu isa püüdis Markile selgeks teha, et see on suur probleem, et ta peaaegu koolist välja visati. Mark ei teinud seda juttu kuulmagi. Isa pani mulle lahkudes südamele, et ma Zuckerbergi projektides enam ei osaleks.”

      Hiljem läks see keeld talle teadagi kalliks maksma.

      Kõikide teiste jaoks oli Facemash selge märk selle kohta, et Zuckerberg oskab luua tarkvara, millele inimesed ei suuda vastu panna. Isegi tema korterikaaslased olid sellest üllatunud. Nad teadsid, et Zuckerberg oli vestelnud Microsofti ja veel mõne firmaga, et müüa neile oma varasemat, koos sõbraga kirjutatud programmi nimega Synapse. See tarkvara jälgis, milline muusika kellelegi meeldib, et siis saadud info põhjal kasutajale lugusid soovitada. Sõbrad kutsusid seda programmi Ajuks ja olid eriti elevil, kui kuulsid, et Zuckerberg võib selle eest tervelt miljon dollarit saada. Kui see oleks nii läinud, oleksid nad mangunud, et Zuckerberg ostaks elutuppa suure lameekraaniga televiisori.

      Zuckerberg jätkas väikeste veebiprogrammide kirjutamist. Ühe sellise kirjutas ta selleks, et tal oleks lihtsam Auguste’i-aegset Rooma kunstiajalugu õppida. Ta oli esimese semestri jooksul vaid paarile loengule jõudnud. Kuna lõpueksam lähenes, kogus ta veebilehele kokku pildid kõikidest loengute käigus läbitöötatud kunstiteostest. Seejärel saatis ta oma kursusekaaslastele kutse, et nad leheküljele sisse logiksid ja iga pildi juurde kommentaare kirjutaksid. Enamik võttis kutse vastu ja tegigi seda. Zuckerberg luges ühe õhtuga kõik kommentaarid läbi ja tegi lõpueksami ära.

      Ta kirjutas ka programmi nimega „Harry Lewise kuus teaduskraadi”, mis oli austusavaldus Zuckerbergi infotehnoloogia lemmikõppejõule. Ta kasutas The Harvard Crimsoni artiklitele viitavate linkide abil pentsiku Lewisega seotud andmebaasi ja võrgustikku. Kui sisestasid otsingusse ükskõik millise Harvardi üliõpilase nime, vastas programm, kuidas see õpilane professor Lewisega seotud on.

      Zuckerberg osales ka teiste õpilaste projektides. Pärast Facemashi intsidenti parandas ta oma suhteid Harvardi mustanahaliste naiste ühinguga selle abil, et aitas neil veebilehekülge üles panna. Mõnda aega töötas ta koos kolme viimase kursuse üliõpilasega, kes tahtsid tööle panna tutvumis- ja suhtluslehekülge nimega Harvard Connection. Neil oli idee, et veebilehel avaldataks infot pidude kohta ja muuhulgas pääseksid veebilehe kasutajad soodushinnaga ööklubidesse. Ise nad programmeerijad ei olnud. Kolm sportlikku kutti – 195 cm pikad identsed kaksikud Cameron ja Tyler Winkelvoss, kes olid mõlemad ka sõudmismeistrid, ja nende sõber Divya Narendra – avastasid Zuckerbergi novembris, kui lugesid The Harvard Crimsonist Facemashi kohta. Nad pakkusid Zuckerbergile võimalust tasu eest nende internetiteenuse jaoks programm kirjutada.

      „Väikeste projektide kallal töötamine oli minu jaoks lihtsalt hobi,” jutustab Zuckerberg.

      „Ma töötasin sellel aastal vähemalt kaheteistkümne erineva projekti kallal. Loomulikult ei pühendunud ma neist ühelegi korralikult.”

      Enamik neist projektidest uurisid, „kuidas ühised viited ja erinevad võrdlustegurid inimesi ühendasid.”

      Zuckerbergi huvi luua sotsiaalseid komponente sisaldavaid internetilehekülgi tärkas suvel enne teise kursuse algust. Ta elas Harvardi ärikooli ülikoolilinnakus koos kahe sõbraga. Üks neist oli Adam D’Angelo, kellega koos ta programmi Synapse kallal töötas. Adam oli läinud õppima California Tehnikainstituuti arvutiteaduse erialale. Teine lähedane sõber ja Harvardi infotehnoloogia tudeng oli Kang-Xing Jin. Kõik kolm olid saanud tulusat, kuid võrdlemisi lihtsat programmeerimistööd. Zuckerberg oli äsja oma tüdruksõbrast lahku läinud. Neil jäi piisavalt aega lobisemiseks. Jutt keerles peamiselt selle ümber, millist tarkvara peaks järgmiseks internetti paiskama. D’Angelo oli aasta eest töötanud ühe vägagi provokatiivse projekti kallal. Selle nimi oli Buddy Zoo. Programm saatis kasutajatele kutse oma MSN-i ja AIM-i sõprade nimekirju serverisse üles laadima ja neid teiste üleslaetud sõbralistidega võrdlema. Selle abil sai näha, kui palju oli inimestel ühiseid sõpru. Sellel ajal kasutasid Ameerika noored ja ka paljud täiskasvanud suhtlusvahendina AIM-i (AOL Instant Messenger). Sajad tuhanded AIM-i kasutajad proovisid Buddy Zoo-d ja see saavutas internetis isegi lühiajalise staaristaatuse.

      D’Angelo ei teinud midagi selleks, et oma leiutisega raha teenida ja lasi veebilehel tasahilju hääbuda. Samas näitas see kätte väga paljulubava teeotsa. Talvevaheajal süvenes Zuckerberg järjekordsesse projekti. Sellesse suhtus ta erilise entusiasmiga ja püüdis seda võimalikult ruttu valmis saada. Sõbrad ei pööranud uuele projektile rohkem tähelepanu kui kõikidele teistele veebilehtedele, mille Zuckerberg sel aastal avaldanud oli.

      11. jaanuaril läks Zuckerberg internetti ja maksis Register.com-ile 35 dollarit, et registreerida üheks aastaks veebiaadress Thefacebook.com. Sellel lehel oli laenatud ideid kunagiselt Course Matchilt ja Facemashilt, samuti internetiteenuselt nimega Friendster. Friendster oli suhtlusvõrgustik СКАЧАТЬ