Facebook: sotsiaalvõrgustiku efekt. David Kirkpatrick

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ohjad indiviidide kätte. Kogu Facebooki teenus pöörleb inimeste tegude ja profiilide ümber. Facebook annab otsustusõiguse üksikisikule, mitte institutsioonile. Koos Facebooki loomisega andis Zuckerberg kõikidele selle teenuse kasutajatele natuke võimu.

• • •

      Facebook ühendab maailma. Sellest on saanud kõikjal maailmas tavaline elukeskkonna osa, eriti noorema generatsiooni jaoks. Vaatamata sellele, et suhtlusvõrgustik oli algselt 19-aastaste kolledžiõpilaste kooliprojekt, on see muutunud tehnoloogiliseks jõujaamaks, mis mõjutab pretsedenditult kogu tänapäeva maailma – nii avalikku elu kui ka inimeste isiklikku elu. See hõlmab endas erinevaid põlvkondi, maid, rahvuseid, keeli ja ühiskonnakihte. Võimalik, et Facebookist saab läbi aegade kõige kiiremini kasvav ettevõte. Facebook on levinud rohkem näiteks Tšiilis ja Norras kui Ameerika Ühendriikides.

      Facebook muudab inimestevahelist suhtlust, toodete turustamist, valitsuste suhtlust kodanikega, isegi ettevõtete tegevust.

      Facebook muudab poliitilist aktivismi ja osades riikides kujundab isegi demokraatlikke protsesse. Facebook ei ole enam lihtsalt üks kolledžiõpilaste mänguasi.

      Kui oled internetikasutaja, oled suure tõenäosusega ka Facebooki kasutaja. See on Google’i järel kõige külastatum veebileht internetis. Facebookil on üle 400 miljoni aktiivse kasutaja (2010. aasta veebruari seisuga). Üle 20 protsendi 1,7 miljardist internetikasutajast külastab Facebooki regulaarselt. Facebook avati kooliõpilastele 2005. aasta sügisel ja 2006. aasta sügisel muutus see kõikidele kättesaadavaks. Kui kõikide kasutajate külastusaeg kokku liita, veedetakse seal aega 8 miljardit minutit päevas (keskmiselt viibib üks kasutaja Facebookis tund aega päevas). Kasutajate arv kasvab lausa peadpööritava kiirusega – umbes viis protsenti kuus. Kui Facebooki ja interneti kasutajate arv samas tempos kasvab, on 2013. aastaks igal internetikasutajal ka Facebooki konto.

      Muidugi on see kõigest illusioon ja ilmselt ei juhtu seda kunagi, aga Facebooki keskkond on tõlgitud juba 75 keelde ja umbes 75 protsenti aktiivsetest kasutajatest elab väljaspool Ameerika Ühendriike. Facebooki globaalse monitooringu põhjal, mis on avaldatud veebilehel InsideFacebook.com, on Facebooki kasutajatest umbes 108 miljonit ameeriklased ehk 35,3 protsenti Ameerika elanikkonnast. See on küll muljet avaldav, aga Kanada rahvastikust kasutab Facebooki 42 protsenti. Hetkel on kõige rohkem kasutajaid endiselt USA-s, järgmised kümme riiki on Suurbritannia, Türgi, Indoneesia, Prantsusmaa, Kanada, Itaalia, Filipiini vabariik, Hispaania, Austraalia ja Colombia.

      Kümme riiki, kus aasta jooksul Facebooki kasutajate arv kõige kiiremini kasvas, on Taiwan, Filipiini vabariik, Vietnam, Indoneesia, Portugal, Tai, Brasiilia, Rumeenia, Leedu ja Tšehhi vabariik.

      Erinevalt kõikidest teistest internetitehnoloogia ettevõtetest lähtub Facebook täielikult ja ainult inimestest. See on internetiplatvorm inimestele, et nende elu rikastada. See on uus suhtlusvorm, täpselt nagu seda olid kunagi MSN, elektronpost, telefon ja telegraaf.

      Interneti alguspäevil räägiti, et lõpuks on igal inimesel oma kodulehekülg. Nüüd on see juhtumas, ainult et iga kodulehekülg on sotsiaalvõrgustiku osa. Facebook ühendab neid kodulehti nii, et see võimaldab meil täiesti uusi asju teha.

      Samas äratab Facebooki ulatus, kiire kasv ja sotsiaalne läbimurre keerulisi sotsiaalseid, poliitilisi ja regulatiivseid küsimusi.

      Kuidas muudab Facebook kasutajate inimsuhteid väljaspool internetimaailma?

      Kuidas reageerivad repressiivsed valitsused sellisele kodanikualgatusele ja rahva käes olevale võimule?

      Kas nii laiaulatuslikku teenust peaks reguleerima või kuidagi piirama?

      Mis tundeid meis äratab täiesti uus suhtlusvorm, mida kasutavad sajad miljonid inimesed, aga mida kontrollib ainult üks firma? Kas me võtame suure riski, kui avaldame endast nii palju isiklikku infot ühele kommertsettevõttele?

      Pinged nende küsimuste ümber kasvavad koos Facebooki kasutajate arvuga.

      Käesolevas raamatus just nendel teemadel juurdlengi.

      Selleks et aduda, kuidas Facebookist nii tohutu ettevõte sai ja milliseks ta veel areneda võib, peab esmalt mõistma, kuidas see kõik Cambridge’is ülikooli ühikatoas ühe rahulolematu ja tähtsusetu 19-aastase koolipoisi vaimusünnitisena alguse sai.

      1. Algus

      „Avasime Harvardi üliõpilaste jaoks Thefacebooki.”

      Teise kursuse üliõpilane Mark Zuckerberg saabus 2003. aasta septembris Harvardi ülikooli ühiselamutuppa, vedades enda järel tahvlit, nohikute vältimatut abivahendit ajurünnakute tarvis. Tahvel oli suur ja kohmakas nagu paljud ideedki, mis sellele kirja pandi. Nelja inimese ühiskorteris oli ainult üks piisavalt suur sein, millele see ära mahtus – esikusein. Infotehnoloogia tudeng Zuckerberg hakkas kritseldama.

      Sein muutus valemite, noolte ja numbrite mitmevärviliseks virvarriks. Zuckerberg seisis esikus ja jõllitas seda kõike, viltpliiats ühes käes, ja litsus end aeg-ajalt vastu seina, kui keegi temast mööda tahtis pääseda. Vahepeal tuli tal oma magamistoa ukse juurde taganeda, et kaugemalt paremat üldpilti saada.

      „Ta tõesti armastas seda tahvlit,” meenutab Dustin Moskovitz, üks kolmest Zuckerbergi korterikaaslasest. „Ta tahtis alati kõik ideed tahvlile kirjutada ja üles joonistada. Ka siis, kui see tegelikult tal mõtetes mingit korda ei aidanud luua.”

      Paljud tema ideed olid seotud uue internetiteenusega.

      Ta kulutas tarkvarakoodide kirjutamisele lugematu hulga tunde, kuigi tal oli vaja ka muudeks aineteks õppida. Magamine polnud kunagi mingi prioriteet. Kui ta ei olnud tahvli juures, istus ta lummatult ekraani vahtides elutoas arvuti taga. Kõikjal tema ümber vedeles tühje pudeleid ja toidupakendeid, mida ta polnud vaevunud ära viskama.

      Kooliaasta esimesel nädalal pani Zuckerberg kokku internetitarkvara, millele ta andis nimeks Course Match. See oli väike ja süütu projekt, mida ta lihtsalt lõbu pärast tegi. Programmi eesmärk oli aidata õpilastel valida klassikaaslasi ja kursusi selle põhjal, kes neid veel valinud on. Õppeainele klõpsates nägi, millised õpilased selle valinud on ja nimele klõpsates nägi, mis ained õpilane valinud on. Kui sinu pinginaabriks oli topoloogialoengus kena tüdruk, võisid vaadata, kas ta on järgmiseks semestriks näiteks ka sinuga sama diferentsiaalgeomeetria loengu valinud.

      Zuckerberg ütles hiljem väikese uhkusega hääles, et see võimaldas „läbi õppeainete inimestega kontakti saavutada”. Sajad õpilased hakkasid Course Matchi kohe kasutama. Harvardi üliõpilased, kelle jaoks staatus väga tähtis on, hindasid loenguid selle järgi, kes seal osalesid. Zuckerberg oli loonud programmi, mis neile täpselt sobis ja mida nad kasutada tahtsid.

      Mark Zuckerberg oli lühikest kasvu ja sale. Ta oli tõsimeelne introvert, kelle lokkis tumedad juuksed ja tedretähniline nägu meenutasid pigem 15-aastast kui 19-aastast poissi. Ta kandis alati lohmakaid teksapükse, kummisandaale (ka talvel) ja T-särki, millel ilutses tavaliselt mõni nutikas pilt või hüüdlause. Sellel perioodil võis teda eriti tihti näha särgis, millel oli pilt väikesest pärdikust ja tekst „Code Monkey”.

      Ta võis võõras seltskonnas üsna vaikne olla, aga see mulje oli petlik. Tal oli kombeks alles siis sõna võtta, kui teine kõneleja oli oma jutu lõpetanud. Ta tavatses jõllitada. Ta põrnitses üksisilmi seda, kes parajasti rääkis ja oli ise täiesti vait. Kui kõnelejal õnnestus talle midagi huvipakkuvat öelda, ladus ta lõpuks ka oma ideed lagedale ja sõnu tuli ojadena. Kui keegi liiga pikalt rääkis või tema jutt Markile endastmõistetavana tundus, hakkas ta rääkijast justkui läbi vaatama. Kui kõneleja oma jutu lõpetas, mõmises Mark: „Jajah,” seejärel СКАЧАТЬ