Arutu õhin. Robert J. Shiller
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Arutu õhin - Robert J. Shiller страница 11
Название: Arutu õhin
Автор: Robert J. Shiller
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Зарубежная деловая литература
isbn: 9789949694181
isbn:
Peavad olema mõningad raskesti määratletavad kultuurilised tegurid, mis ajendavad inimesi investeerima võlakirjadesse ajal, mil nende tootlus on väga madal või negatiivne ning aktsiaturg tõuseb lennukalt. Mõned neistsamadest aktsia- ja eluasemebuumi ajenditest, mida käsitleme 4. peatükis, võivad teatud määral kehtida ka võlakirjaturul. Samuti on langev võlakirjatootlus andnud võlakirjainvestoritele aastakümnete jooksul kapitalitulu, mistõttu võlakirjad paistavad edukad, isegi kui nende reaalne tulusus on aegumistähtpäevani arvestatuna garanteeritult nõrk.31 Äärmiselt madal või negatiivne tootlus pärast 2007.–2009. aasta finantskriisi võib olla mingil moel seotud ka teatava finantsvapustuste aegse põgenemisreaktsiooniga, mis ei sobi kokku meie tavaliste teoreetiliste paradigmadega. Kuhu areneb see reaktsioon edasistel aastatel, pole veel selge. Tõepoolest on põhjust olla mures võimalike laialdaste majanduslike mõjude pärast, kui see reaalintressimäärade aastakümnete pikkune langustrend lõpeb ja pikaajaliste võlakirjade hinnad vastavalt kukuvad.
Nüüd jõuame oma kolmest suurest varaklassist viimaseni, kinnisvaraturuni, mille puhul tõdeme taas, millist tähtsat osa turuhindade kujundamisel mängib inimese spekulatiivne käitumine.
Kolm
Kinnisvaraturg ajaloolises perspektiivis
Needsamad inimpsüühika jõud, mis on aastaid juhtinud aktsiaturgu ja võlakirjaturgu, võivad mõjutada ka teisi turge. Kinnisvara-, sealhulgas eeskätt eluasemeturul näivad aeg-ajalt tärkavat tõenäoliselt spekulatiivsed buumid, sest neis kohtades, mida päevast päeva näeme ja kus me ise elame, peab psühholoogiline hinnategur ilmselt olema tugev ning kuna kinnisvarahinnad on sedavõrd populaarne vestlusteema. Sellegipoolest erineb kinnisvaraturg aktsia- ja võlakirjaturust mitmes tähtsas aspektis.
Eluasemete hinnad kerkisid 21. sajandi esimese viie aastaga järsult nii Austraalia, Kanada, Hiina, Prantsusmaa, Hongkongi, Iirimaa, Itaalia, Uus-Meremaa, Norra, Venemaa, Lõuna-Aafrika Vabariigi, Hispaania, Suurbritannia kui ka USA linnades.32Hiinas on aset leidnud vapustav ehitusbuum.33 Need kinnisvarabuumid pole jõudnud igale poole, kuid neid on täheldatud paljudes paikades. Mitmel pool järgnes buumile krahh. Neist krahhidest sai alguse finantskriis, mis jõudis haripunkti aastal 2009 ja mille tagajärjed andsid end ikka veel tunda ka nende ridade kirjutamise ajal 2014. aastal.
Kinnisvarabuumid paistavad niisama mõistatuslikud ja raskesti arusaadavad nagu aktsiabuumid. Kui need aset leiavad, siis on nende kohta alati mõni üldrahvalik selgitus – mis ei pruugi tingimata olla õige.
Alates 1990. aastate lõpust toimunud hinnatõusule on paljudes paikades varnast võetud hulk põhjendusi. Üks sellistest selgitustest kõlab nii, et rahvastiku surve on jõudnud sinnamaale, kus meil saab vaba maa otsa ning selle tulemusena ongi eluasemehinnad üles sööstnud. Aga meil ei saanud maa otsa just täpselt 1990-ndatel: rahvaarv on kasvanud pidevalt ja järkjärguliselt. Teise teooria kohaselt on tekkinud maja loomiseks kuluvate asjade – tööjõud, puit, betoon, teras – nii suur nõudlus, et need on läinud väga kalliks. Kuid ehitushinnad ei ole pikaajaliste trendide suhtes kuidagi kursilt kõrvale kaldunud. Veel üks varnast võetud selgitus on see, et buumi tingis intressimäära langetamine paljudes riikides eesmärgiga turgutada nõrka maailmamajandust. Ent kuigi madalad intressimäärad aitavad kahtlemata kaasa, on keskpangad intressimäärasid kärpinud ajaloos palju kordi ja niisugust üleüldist buumi pole selline teguviis kunagi põhjustanud.
Mis siis ikkagi põhjustas selle kinnisvarabuumi ja -krahhi nii mitmes paigas üle maailma? Seda fenomeni on tähtis mõista. Paljud inimesed on mures, et eluasemehindade buum lõpeb neis paigus sama kurvalt nagu Jaapani linnakruntide drastiline buum 1980-ndatel, misjärel hind langes reaalväärtuses tublisti üle kümne aasta. Kuid igasuguste sääraste hinnaliikumiste ja nende võimalike tähenduste lahtimõtestamine on keeruline probleem – sellele probleemile on lahendusi pakutud mitmel pool selles raamatus.
Alustuseks proovin asetada need hiljutised sündmused pikemasse ajaloolisse perspektiivi. Kas praegune olukord on uus või jagub meile varasemast juba hulgaliselt näited selliste sündmuste kohta? Kas eksisteerib tõepoolest eluasemehindade kindel ja pidev pikaajaline tõusutrend, nagu paljud buumimentaliteediga inimesed ütlevad, või kujutavad nad seda endale ainult ette? Mida ütleb ajalugu meile kinnisvarabuumide tekkimisest? Selle peatüki üks tähtis järeldus on see, et eluasemehindades on spekulatsioon riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil juurdunud sügavamalt kui kunagi varem.
Eluasemehindade pikk ajalugu
Konstrueerisin USA eluasemete hinnaindeksi, mis ulatub tagasi 1890. aastani, sidudes ühte mitmesugused kättesaadavad arvujadad, mis on esitatud hindamaks standardse muutumatu maja maksumust, ning teise indeksi, mille mu teadusassistendid lõid minu juhtnööride põhjal, täitmaks vahepealset lünka 1934. aastast 1953. aastani. Joonis 3.1 näitab eluasemete hinnaindeksit koos ehituskulu, Ameerika Ühendriikide rahvaarvu ja pikaajaliste intressimääradega 1890. aastast saadik.34
Eluasemete hinnaindeks, mille konstrueerisime ja graafikule kandsime, on ebatäielik ja ma loodan seda kunagi parandada, aga praegu paistab see olevat parim, mida võib nii pika perioodi kohta leida. Imelikul kombel polnud 2005. aastal, kui see graafik esmakordselt avaldati, ühegi riigi kohta sellist pikka eluasemehindade jada avaldatud. Ükski kinnisvaraspetsialist, kellega rääkisin, ei osanud ühelegi sellisele viidata. Nii et eluasemehindade ebatavaliselt kiire kallinemine selle raamatu teise väljaande ilmumisajaks 2005. aastal pälvis tähelepanu.
Lugejal ei ole jäänud märkamata eluasemehindade erakordne käitumine viimasel ajal alates 1990-ndate aastate lõpust. Eluasemehinnad tegid 1990-ndate lõpust 2006. aastani järsu tõusu. Näha on samasugust „raketti” nagu aktsiabörsil millenniumibuumi ajal. See rakett kukkus pärast 2006. aastat alla nagu ka aktsiaturul ning selle katastroofiga varisesid kokku riiklikult rahastatud ettevõtted Fannie Mae ja Freddie Mac, hüpoteeklaenuhiiud Countrywide Financial ja Washington Mutual ning finantsasutused Bear Stearns, Merrill Lynch ja Lehman Brothers. Ning aastaks 2008 oli see põhjustanud kõige rängema finantskriisi alates 1930. aastate Suurest depressioonist.
Finantskriisile eelnenud hüpet eluasemehindades aastatel 1998–2006 (koos aktsiaturu omandiühiskonna buumiga) võib käsitada kriisi vahetu põhjusena. Reaalne eluasemehind kasvas ajavahemikul 1997–2006 Ameerika Ühendriikide turul tervikuna 85 protsenti. Mõnes USA piirkonnas oli kasv kõrgem, mõnes madalam, aga turu üldine tõus 85 protsenti on igal juhul märkimisväärne. See pole küll midagi võrreldes aktsiaturu kolmekordistumisega aastatel 1995 kuni 2000, aga eluasemehindade pikema ajaloolise mustriga võrreldes on see ikkagi jalustrabav. Üksnes viimaseid aastaid vaadeldes ei saanud me eluasemete hinnamustrist selget aimu. 2000-ndate alguse eluasemebuumi anomaalia ei joonistunud õieti välja. USA ajaloos on olnud vaid üks samaväärne hinnatõus: II maailmasõja järgne periood. Hiljutisele buumile järgnenud langus oli aga märkimisväärselt järsem.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно СКАЧАТЬ
On mõeldav, et inflatsiooniga indekseeritud negatiivse intressiga võlakiri pakub oma kehtivusaja jooksul positiivset reaaltootlust. Ameerika Ühendriikides võiks see teostuda säärasel ebatõenäolisel juhul, kui valitseb pikaajaline sügav deflatsioon, sest USA valitsuse inflatsioonikaitsega väärtpaberid tõotavad aegumisel tagasi maksta vähemalt alginvesteeringu täies ulatuses.
Rahvusvaheliste Arvelduste Pank (BIS) Baselis on juurutanud ülemaailmse eluasemehindade statistika kogumise (www.bis.org/statistics/pp.htm). Londonis ilmuv ajakiri Economist on koostanud BIS-iga sarnast indeksit (www.economist.com/graphic-detail/2016/03/31/global-house-prices).
Hiinas on buum vallanud paljusid linnu, kuid mõnel pool Hiinas on pakkumise tohutu kasv hoidnud eluasemete hinnatõusu kontrolli all: Hiina valitsus on andnud loa laiaulatusliku ehitustegevuse jätkamiseks ilma selliste linnaplaneerimis- ja keskkonnapiiranguteta, mida võib näha teistes riikides. Viimastel aastatel on Hiina valitsus püüdnud eluasemete kiiret hinnatõusu taltsutada.
Lõin joonisel 3.1 näidatud eluasemehindade jada, ühendades kõigepealt mitmesugused iga-aastased eluasemete hinnaindeksid (korrutades neid kõiki konstandiga, et ühe kattuva aasta väärtused oleksid võrdsed kõigi indeksite puhul), et jõuda eluasemete nominaalse hinnaindeksini. Järgmiseks vähendasin eluasemete nominaalset hinnaindeksit tarbijahinnaindeksi võrra.
Kui enne 1960. aastaid pole olnud mingit regulaarselt avaldatavat eluasemete hinnaindeksit, konstrueerisid mõned majandusteadlased eluasemete hinnaindekseid, mis katavad enamikku aastaid alates 1890. aastast. Me leidsime perioodist 1890–1934 ja 1953. aastast kuni tänapäevani eluasemete hinnaindeksid, mille konstrueerimisel püüti kasutada mingil kujul eluasemete kvaliteedi võrreldavana hoidvat konstanti.
Eluasemete nominaalne hinnaindeks perioodi 1890–1934 kohta pärineb järgmisest allikast: Leo Grebler, David M. Blank ja Louis Winnick, „Capital Formation in Residential Real Estate: Trends and Prospects” (New York, Princeton, New Jersey, National Bureau of Economic Research and Princeton University Press, 1956), lisa C (www.nber.org/chapters/c1339.pdf). Selles indeksis on kasutatud sama muutuja korduvmõõtmisi, lähtudes kahekümne kahe USA linna majaomanike seas läbi viidud küsitlusest, kus neil paluti anda oma majale 1934. aastal hind ning kirja panna sellesama maja varasem ostuhind ja -aasta. Kuna see põhineb individuaalelamute korduvmõõtmistel, siis on hinnajada erinevalt lihtsast mediaanhinnast kaitstud igasuguse kallutatuse eest, mis võiks olla tingitud müüdud majade valimi muutustest või uuemate majade suuremast pinnast ja paremast kvaliteedist. Puudus on see, et varasem ostuhind sõltub küsitletud majaomanike mälust.
Eluasemete nominaalne hinnaindeks, mille me konstrueerisime perioodi 1934–1953 kohta, on ajalehekuulutuste põhjal saadud viie linna eluasemete mediaanhinna lihtne keskmine. Need linnad on Chicago, Los Angeles, New Orleans, New York ja Washington. Minu tudengid kogusid need andmed ajalehtede mikrofilmidelt Yale’i ülikooli raamatukogus, hankides umbes kolmkümmend hinda iga linna ja aasta kohta, välja arvatud Washington, mille kohta saime aastatest 1834–1948 mediaanhindade jada E. M. Fisheri raamatust „Urban Real Estate Markets: Characteristics and Financing” (New York, National Bureau of Economic Research, 1951). Mediaanhindade jada aastatest 1934–1958 ei püüa mingil viisil korrigeerida eluasemete kvaliteedi muutumist, nagu seda teevad teiste alamperioodide kohta kasutatud indeksid. Maja suuruse ja kvaliteedi paranemine kallutab mediaanhinda ülespoole ning seepärast vältisin mediaanhinna kasutamist nii palju kui võimalik.
1953.–1975. aasta nominaalne eluasemete hinnaindeks on USA tarbijahinnaindeksi (THI) eluasemeostude komponent. Tööjõustatistika büroo kogus neil aastatel eluasemete kohta hinnaandmeid, mis korrutati vanuse ja kasuliku pinna konstandiga. 1980-ndatel selle indeksi arvestamine lõpetati ja THI eluasemekalliduse komponendi osas mindi üle rendihindade ekvivalendile. See muudatus tehti eesmärgiga korrigeerida väidetav viga THI eluasemekalliduse komponendis: THI peab mõõtma kaupade ja teenuste tarbimise, mitte investeerimisvara hinda. Meie eesmärkidele on aga vana eluasemeostu komponent vastuvõetav. Sellel komponendil on siiski mõned puudused, nimelt põhineb see üksnes teatud riiklikult subsideeritud hüpoteekidega eluasemetel ning protseduur, millega tööjõustatistika büroo nende hüpoteekide piirmäära muutumist korrigeeris, polnud optimaalne. Vt J. S. Greenlees, „An Empirical Evaluation of the CPI Home Purchase Index 1973–8”, American Real Estate and Urban Economics Association Journal, 10(1) (1982), lk 1–24. Üksikasjalikuma arutelu indeksitest, mida siin on kasutatud 1975. aasta eelsete aastate kohta, võib leida minu artiklist „Consumption, Asset Markets and Macroeconomic Fluctuations,” Carnegie-Rochester Conference Series on Public Policy, 17 (1982), lk 203–238.
Eluasemete nominaalne hinnaindeks perioodist 1975 kuni tänapäevani on igakuine S&P / Case-Shiller U.S. National Home Price Index, mida avaldab Case Shiller Weiss Inc ostja CoreLogic Inc. Enne 1992. aastat tugines see indeks osaliselt USA föderaalse eluasemeettevõtluse koordinatsiooni ameti (nüüd asendatud USA föderaalse eluasemefinantseerimise agentuuriga) indeksitega, täitmaks geograafilisi piirkondi, mille kohta meil omal andmed puudusid.
Tarbijahinnaindeks, mida kasutati nominaalsest jadast reaalse tuletamiseks, on seesama, mida kasutasime joonisel 1.1 ja mujal selles raamatus.
Ehitushinnaindeks ühendab kaks ehituskulu jada. Esimene, aastate 1890–1915 kohta, pärineb allikast: Grebler, Blank, and Winnick, „Capital Formation in Residential Real Estate”, tabel B-10, veerg 1 (Housekeeping), www.nber.org/chapters/c1338.pdf, lk 342. Nende indeks on ehituskutsealade tunnipalga ja materjalihindade kaalutud keskmine. Teine on Engineering News Recordi Building Cost Index. Nende kahekümnel linnal põhinev indeks aastast 1915 kuni tänapäevani arvestab kulu 66,38 tunnile oskustööjõule – müüriladujad, puusepad, metallsõrestike püstitajad – pluss 2500 naelale standardsele ehitusterasele, 1,128 tonnile portlandi tsemendile ja 1088 ruutjalale tollipaksustele kaks-korda-neli-mõõdus laudadele.
Aastate 1890 kuni 1953 intressimäärade jada allikas on Homer, „A History of Interest Rates”, tabelid 38 (veerg 3), 45 (veerg 15), 48 (veerg 1) ja 50 (veerg 1), kusjuures andmed on teisendatud iga-aastastest igakuisteks. Aprillist 1953 kuni tänapäevani on aluseks võetud USA valitsuse kümneaastase võlakirja igakuine intress föderaalreservi andmetel. See pikk intressijada on väga sarnane sellega, mis on ilmunud Jeremy J. Siegeli raamatu „Aktsiad pikaajalise investeeringuna” 5. väljaandes (New York, McGraw-Hill, 2014), jeremysiegel.com. Siegel kirjeldab seda jada artiklis „The Real Rate of Interest from 1800–1990.”