Patune Šoti mõisahärra. Teine raamat. Julia London

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ arvas, et jaheduse peletamiseks peab ilmselt iga päev kaminatesse tule tegema. Ja majas oli pime, osalt seepärast, et katkised aknad olid laudadega kinni löödud, ja osalt seepärast, et seal polnud küünlaid.

      Jahimaja oli muldvana. See ei meenutanud kuidagi Chatwick Halli päikeselisi tube, kus olid damastist kardinad ja Aubussoni vaibad, marmorpõrandad ja Prantsuse mööbel. See ei meenutanud kuidagi nende Mayfairi helget ja avatud linnamaja.

      Aga hoolimata maja lagunevast seisukorrast nägi Daisy selle rustikaalset võlu… kuid selle väljakaevamiseks läks vaja tervet armeed.

      Kui nad olid ringkäiguga lõpule jõudnud, viis onu Alfonso nad enda sõnul peasaali. Lagi, mida hoidsid üleval jämedad postid, kõrgus pea kohal. Onu lükkas rasked sametkardinad eest ja paiskas õhku tolmupilve, mis nad kõik aevastama pani. Kui Daisy silmad avas, tervitas teda ootamatult kaunis vaade lahele õrnrohelise nõlva jalamil. Õhtuhämaruses tõusis selle pinnalt udukeerde ning lahe taga olevad mäed moodustasid sellele tumerohelise, kuldse ja lilla tausta. Daisy naeratas rõõmsalt.

      „Kõik, mida sa näed, kuulub sulle, kullake,“ ütles onu.

      „Tõesti? See kõik?“

      „See kõik,“ kinnitas mees. „Ilus, kas pole?“

      „Siin on vaja nii palju tööd teha,“ lausus Belinda käsi vaheliti pannes. „Ma ei tea, kust sa enda meelest selleks tööjõudu leiad.“

      „Kui me tööjõudu ei leia, siis teeme seda ise,“ sõnas Daisy ja pööras end onu poole. „Kas siin ei olnudki majahoidjat?“

      „Oi, oli küll,“ ütles mees. „Aga minu meelest mõtles ta Auchenardi asemel pigem sellele, kust järgmist klaasikest saada. Pigem oleks võinud majal tühjalt seista lasta kui paluda sellisel vennikesel selle eest hoolitseda.“

      Daisy ohkas väsinult. Talle ei meeldinud tegelda teenijatega, kes ei tahtnud oma palga eest tööd teha. „Mida sina meie jahimajast arvad, kullake?“ küsis ta pojalt.

      Ellis kortsutas mõtlikult kulmu. Ta on alati nii tõsine!

      „Torni tipus on tuba, kust saab ideaalselt tähti vaadata,“ pakkus onu Alfonso välja.

      Ellis pilgutas silmi. „Kas kõiki on näha? Kas sealt Orioni näeb?“

      „Orioni,“ kordas onu Alfonso küsivalt.

      „Laeva kapten õpetas Ellisele meie merereisi ajal veidi navigeerimist,“ selgitas Daisy.

      „Jah, olen kindel, et sealt on seda näha,“ kinnitas onu Alfonso poisile.

      „Äkki tahavad Ellis ja Belinda oma tube näha,“ pakkus Daisy Rowleyle välja. „Belinda, kas sa läheksid palun Ellisega kaasa? Ma pean onuga mõningaid asju arutama.“

      „Las ma kõnelen esiteks Sir Nevisega,“ lausus onu ning läks Belinda ja Ellise järel toast välja.

      Daisy seisis hetke, kuulates, kuidas onu saapad kivist koridoris vastu kajasid. Olles kindel, et ta on üksi, vajus ta tolmuga kaetud istesohvale ja tõstis jalad toolile. Ta oli rampväsinud ega tahtnud muud kui korralikus voodis magada. Ta pani silmad kinni ning lasi mõtetel rännata lahele ja selle taga olevatele mägedele… ja ühe šotlase hämmastavalt sinistele silmadele. Ta kujutas taas ette, kuidas mehe käed on temal – seekord selles korralikus voodis –, puudutus aupaklik, pilk leebe.

      Daisy ei teadnud, kui kaua ta niimoodi uneles, kuid teda äratas naerukõkutus.

      Daisy tegi ühe silma lahti. Onu seisis tema ees, käed põllel risti, ja naeratas lõbustatult tema sündsusetu lebamise peale.

      „Kas sa saad seda mulle süüks panna?“ küsis Daisy end sirgu lükates. „See oli jube teekond.“

      „Jah, arvata võib.“ Onu Alfonso läks puhvetkapi juurde ja valas välja kaks klaasi veini. Ühe ulatas ta Daisyle.

      Daisy haigutas, seejärel rüüpas veini. Ta krimpsutas nina.

      Onu Alfonso kehitas õlgu. „Midagi paremat ma kalurikülast ei leidnud.“

      „Siin valitseb korralagedus, onu,“ sõnas Daisy mornilt. „Belindal on õigus – siin peab väga palju tööd tegema! Kuidas me selle korda suudame teha?“

      Onu Alfonso hõõrus hetke silmi. „Ma ei tea,“ ütles ta. Ta läks koos veiniklaasiga akna juurde ja vaatas mägede taha vajuvat päikest.

      Daisy tõusis püsti ja läks tema juurde. „Kas me leiame töötajad?“

      „Mõned ikka, ma usun,“ lausus mees õlgu kehitades. „Saadan Sir Nevise homme neid otsima. Aga see nõuab meilt ühiseid jõupingutusi, kullake.“ Ta pani käe Daisyle ümber õlgade. „Ja selle all ma pean silmas meid kõiki.“

      Daisy naeratas virilalt. „Kas sa tahad, et ma hakkaksin füüsilist tööd tegema?“ küsis ta jahmatust teeseldes.

      „Meil on kõiki töökäsi tarvis.“

      Daisy suudles onu põske, siis astus eemale ja hakkas juukseid klambritest lahti võtma. „Belinda ei taha sellest kindlasti midagi kuulda. Aga mulle meeldiks see tõtt-öelda väga. Ma olen väsinud sellest, et pean päev läbi istuma, ainukeseks tegevuseks keelepeks ja tikkimine.“ Daisy ei öelnud, et jahimaja seisukord heidutab teda, ta kavatses endas pesitsevad hirmud enda teada jätta.

      „Kas ma saadan kellegi härra MacNally, selle majahoidja järele?“ küsis onu.

      Daisy pidi majahoidja teemaga tegelema, otse loomulikult, kuid hetkel hoolis ta vaid sellest, et ta oli rampväsinud, vajas vanni ja ihkas meeleheitlikult end korsetist vabastada. „Homme,“ ütles ta ja sundis end naeratama.

      Ta ei kavatsenud mõelda rusudest, mis teda praegu ümbritsesid. Selle asemel lasi ta pähe tulla selle šotlasega seotud mõtetel ning püüdis lagunevat ja võõrast ümbrust mitte väga tähelepanelikult uurida.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

/9j/4AAQSkZJRgABAQAAAQABAAD/2wBDAAMCAgMCAgMDAwMEAwMEBQgFBQQEBQoHBwYIDAoMDAsK CwsNDhIQDQ4RDgsLEBYQERMUFRUVDA8XGBYUGBIUFRT/2wBDAQMEBAUEBQkFBQkUDQsNFBQUFBQU FBQUFBQUFBQUFBQUFBQUFBQUFBQUFBQUFBQUFBQUFBQUFBQUFBQUFBQUFBT/wAARCAJYAZMDASIA AhEBAx СКАЧАТЬ