Patune Šoti mõisahärra. Teine raamat. Julia London

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ pilgutas silmi. „See šotlane? Külgetõmbav? Daisy!“ Ta ahmis õhku, tundes selgelt õudust. „Mis sul viga on? Šotlased ei ole külgetõmbavad. Nad on kuningriigi reeturid!“

      Kui Daisy poleks olnud nii väsinud, oleks ta Belindale vastanud, et ta ei tunne mitte ühtki šotlast ning ei või seega teada, kas nad kõik või osa neist on jakobiidid. Ta oli hoopis pettunud, et Belinda ei olnud mehe köitvust märganud. Ta ei saanud jagada oma mõtteid selle kohta, kuidas sai niivõrd erakordset meest kohata mahajäetud teel, kohas, mis paistis asuvat maailma äärel. Ta võttis ohates käed Ellise kõrvadelt ära ja pööras pilgu määrdunud akna poole, samal ajal kui Belinda hakkas oletama, kas nad on sunnitud ööseks teepervele laagrisse jääma.

      Mees oli täielikult ootamatu. Daisy punastas šotlasele mõeldes taas. Oi, ta oli lootusetu. Võimalik, et suisa mõistuse kaotanud! Ta väristas õlgu, mõeldes, kui rumalalt võlutud ta oli olnud, eriti kuna tegemist võis olla kohutava ohuga. Ta oli ammusest ajast elujõulisi mehi imetlenud, aga see… see oli peaaegu hullumeelsus.

      Aga sellegipoolest… Daisy lootis, et ta näeb meest ühel päeval taas. Talle oleks väga meeldinud teda naeratama panna, näha valgust, mida õigetel asjaoludel saab neist sinistest silmadest kindlasti välja meelitada. Ta värises veidi, kujutades ette, kuidas seda teha saaks.

      Oojaa, ta oli hull – täiesti hull.

      Kalduvus fantaseerida oli omadus, mis oli tasapisi Daisys kasvanud pärast abikaasa surma üle kahe aasta tagasi. Sellest ajast peale oli ta Mayfairi salongides ohtralt flirtimiskunsti harjutanud, paljusid nägusaid härrasmehi erinevates kompromiteerivates olukordades ette kujutanud ja seda niivõrd, et nüüd oli seda harjumust sageli võimatu ohjes hoida. Tõde oli see, et Daisy igatses väga mehe puudutuse järele.

      Tema abikaasa Clive oli olnud jõuline, kui nende abielu sõlmiti, aga varsti pärast Ellise sündi oli ta laastava haiguse küüsi sattunud. Oma viimastel eluaastatel kannatas ta väga, ta oli liiga haige, et olla isa, liiga haige, et hoolitseda Daisy eest nii nagu abikaasale kohane. Nüüd, kui Daisy oli kahekümne üheksa aastane, voolas iha Daisy tühermaad meenutavas kehas nagu jõgi, mis on üle kallaste tõusnud.

      Pidev kosilaste voor pärast Clive’i surma oli mäslev tulvavesi, mis seda jõge toitis.

      Kuid see šotlane ei olnud kosilane ja Daisy mõtles temast hoopis teises valguses. Ta pani silmad kinni ja kujutas ette, kuidas mees ta röövib, oma hobuse seljas ära viib ja mõne lihtsa lossi tornis voodile viskab. Ta kujutas ette tema suuri käsi oma kehal. Ta kujutas ette, kuidas ta alguses mehele vastu paneb, kuid siis tema vilunud puudustele alistub. Ta kujutas ette mehe kuuma ja toekat ihu enda sees ning siniseid silmi, mis teda puuriva pilguga vaatavad, kui ta vabanemiseni jõuab.

      Daisy niheles ebamugavalt.

      „On sinuga kõik korras?“ küsis Belinda.

      Pauh. Hetkega kadus mehe kujutluspilt tema peast. „Kuidas palun?“ Daisy põsed hakkasid õhetama, kui ta veel kord asendit muutis. „Jah, minuga on kõik korras.“

      „Kas korsett valmistab ebamugavust?“ küsis Belinda kaastundlikult. „Tead, korseti tugevdused võivad üsna ohtlikud olla,“ sõnas ta ning hakkas korsettide võimalikust ohtlikkusest vatrama.

      Daisy vajus vastu tõlla istmepatju ja otsustas võõrale enam mitte mõelda. Ta kavatses mõelda Londonile, kõikidele põhjustele, miks ta oli nii väga sealt lahkuda tahtnud.

      Ah jaa, see rodu kosilasi.

      Abikaasa testament oli Londoni tema jaoks väljakannatamatuks teinud. Linna poissmeestest härrastele ei olnud saladus, et lord Chatwicki lesk peab pärast tema surma kolme aasta jooksul uuesti abielluma, muidu võib ta poeg päranduse kaotada.

      Clive oli seda Daisyle oma surivoodil selgitanud. „Sa pead aru saama, kallis. Ma ei taha, et sa keeldud uuesti abiellumast ning kulutad Ellise pärandit nii, nagu ise tahad. Piiskop Craig aitab sul sobiva kaasa leida. Ta kannab hoolt selle eest, et mees, kellega sa nõustud abielluma, tagab Ellisele hariduse parimates koolides ning tal on Ellise jaoks olemas õiged sidemed selleks ajaks, kui poeg täisikka jõuab.“

      Daisy oli selle ootamatu käsu peale kohkunud. Ta suutis vaevu toime tulla abikaasa ees terendava surmaga, veel vähem siis plaanidega, mis mehel olid tehtud selleks ajaks, kui teda ennast enam pole. „Ma suudan ise tema eest hoolitseda, Clive,“ oli ta öelnud. „Ma olen tema ema – loomulikult ma teen seda.“

      Tema abikaasat tabas hetkeks köhahoog, seejärel patsutas ta Daisy kätt. „Sa teed nii, nagu mina otsustan, Daisy. Usun, et sa mõistad.“

      Aga Daisy ei mõistnud. Ta ei hakka seda kunagi mõistma.

      Daisy ja Clive’i liit oli sündinud sobiva varandusliku seisu ning perekondade huvi põhjal. Clive oli temast viisteist aastat vanem ja Daisy oli tema teine abikaasa, sest esimene oli sünnitusel koos lapsega surnud. Sedasorti abielu oli ta üles kasvades alati oodata osanud ja selleks mõnes mõttes valmis olnud. Kohustused kõige enne, seda oli ju talle pähe taotud?

      Aga esimesel abieluaastal oli juhtunud midagi imetabast – ta oli Clive’i kiindunud. Ta oli olnud mehele vankumatu ja ustav kaaslane ning talle poja kinkinud. Ta oli püsinud mehe voodi kõrval, samal ajal kui teised naised oleksid ehk mõtete kõrvaleviimiseks mujalt abi otsinud, ja ta oli mehe kätt hoidnud, kui terav valu tolle keha läbistas. Ta oli olnud naine, kes ta oli lubanud olla.

      Ja selle pühendumise eest oli Clive oma viimastel elunädalatel oma soovid talle teatavaks teinud. Plaanid, mis ta oli juba teinud. Milles üheski ei olnud temaga arvestatud.

      Daisy oli tundnud end ärakasutatu ja ebaolulisena. Kui tema abikaasa surivoodil lebas, oli ta mõistnud, et ta oli pelgalt vahend poja saamiseks ja seejärel selle poja täisealiseks kasvatamiseks ning ei midagi muud. Selline oli tema väärtus Clive’i silmis. Tema tunded, soovid olid mehe jaoks tähtsusetud.

      Kuigi Daisy oli pingutanud, et tema kibestumus ei varjutaks mehe surmale järgnevaid päevi ja nädalaid, olid jutud Clive’i viimastest soovidest hakanud Mayfairi salongides ringlema. Chatwicki varandus oli pakkumisel!

      Kui aus olla, siis alguses oli Daisy tähelepanu nautinud – see oli tervitatav vaheldus pärast seda, kui ta oli palju aastaid haige abikaasa eest hoolitsenud. Temast sai kiiresti kõige tahetum naine Londonis… aga see oli nähtav kõigile peale tema enda. Ta oli rikas lesknaine ja pidi teatud aja jooksul uuesti abielluma ning see mõjus kõrgseltskonna poissmeestele nagu toores liha lõvidele. Ta suutis neid vaevu ukselt minema ajada.

      Aja möödudes, kui raisakotkad tema ümber kogunesid, hakkas Daisy kõikide külaliste kavatsustesse umbusklikult suhtuma. See kõik lämmatas teda ja ta hakkas omaenda sisetundes kahtlema. Piiskop Craig muutis olukorra veelgi väljakannatamatumaks, sest ta hakkas tema eest läbirääkimisi pidama – tema teadmata – meestega, keda Daisy vaevu tundis. Tema kõrvad jäid kurdiks naise palvetele see lõpetada. „Teie abikaasa usaldas mind, leedi Chatwick. Ma ei valmista talle pettumust.“

      Rohkem ei saanud Daisy midagi teha ja ta oli oma saatusega peaaegu leppinud. Aga siis, viis kuud tagasi, sai ta otsekui inglitelt kirja Robert Spiveylt. Robilt.

      Rob oli nüüd Briti kuningliku mereväe kapten. Tegelikult Daisy ei teadnudki tema kohta eriti midagi, sest oli teda viimati näinud pisut rohkem kui üheteistkümne aasta eest. Ta oli ette kujutanud, et Rob on abielus ja kindlasti on tal lapsed. Ta arvas, et mees on ta täielikult unustanud. Üksteist aastat on kaotatud armastuse jaoks terve igavik, eks ole?

      Noh, СКАЧАТЬ