Patune Šoti mõisahärra. Teine raamat. Julia London

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ seisis ta nii lähedal, et Daisy pidi talle otsa vaatamiseks pea kuklasse ajama.

      „Eemale!“ hüüdis Sir Nevis, kuid šotlane ei teinud temast välja.

      Daisy süda peksles rinnus meeletult. Ta nägi selgelt kerget habemevarju ja silmi ääristavaid tumedaid ripsmeid. Ja pisikest armi ninaseljal, teist lõual. Ta vaatas samuti mehe suud, tema tumedaid huuli.

„Te poleks tohtin’d siia tulla,“ sõnas mees vaikselt. „See maa ei ole sassenach’i² naiste ja laste jaoks ohutu. Parandage ratas ära, pöörake ots ringi ja suunduge mere poole.“

      Daisy pilgutas silmi. „Andestage, aga me…“

      Mees keeras talle järsult selja, sammus oma hobuse juurde ja vinnas end selle selga. Ta ütles midagi teistele ning nad ratsutasid lihtsalt minema, sama tee suunas, mida Daisy ja tema kaaskond olid päev läbi vaevaliselt läbinud.

      Näis, et möödus mitu sekundit, enne kui Daisy suutis jälle hingata. Ta vaatas suurte silmadega otsa Sir Nevisele, kes hakkas lõpuks teistele käske jagama. „Ratta juurde,“ ütles ta. „Kiiresti.“

      „Mis juhtus?“ hüüdis Belinda Daisy selja tagant. „Kuhu nad läksid?“

      „Olge tänulik, et nad läksid ning teile kukru ja vooruslikkuse alles jätsid, armuline emand,“ sõnas Sir Nevis süngelt, pööras end kiiresti ringi ja marssis teisi ratta parandamisel aitama.

      Daisy tundis Belinda kätt oma seljal. „Sa värised,“ sõnas Belinda. „Rahune, Daisy. Nad on läinud – praegu ei ähvarda sind mingi oht.“

      Daisy ei värisenud hirmust. Ta värises, sest ta ei olnud kunagi varem ühestki mehest niivõrd lummatud olnud.

      1 Mu jumal (gaeli). Tlk

      2 Sassenach – gaelikeelne, sageli halvustav sõna inglaste kohta; tuleneb gaelikeelsest sõnast sasunnach (saks). Tlk

      TEINE PEATÜKK

      ROHKEM kui kaks tundi pärast seda, kui šotlane ja tema seltskond nad tee peale maha jätsid ning ratas oli parandatud nii hästi kui võimalik, alustasid Daisy ja tema kaaskond taas vaevalist teekonda itta.

      Samal ajal kui nad teel loksusid, värises ta süda veidi. Ta ei suutnud meest peast heita. Poole kõrvaga kuulas ta Belindat, kes liibus väikese akna vastu, vaatas maastikku ning tegi märkusi selle tohutu tühjuse ja seal varitsevate ohtude kohta, kuid Daisy mõtles mehele.

      „Ma ei oleks vähimalgi määral üllatunud, kui need metslased meid ründaksid,“ lausus Belinda õlgu väristades.

      „Lõppkokkuvõttes nad ei tundunudki ju eriti metsikud, ega?“ lausus Daisy. Ta mõtles hoiatustele, mida sõbrad olid talle jaganud, enne kui ta Šotimaale sõitis. Ta oli mitu daami teed jooma kutsunud. „Kui palju hädaohte seal võib leiduda, nende seas on ju nii palju reetureid,“ oli leedi Dinsmore hüüatanud. „Te ei või minna! Olen kuulnud, et inglased lüüakse seal maha.“

      „Nad on metslased,“ oli leedi Whitcomb süngelt lisanud. „Stuartid on neid vääralt mõjutanud ja nad on kohutavalt ebausaldusväärsed! Teil ei ole nende seas hetkekski ohutu olla – kõik teavad, et inglanna on kõige väärtuslikum autasu.“

      Daisy ei jaganud nende pessimistlikke vaateid. Ta oli olnud abielus mehega, kes oli šoti verd, ja too ei olnud andnud talle kunagi põhjust uskuda, et neid tuleks karta. Samas jälle ei olnud ta kunagi kohanud sellist šotlast nagu täna.

      Belinda nähtavasti samuti, sest ta pööras järsult pead, kulmud peaaegu juuksepiirile kerkinud. „Ma tänan armulist issandat, et me viga saamata pääsesime!“

      Ellis tõstis pead ja vaatas emale otsa, murelik ilme näol. Daisy naeratas rahustavalt ja tõmbas ta enda vastu. „Meid ei ähvarda oht, kullake.“

      Daisy oli sageli endamisi mõelnud, et äkki oli ta poissi kandes midagi teinud, et laps on niivõrd ärev ja pelglik. Mille muuga võis seda selgitada? Ta oli üheksa-aastane ja tal ei olnud kunagi millestki puudu olnud, teda ei kimbutanud mingid märkimisväärsed tervisehädad, aga ta oli ikkagi väga arglik. Nende Londoni arst oli paari aasta eest Daisyt hoiatanud, et tema poeg on põdura olemisega. „Ta on kindlasti kogu elu haiglane,“ oli mees kotti kinni pannes öelnud.

      Seda uudist ei olnud Daisy oodanud ja ta oli arstile segaduses otsa vaadanud. „Haiglane? Mida te silmas peate?“

      „Justnimelt seda.“ Arstil oli täiesti ükskõik temast ja Ellisest, kes oli piisavalt vana, mõistmaks, mida mees oli öelnud.

      „Kas te tahate öelda, et ta on krooniliselt haige?“ oli Daisy küsinud, sest tol talvel oli küll tundunud, et tema poeg on pidevalt tõbine. Siis oli ta arsti Ellise voodi juurest minema juhatanud ja sosistanud: „Või midagi hullemat?“

      Arst oli õlgu kehitanud ja hajameelselt lausunud: „Seda ei tea kunagi, kuidas sedasorti asjad avalduvad.“

      „Andestust, härra, aga sellepärast ma teie järele saatsingi,“ oli Daisy kärsitult öelnud. „Et te selgitaksite mulle, mis haigus tal on ja kuidas see võib avalduda.“

      „Leedi Chatwick.“ Arst oli ohanud, nagu oleks naine tema kannatuse proovile pannud, ning seejärel üsna valjusti sõnanud: „Te ei saaks poisi tervisliku seisundi üksikasjadest aru. Te peate mind usaldama, kui ütlen, et temast ei saa kunagi tugevat poissi.“

      Ellis oli nutma puhkenud, nagu võiski arvata, olles oma tervise kohta niivõrd tundetut prognoosi kuulnud. Daisy oli siis mõistnud, et arst soovib vaid oma tasu saada ega hooli mitte põrmugi tema pojast. „Sel juhul on meil probleem, härra, sest mina ei usalda teid üldse,“ oli ta öelnud ning siis ülemteenri kutsunud, et too tohtrihärra minema saadaks.

      Kui ta samal õhtul oli arsti käitumise üle nurisenud, oli abikaasa teda noominud selle eest, et ta oli arsti vastu lugupidamatu.

      Kuid Daisy oli keeldunud uskumast mehe ennustusi Ellise tuleviku kohta. Tõtt-öelda oli poja tervis teine põhjus, miks Daisy oli ette võtnud aina ohtlikumaks muutuva teekonna põhja.

      Esimene põhjus oli Robert. Kui Robert oleks vaid õigel ajal tema juurde jõudnud, oleks seda reisi ehk vältida saanud.

      Daisy puudutas alateadlikult mehe kirja, mida ta hoidis kleiditaskus kindlas kohas. Ma tulen kiiruga niipea, kui mu teenistus lõpeb, oli Robert talle kirjutanud.

      Aga tuli välja, et see ei juhtunud piisavalt kiiresti.

      „Kui nad meid praegu üles ei leia, siis jahimajast kindlasti,“ hoiatas Belinda, nõjatudes vastu seljatuge, olles võtnud endiselt nõuks kõiki muretsema panna.

      „Meid ei ähvarda mingi oht,“ ütles Daisy ning püüdis nägu krimpsutades täditütart hoiatada, kuid otse loomulikult ei pannud Belinda seda tähele. Daisy naeratas ja pigistas Ellise põlve. „Ära pööra Belindale tähelepanu, kullake. Tänane päev on meie kõigi jaoks raske olnud.“

      „Minu mure ei ole põhjendamatu,“ lausus Belinda. „Need ohtlikud mehed hirmutasid meid kõiki.“

      „Kas tohib meelde tuletada, et need СКАЧАТЬ