Patune Šoti mõisahärra. Teine raamat. Julia London

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Nad olid unistanud ühisest tulevikust – ei millestki suurejoonelisest, vaid sellisest, mis sobib kahele inimesele, kes on haaratud teineteisest ja armastusest. Tulevikust, kus on ruumi vaid neile kahele.

      Issand, kui naiivne ta oli siis olnud! Ta unustas, kuidas nad elama hakkavad: õlgkatusega majakeses, mille akende all on kastid täis lilli. Neil on ka lapsed – tugevad, terved lapsed –, kes jooksevad kanarbikuväljadel ringi. Tal on aed, mille üle ta on väga uhke, ning ta viib oma lilli ja köögivilju küla laatadele. Öösiti lebavad nad Robertiga teineteise kõrval ning kuulavad oma magavate laste ja nurgas puhkavate koerte hääli. Ja nad armatsevad, armsalt, hellalt, hardalt.

      Millised tobedad unistused. Ta oli alati oma rada teadnud ja ükskõik kui palju ta ka ei soovinud, ta ei suutnud seda muuta. Daisy oli kahe eaka vanema ainus elus olev järeltulija ja läikiv peibutis, mida nad tiitlitega ning jõukate meeste ees liputasid. Daisy oli väikesest peale teadnud, et ta abiellub peenest perest mehega, et tema abielu toob kaasa varanduse ja maade liitmise ning loob tähtsaid sidemeid. Aga siis oli ta Robertiga kohtunud ja rumalalt uskunud, et kui kaks inimest tõeliselt teineteist armastavad, siis nad leiavad võimaluse, kuidas koos olla.

      Kuid tema vanemate ja ühiskonna silmis ei olnud Robert tema jaoks piisavalt hea. Robert oli teda selle eest isegi hoiatanud, tema nägi nende suhet palju realistlikumalt kui Daisy. Ta teadis, et kuna tal ei ole tiitlit ega varandust ning ta on pelgalt ühe maakoha vikaari poeg, ei nõustu Daisy vanemad iialgi abieluga. See oli tõsi – samal ajal kui Daisy unistas oma idüllilisest elust Robertiga, leppisid tema vanemad Clive’iga abielus kokku. Daisy saatus oli otsustatud, enne kui ta isegi teadis, mis on silmapiiril.

      Asjast teada saades oli ta anunud, et Robert koos temaga põgeneks, aga alati mõistuse hääleks olev Robert oli keeldunud. „Ma ei häbistaks sind iialgi sel moel, Daisy,“ oli ta galantselt lausunud.

      Daisy oli talle vastu vaielnud. „Ei häbistaks mind! Palun vii mind siit ära! Sa armastad mind – kuidas sa saad mul minna lasta?“

      Kuid Rob oli tal minna lasknud. „Sa pead sellega leppima,“ oli ta öelnud.

      Kas polnud naljakas, et täpselt neidsamu sõnu lausus Clive talle oma surivoodil palju aastaid hiljem? Sa pead sellega leppima.

      Robert Spivey perekonnal oli õnnestunud ta kuninglikku mereväkke saata ja ta oli Nottinghamshire’ist lahkunud, jätmata Daisyga isegi hüvasti. Ta oli naist sellega leppima sundinud.

      Nüüd oli Daisy vanem ja targem ning otsustanud, et ta ei lepi enam selliste asjadega oma elus. Ta ei lepi sellega, et üks vana piiskop ütleb talle, kellega ja millal ta peab abielluma. Ta ei lepi sellega, et ühe tema elu tähtsaima otsuse määrab varandus, mis saatis teda kõikjal, kuhu ta läks.

      Ja siis oli saabunud see kiri. Tundsin kurbust ja sügavat muret, kuuldes uudist sinu abikaasa lahkumisest, oli mees kirjutanud. Olen sind kaua oma südames kandnud, Daisy. Ma ei kaota sind jälle mõnele teisele…

      Robert oli kirjutanud, et asub varsti laevaga teele, et tema teenistus kuninglikus mereväes saab sel aastal läbi ning ta loodab, et Daisy võtab ta siis Londonis vastu.

      Daisy oli olnud üllatunud. Julgust kogunud. Kuidas saab olla võimalik, et pärast kõiki neid aastaid põleb tema armastus Roberti vastu nii ereda leegiga? Aga ta tundis seda lisaks endas pulbitsevale lootusele. Kahjuks Robert ei öelnud, millal ta võiks Londonisse tulla. Mida tähendab „sel aastal“? Homme? Kuue kuu pärast? Siis oleks Daisy jaoks hilja.

      Ta peab andma Robertile aega, et ta jõuaks temani ja teeks teda ümbritsevale hullusele lõpu. Ainuke viis, kuidas seda teha, oli mõneks ajaks Londonist põgeneda.

      Ta oli kirja ja oma hädaohtlikku seisundit arutanud oma hea sõbratari leedi Beckinsaliga, kes oli ärgitanud teda lahkuma, et ta annaks vaesele mehele aega teenistus lõpetada ja Londonisse tulla, et teda päästa, enne kui piiskop Craig sunnib teda astuma õnnetusse abiellu. „Kui ta tuleb ruttu, suve jooksul, lase lihtsalt oma ülemteenril temalt küsida, kas ta soovib sulle sõna saata. Kui ta sind endiselt kalliks peab, siis ta ootab su vastuse ära,“ oli leedi Beckinsal talle kinnitanud.

      Koputus tõllalaele ehmatas Daisy oma mõtisklustest üles; Belinda avas väikese luugi, samal ajal kui Daisy tõusis istukile ja nägu krimpsutas, kui korseti tugevdused talle jälle roiete vahele surusid.

      „Armuline leedi, Auchenard on otse ees,“ hõikas kutsar alla. Tõld aeglustas paremale pöörates käiku.

      Daisy toetas kätega vastu tõlla seina ja piilus tolmusest aknast välja. See oli nii räpane, et ta ei näinud peaaegu midagi, kuid ta eristas torni kõrge müüri kohal. Teeäärne loodus oli nii metsistunud, et rohkem ei näinud ta eriti midagi. Seal ei olnud eluskarja, ei veiseid ega lambaid – ei midagi peale hoolitsemata niidu ja metsa.

      Mõni hetk hiljem jäi tõld värisedes pidama. Ellis ajas end sirgu, puges Daisyle külje alla ja piilus aknast välja. „Kas me olemegi kohal, mamma?“

      „Jah.“

      Tõllauks lendas lahti, Ellis lükkas trepi jalaga alla ning seejärel peaaegu et hüppas tõllast välja, täis rohkem tarmukust, kui Daisy oli temas mitme päeva jooksul näinud. Ta järgnes pojale, saputas kleiti ja pani käed seljale, silmitsedes enda ees olevat hoonet.

      Belinda koperdas välja tema taga välja, põrkas Daisyga kokku ja võttis tasakaalu hoidmiseks ühe käega ta õlast kinni. „Heldeke,“ lausus ta, kui ka tema pilgu tõstis.

      „Heldeke,“ oli kõige lahkem asi, mida sai öelda. Vana jahimaja oli tegelikult palju suurem, kui Daisy oli oodanud – see meenutas pigem keskaegset lossi. Kivi oli tume ja kulunud ning üle poole majast oli vohavasse ja metsikusse luuderohtu mattunud. Selle pikad väädid tantsisid õhtupooliku tuules. Hoone mõlemas otsas oli kaks torni. Aknad – millest mõned olid laudadega kinni löödud – olid tumedad ja nägid välja sellised, nagu neid ei oleks aastaid puhastatud. Majal oli mitu korstent, millest vähemalt kaks olid lagunemas, ja ühestki ei kerkinud suitsu. Auchenard paistis olevat täiesti maha jäetud.

      „Arvasin, et majahoidja hoolitseb selle eest,“ lausus Daisy jahmunult. Selle koha eest ei olnud üldse hoolt kantud – kui üldse midagi, siis oli see unarusse jäetud.

      „Ahaa, seal te oletegi!“ Suur ilmast puretud puituks läks lahti ning tema kadunud ema vend, onu Alfonso, sammus Daisy poole, samal ajal kui teine tõld ja vankrid sissesõiduteele pöörasid. Mehe paksud hallid juuksed olid sabasse seotud ja tema pikk sale keha oli riietatud nii, nagu Daisy ei olnud kunagi varem näinud – onu oli kuue seljast visanud, varrukad üles käärinud ja tal oli ees nahkpõll. „Viimaks ometi! Arvasin, et te ei tulegi!“ ütles ta laulvalt ja naeratades. „Ellis, kulla poiss, tule ja kallista oma vana onu.“

      Uksele ilmus härra Rowley, kauaaegne Chatwicki ülemteener ja veidi väiksem versioon onu Alfonsost. Ta oli samamoodi riides nagu Daisy onu, kuid peale selle tolmuga kaetud.

      Härra Rowley kummardas. „Armuline leedi.“

      Onu Alfonso ja Rowley olid kohale sõitnud kaks nädalat enne Daisyt ja teisi, et maja nende jaoks elamiskõlblikuks teha. Tundus, et see oli olnud suurem ettevõtmine, kui nad kõik olid oodanud.

      „Milline rõõm teid mõlemaid näha!“ hüüatas Daisy. „Teekond oli nii kohutav, kartsin, et ei jõuagi kohale.“

      „Ma hakkasin juba muretsema,“ ütles onu Alfonso, kummardades Belindat põsele suudlema. „Te olete kindlasti rampväsinud. Me anname teile korralikult süüa, aga kõigepealt tulge, sirutage jalgu СКАЧАТЬ