Patune Šoti mõisahärra. Teine raamat. Julia London
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Patune Šoti mõisahärra. Teine raamat - Julia London страница 1

Название: Patune Šoti mõisahärra. Teine raamat

Автор: Julia London

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Контркультура

Серия:

isbn: 9789916111703

isbn:

СКАЧАТЬ

      Originaali tiitel:

      Julia London

      Sinful Scottish Laird

      2017

      Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.

      Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.

      See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik

      Toimetanud Marje Mändsalu

      Korrektor Inna Viires

      Copyright © 2017 by Dinah Dinwiddie

      Trükiväljaanne © 2018 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2019 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN

      Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.

      Raamatu nr 11483

      ISBN (PDF) 978-9949-84-647-4

      ISBN (ePub) 978-9916-11-170-3

       Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      Pühendusega Attadale Gardensile, armsale mägismaa mõisale Wester Rossis Lochcarroni kaldal, kus mul oli suur rõõm kirjutada osa sellest raamatust. Mõis oli mulle inspiratsiooniks, kui mõtlesin välja Arrandale’i. Eriline tänu Attadale’i omanikule, kes ei ole tugev, lihaseline, tumedate silmadega ja kilti kandev mees, vaid kena Joanna Macpherson. Tema ja ta abikaasa olid äärmiselt külalislahked ja nende aiad imekaunid.

      ESIMENE PEATÜKK

      Šoti mägismaa, 1742

      Balhaire

      TÕLD ägises ja rappus peaaegu läbipääsmatul teel, heites reisijaid ühest pingiotsast teise ja vastu istmepatju. Noore lord Chatwicki jume oli muutunud halliks ja ta nõjatus jõuetult vastu seina.

      „Mu vaene kullake,“ lausus ta ema Daisy, leedi Chatwick, tasa, paitades poisi juukseid.

      „Ma olen algusest peale öelnud, et selline tormakas reis teeb lapse haigeks. Loodan, et ta paraneb kiiresti.“

      See rõõmsameelne tähelepanek tuli Daisy täditütre, preili Belinda Hainsworthi suust.

      „Ma tunnen end hästi, kui tõld ei liigu,“ oigas Ellis.

      „Armas poiss, sa ainult arvad nii,“ ütles Belinda ja naeratas kurvalt, nagu oleks Ellis reisimisest peast nõdraks läinud ega saaks omaenda tunnetest aru. Ta heitis pilgu Daisy poole. „Kas on juba liiga hilja ots ringi pöörata ja meid kõiki sellest säästa?“

      Liiga hilja? Jah, selleks oli liiga hilja! Nad olid terve igaviku sõitnud ja sihtkohani olid jäänud vaid mõned miilid. „Liiga hilja,“ sõnas Daisy ja pani silmad kinni.

      Ta arvas, et plahvatab kohe. Puruneb miljoniks vihaseks ja väsinud tükiks. Nad olid peaaegu kolm nädalat teel olnud, algul Londonist Liverpooli, siis laevaga mööda rannikut tormisel Šoti merel ülespoole liikunud ning seejärel aina edasi loksunud, mööda turbast ja mullast ehitatud osmikutest, kummaliselt riietatud inimestest, väikestest loomakarjadest ja haukuvatest koertest, miilide viisi mööda tühja maastikku koos väikese pojaga, kellel oli süda sõitmisest paha, ning sünge täditütrega, ainsaks puhkamiskohaks vaid mõni harv keskpärane kõrts.

      Reis oli kohutav olnud.

      „Sa tundud närviline, Daisy.“

      Daisy avas silmad; Belinda uuris teda, pea ühele küljele kallutatud. „Jah, olengi. Mul on selles tõllas sõitmisest kõrini,“ kaebles Daisy. „Ja ma tunnen suurt kergendust, kui saan selle neetud korseti seljast võtta.“ Ta vajutas raskelt ohates käega vastu külge, kompides korseti tugevdusi, mis talle roietesse surusid.

      Täpselt samal hetkel rappus tõld tugevasti ja vajus järsult paremale küljele ning korseti tugevdused kaevusid sügavamale Daisy külje sisse. Tema poeg maandus mühatades talle otsa ja ehmatusest karjatav Belinda paisati vastu tõlla seina.

      „Taevas hoidku,“ sõnas Daisy hingetuna.

      „Armuline emand!“ hüüdis keegi tõlla juurest, mille uks tõmmati kiiresti lahti. „Kas te olete terved?“

      „Meiega on kõik korras. Kas ratas läks katki?“

      „Nii on,“ lausus Daisy saatja Sir Nevis, tõstes ta poja tõllast välja.

      „Mida me teeme?“ küsis Belinda, kui ta ettevaatlikult tagurpidi tõllast välja ronis. „Meil ei ole ratta parandamiseks õigeid tööriistu. Me oleme sunnitud siia laagrisse jääma!“

      „Me püüame seda parandada,“ ütles Sir Nevis, ulatades Daisyle käe, et teda alla aidata.

      Daisy astus kergelt kindlale maapinnale ja kohendas korsetti nii hästi kui sai, ilma et oleks kleidi seljast võtnud ja selle neetud asja keha ümbert ära kiskunud, ning läks seejärel koos Sir Nevisega ratast vaatama. Üks kodar oli murdunud ja ratas oli lopergune. Kutsar ja tema abiline vabastasid kiiresti hobused trengidest.

      „Me peame tõlla üles tõstma, et ratas ei murduks,“ ütles Sir Nevis. Ta vaatas kolme mehe poole, kelle nad olid sadamas end Auchenardi saatma palganud ja kes pidid olema Gordonid, võimsa klanni liikmed. Daisy ei teadnud, kui võimsad Gordonid on, aga talle ei olnud nende kolme väljanägemine algusest peale meeldinud. Nad olid piitspeenikesed, nende riided kulunud ja räpased ning nad vaatasid teda nagu poisikesed maiustusi kaupluse aknal. Neile meeldis viski ning Daisy ei saanud aru, kas nad oskavad inglise keeles rääkida või ei – nad kõnelesid haruharva ja kui nad seda tegid, siis oli neil nii tugev aktsent, et ta ei saanud millestki aru. Nüüd seisid nad eemal ja silmitsesid murdunud kodarat osavõtmatult.

      „Armuline emand, otsige koos lordiga varju nende puude all,“ ütles Sir Nevis, osutades peaga tõllast mõne jala kaugusel asuva salu poole. „Sellega võib veidi aega minna.“

      Võib? Daisy ohkas väsinult. Tõllas reisimine ei olnud tema jaoks uus asi ja ta kujutas ette, et ratta parandamiseks kulub terve päev. Ta vaatas enda ümber ringi. Oli päikeseline päev, õhk oli ebamugavalt lämbe. Isegi tõlla katusel olevad suled olid longu vajunud. Varjupaika ei olnud, nii kaugele, kui silm seletas, oli näha vaid miilide viisi tühje laugeid mägesid ja sääseparvi.

      Ellis oli mingi kivi kohale kummardanud. Vähemalt oli tema jumesse veidi roosat tagasi tulnud, selle üle oli Daisy tänulik. „Vaata, mamma,“ lausus ta ja tõstis kivi üles. „See on püriit.“

      „Tõesti?“ küsis Daisy, kummardades lähemale, et kollaka kivi poole kiigata. „Ongi nii,“ nõustus ta, kuigi tal ei olnud aimugi, mis kiviga on tegu. СКАЧАТЬ