Patune Šoti mõisahärra. Teine raamat. Julia London

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ daam ja härrasmehed röövivad tõldu? Siin? Kus peaaegu mitte keegi ei ela?“ Ta viipas jämeda käega avarale, puutumata maale nende ümber. „Me ei ole jakobiidid ega maanteeröövlid. Aga kui oleksime, siis passiksime Invernessi viiva tee ääres. Mitte selle, mida harva kasutatakse.“

      See tundus Daisyle täiesti mõistliku selgitusena. Oli ju nii? Ta tahtis meest uskuda, aga tema närvid, mis olid alati nii pingul, hoiatasid teda, et kogu see olukord võis olla plaanitud. Võib-olla juhatasid Gordonid nad siia, et need mehed saaksid neid röövida. Nüüd hakkas ta süda võimaliku ohu pärast pekslema, tema peopesad tõmbusid niiskeks ja hingamine muutus kiiremaks. Aga sellegipoolest ei peitnud ta end – ta lipsas tõlla tagant läbi, samal ajal kui härra Bellows närviliselt meest endiselt sihikul hoidis.

      „Meie ülesandeks on leedi Chatwicki ja tema poega kaitsta ning me anname kõhklemata oma elu kui vaja, härra! Ärge tulge lähemale!“ Härra Bellowsi käsi värises.

      Kui šotlased on nende näruste Gordonitega mestis, siis jääb Daisy kaaskond iga hetk vähemusse. Ta kangestus, kujutades ette, kuidas neid kümnete viisi mäenõlvalt alla tuleb, et neid röövida, täpselt nagu Belinda oli ennustanud.

      „Me soovime vaid aidata,“ lausus šotlane. Tema hääl ei olnud nii tugeva aktsendiga kui Gordonitel. Tegelikul tundus tema kõnes pisut inglise aktsenti peituvat.

      Mees tõstis käed õlgade kõrgusele, näitamaks, et tal ei ole relva. „Me ei soovi teile viga teha, annan teile oma mägismaalase ja härrasmehe sõna.“ Ta ei värisenud, olukord ei paistnud talle vähimalgi määral muret tekitavat. Ta tundus olevat ainult kärsitu, nagu ta oleks soovinud, et see kohtumine juba läbi saaks.

      „Kas te tahate, et me usuksime seda?“ nähvas härra Bellows.

      „Meie seas pole ühtki meest, kes tahaks nii paljusid kaste ja rõivakirste mööda teed vedada.“

      Üks ratsanik šotlase taga kõneles kohalikus keeles ja kui ta seda tegi, vaatas härra Bellows ekslikult tema poole. Selle napi hetke vältel sööstis šotlane nii kiiresti musketitoru järele, et Daisy tõi tahes-tahtmata kuuldavale ehmatushüüde. Mees tõmbas relva puhtalt härra Bellowsi käest ja keeras selle ühe liigutusega ringi, et seda talle suunata. „Öelge nüüd oma kaaslastele, et nad tulirelvad käest paneksid,“ lausus ta ohtlikult rahuliku häälega.

      Daisy uskus, et ta peab iga hetk oma poja turvalisuse pärast kauplema hakkama, ning mõtles paaniliselt, mida teha. Kas ta peaks poisi üles otsima ja lahe poole jooksma? Ta heitis pilgu tõllale, kus Ellis end peitis, ning nägi, kuidas härra Green hakkab vargsi oma musketit tõstma ja sihtima. Härra Green, tema aia hooldaja, kes ei olnud tõenäoliselt kunagi ühtegi inimest tulistanud. „Ei!“ karjatas ta tahtmatult, ehmudes oma häälest kostva meeleheite peale. „Teie kõik! Tehke nii, nagu ta ütleb, härra, palun.“

      Šotlane ei pööranud Sir Neviselt pilku. „Kuulake oma emandat.“

      „Ma palun tungivalt, armuline emand, et te läheksite tõlda!“ hüüdis Sir Nevis.

      „Kui need mehed kavatsevad meid röövida, kas nad poleks seda siis juba teinud?“ küsis Daisy, komistades tõlla tagant välja tulles rattarööbastes, püüdes meeleheitlikult kriisiolukorda vältida. „Kas meie palgatud mehed ei oleks siis sekkunud? Ma arvan, et ta kõneleb tõtt.“

      „Ahaa, et siis mõistuse hääl,“ lausus šotlane sõnu venitades.

      „Daisyl oli mõistus hoopis otsas – tal polnud aimugi, mida need mehed kavatsevad, ning ta kõneles vaid selleks, et lootis meeleheitlikult verevalamist vältida. „Palun, Sir Nevis, käskige oma meestel relvad alla lasta,“ anus ta. „Me ei soovi tüli.“

      Sir Nevis surus hambad kokku, kuid keeras end veidi ja noogutas teistele meestele ning aeglaselt, kõhklevalt langetasid nad relvad.

      Šotlane muigas, siis keerutas musketit käes, nii et selle pära jäi temast kaugemale, ja ulatas selle härra Bellowsile. „Niisiis… kas saame teid ratta parandamisel aidata?“ küsis ta, nagu polekski olukord äsja ähvardavalt tuliseks kiskunud. Nagu mitte keegi neist poleks vaid mõne hetke eest oma elu pärast kartnud.

      „See ei ole vajalik,“ sõnas Sir Nevis jäigalt.

      Šotlane kehitas ükskõikselt õlgu. „Nojah siis. Meil pole tahtmist kuuma suvepäikese käes rassida.“ Ta pööras ringi, nagu hakkaks lahkuma, kuid märkas Daisyt ja kõhkles, vaadates naisele silma.

      Daisy hingas kiiremini, tema esimene intuitsioon oli tagasi astuda, põgeneda. Kuid teine intuitsioon sai esimesest võitu, sest mehel olid hämmastavalt sinised silmad. Taevasinised. Daisy tegutses millelegi mõtlemata, ta astus tõlla juurest eemale, surudes närviliselt oma niiskeid peopesi vastu kleidiesist.

      Mehe tuline pilk rändas aeglaselt kogu tema kehal, tema silmad olid nagu tõrvikud, mis kõrvetasid Daisy nahka, kui ta silmitses igat sentimeetrit tema kleidist ja kinganinasid, mis serva alt välja piilusid. Seejärel liikus pilk tagasi üles, tema rinnale, kuhu see jäi häbenematult pidama, ja viimaks näole.

      Daisy pühkis ebakindlalt käeseljaga põske, mõeldes, et äkki ta on must või kurnatud moega.

      Mees jätkas tema vahtimist nii julgelt ja häbenematult, et Daisy oli sunnitud närviliselt naeratama. „Ee… a-aitäh pakkumise eest,“ kogeles ta. Mida kuradit ta pidi sellises olukorras ütlema?

      Šotlane vaatas teda ainiti.

      „Armuline emand, soovitan teil tungivalt minna tagasi tõlda oma toatüdruku juurde,“ anus Sir Nevis.

      „Jah, ma teen seda,“ kinnitas Daisy, kuid ei liikunud paigast, isegi kui kuulis Belindat end hõikamas. Ta lihtsalt ei suutnud šotlaselt pilku pöörata.

      „Kes te olete?“ nõudis mees äkitselt.

      „Mina?“ küsis Daisy tobedalt, kuid suutis end siis koguda ja tegi sügava reveransi, mõeldes ähmaselt, et kui midagi muud ei aita, siis viisakusest on ehk abi. „Andestust. Mina olen leedi Chatwick.“ Ta vaatas üles, käsi endiselt ette sirutatud. Šotlane põrnitses alla tema poole. Paistis, et ta ei kavatsegi naise kätt vastu võtta.

      Daisy ajas end ebakindlalt sirgu. Ta ei olnud mitte kunagi nii siniseid silmi näinud, selles oli ta kindel – need olid nagu varakevadine taevas. „Olen teile abipakkumise eest tõesti tänulik. Oleme väga pika tee läbinud ja nii halbu teid pole meil varem ette tulnud.“

      Mehe silmad tõmbusid ähvardavalt kissi ja ta astus sammu Daisy poole. Siis veel ühe. Ta kallutas pea küljele ja silmitses teda uurivalt, nagu ta poleks temasugust olendit elu sees näinud. „Mida teeb üks Inglise aadliproua nendes mägedes?“ nõudis ta kahtlustava häälega.

      „Me oleme teel Auchenardi,“ ütles Daisy. „See on jahimaja…“

      „Jah, ma tean, mis see on,“ lausus mees. „Auchenardis käivad neil päevil vaid indlevad isahirved. Mis asja teil sinna on?“

      Daisy kohkus veidi tema jämeda märkuse peale. „Noh… Auchenard kuulub nüüd minu pojale. Arvasin, et ta peaks seda nägema.“

      Mees kortsutas kulmu, nagu ta ei usuks Daisyt. Tema pilk langes naise huultele ja jäi sinna pidama.

      Daisy veri kuumas ja tõusis põskedesse. Ta puudutas närviliselt juuksekiharat kuklal. „Andestust, aga kas ma tohiksin teie СКАЧАТЬ