Patune Šoti mõisahärra. Teine raamat. Julia London

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oleks nagu mustlaste killavoori läbi mägismaa juhatanud.

      Daisy märkas silmanurgast mingit liikumist lahe juures ning selle kaldal Gordoneid. Nojah, muidugi, nad vaesekesed peavadki just praegu ujuma. Pesevad endalt ehk pisut teetolmu maha, kuni tema mehed lõõskava päikese käes rassivad, et ratast parandada. Kui palju nad olid neile kolmele kaabakale maksnud?

      „Me ei või ometi siia laagrisse jääda,“ ütles Belinda endale tuult lehvitades. „Siin ei ole varjupaika! Me oleme marodööride ja varaste meelevallas.“

      „Belinda, jumala eest, lõpeta,“ sõnas Daisy väsinult. Ma olen su kaeblemist nii palju kuulnud, et ma enam ei jaksa. Me ei saa antud olukorras midagi teha. Me oleme siin. Me ei sure. Me ei saa viga. Meile ei tule vargad kallale!“

      Aastaid tagasi, kui Daisy oli äsja abiellunud ning tal ei olnud ema ega kedagi, kes oleks talle nõu andnud, oli ta oma emapoolsele tädile tolle surivoodil lubanud, et ta hoolitseb Belinda eest. Loomulikult – Daisy armastas oma lapsepõlve mängukaaslast. Ta ei olnud lihtsalt märganud, milline hädaldaja täditütar on, enne kui too tema katuse alla elama asus.

      Belinda ei kostnud Daisy noomimise peale midagi. Ta paistis hoopis Daisy selja taga midagi ainiti vaatavat. Daisy sõnas tülpinult: „Mis nüüd on? Marodöörid?“ Ta pööras ringi, et näha, mis Belinda tähelepanu oli köitnud, ja tema süda vajus saapasäärde – mäest alla nende poole sõitis galoppi viis mägismaalase riietuses inimest.

      „Mitte marodöörid,“ ütles Belinda väriseva häälega. „Salakaubavedajad. Olen kuulnud, et nad varjavad end nendes mägedes.“

      Selle tähelepaneku peale oli Daisy täiesti pahviks löödud.

      Kui ülejäänud Daisy kaaskonna liikmed ratsanikke märkasid, tõid äkitselt kõik koos kuuldavale ärevushüüdeid. Keegi oleks nagu nende sekka mitu püssipauku teinud: inimesed jooksid, kahmasid oma asju ja tormasid vankrite taha peitu.

      „Leedi Chatwick!“ hüüdis Sir Nevis. „Varjuge tõlda!“

      Ta oli mõõga välja tõmmanud ning seisis koos härra Bellowsiga, jalad harkis, näoga sissetungijate poole, olles valmis lahinguks. Belinda juba tegutses, ta kahmas kokkukorjatud kive ritta seadval Ellisel käest ja vedas teda tõlla poole.

      Aga Daisy? Tema ei liigutanud end. Ta oli selleks liialt jahmunud. Täiesti kangestunud hirmust ja elevusest, pooleldi tahtes õudusest kisada, pooleldi olukorra absurdsuse peale hüsteeriliselt naerda – loomulikult ründavad neid mägismaa vargad! Just sellist õnnetust oli Belinda kogu aeg ennustanud.

      Mõte õnnetusest sundis teda liikuma, ta pööras kiiresti ringi, et kolm Gordonit kohale kutsuda, aga lahekaldal neid enam ei olnud. Nad olid põgenenud. Põgenenud! Daisy süda hüppas talle kurku ja ta pööras kiiresti tagasi… peaaegu eeldades, et Gordonid on ratsanikega liitunud.

      Mägismaalased olid hobuste käiku aeglustanud ning lähenesid nüüd ettevaatlikult. Üks neist – näis, et naine – kannustas oma ratsut, et kõige ees sõita. Naised ju ei juhtinud vargabandesid, ega? Äkki nad siis ei ole need, kes nad tundusid olevat.

      Püssipauk ehmatas Daisyt nii väga, et ta langes neljakäpukile maha, enne kui taipas, et härra Bellows oli oma musketist lasknud. Aga tema sihik oli paigast ära ja lask tabas rikošetina puud, mis jäi mägismaalaste jõugust paremale.

      Üks ratsanikest kannustas hobust kiiresti edasi ja püüdis esimese ratsu päitsed kinni, enne kui naine otse püssi ette ratsutas, ja sundis teda järsult peatuma. „Jumala nimel, pange relv käest!“ möirgas ta inglise keeles. „Pagan võtaks, mees, te võite nii kellegi ära tappa.“

      Härra Bellows sihtis meest püssiga. „Meile pole maanteeröövleid ega jakobiite vaja, härra! Kui te edasi ei ratsuta, siis ma sihin teile silmade vahele!“

      Daisy tõusis püsti ja tõttas ettepoole, kavatsedes viltuvajunud tõllast varju otsida. Kuid ta peatus kutsari istme juures ning piilus üle jalatoe, kuidas üks teine mees sõitis esimesele järele ja kõneles temaga šotlaste keeles.

      Esimene mees vastas madala ja vaikse häälega. Mida ta iganes ütles, see ajas tema kaks kaaslast naerma. Aga mees ise ei naernud. Ta istus hobusel sirgelt ja rahulikult, hoiak äärmiselt uhke, pilk terane ning Sir Nevisele ja härra Bellowsile naelutatud. Ta oli laiaõlgne ja kandilise lõuaga, paksude kastanpruunide juustega, mis olid kuklas sabasse seotud. Tema välimus oli nii karune, nii tohutult mehelik, et Daisy veri hakkas täielikust hirmust ja lummusest soontes kiiremini voolama. Mees nägi välja tugevam kui ükski teine, keda ta oli eales näinud, nagu oleks tema üksinda need mäed graniidist välja tahunud.

      Daisyt läbistas järsku midagi kuuma, mis muutis võimatuks hingamise, veel rohkem liikumise.

      Mees kõneles naisega, kellele tema järsu pilgu ja ägedal toonil antud vastuse järgi arvates mehe jutt selgelt ei meeldinud.

      „Tee nii, nagu ma ütlesin, tüdruk,“ sõnas mees ärevaks tegevalt rahuliku häälega. „Hirmunud mehed tulistavad hoiatamata ja sihtimata.“

      Naine pobises midagi endamisi, kuid keeras ratsu ringi ja läks kolme mehe taha.

      Nüüd müksas mees oma hobust ettepoole, pilk endiselt härra Bellowsile ja tema relvale naelutatud.

      „Ärge tulge lähemale!“ hoiatas härra Bellows teda ja vaatas siis ringi. „Gordon, kus sa oled? Miks sa midagi ei tee?“ hüüdis ta.

      Mees naeris. „Gordonid ei aita teid, mees.“ Üks ratsanikest pomises midagi, mis ajas teised naerma. Nad ei kartnud vähimalgi määral härra Bellowsi relva ega seda, et nad olid vähemuses, mõistis Daisy, endal süda rinnus pekslemas. See tegi neile… nalja.

      Mehe tähelepanu liikus äkitselt nagu kassil vasakule; Daisy järgis tema pilku ja märkas, et kutsarid olid ühe vankri tagant välja hiilinud, mõlemal musketid käes. Mees ohkas valjusti, kui mõlemad kutsarid ta sihikule võtsid. „Me ei ole maanteeröövlid,“ ütles ta järsult. „Pange relvad käest. Ma ei taha teid tappa pärastlõunal, mis on seni väga kena olnud.“ Ta hüppas hobuse seljast maha, kõik Daisy kaaskonnas astusid sammu tagasi.

      Aga Daisy mitte, sest ilmselgelt oli ta oma nõdra mõistuse kaotanud. Ta teadis väga hästi, et peaks varju otsima, Ellise ära peitma, otsima midagi, millega end kaitsta… aga ta ei suutnud sellelt täiuslikult isendilt pilku rebida. Teda läbistas välgunoolena iha, millesarnast ta polnud kunagi varem tundnud, kui ta vaatas, kuidas mees seisab, raskus ühele jalale kallutatud, ning tõmbab kindaid käest. Ta ei olnud nägus tavapärases mõttes. Ta oli piisavalt kena välimusega, aga Daisyt paelus tema isik – tema olek, hoiak ja puhas enesekindlus, mida temast õhkus.

      Mehe riided olid ruudulisest kangast ja tema jalad, taevane arm, tema sitked, lihaselised jalad olid kaetud puna-valgeruuduliste sukkadega, mis olid allpool põlve sukapaelaga seotud. Ta oli pikk, aga mitte ülemäära, ja sale, aga samas jõuline. Ta oli puhta lõuaga, kuid tema juuksed nägid välja taltsutamatud, kuigi need olid kuklas kinni seotud. Ta oli nii rahulik, nii häirimatu – temast kiirgas käegakatsutavat jõudu.

      Igas teises paigas oleks Daisy endale ehk tuult lehvitanud. Ta oli minestamise äärel. Daisyt hämmastas tema füüsiline reaktsioon mehe peale, kes võis vabalt olla mõrtsukas, salakaubavedaja, varas – aga pagan teda võtaks, tolle pöörase hetke jooksul, mil ta iha ja hirmu tundis, ei suutnud ta meenutada, millal mõni mees oleks teda varem niimoodi lummanud.

      Nüüd, СКАЧАТЬ