Nimetu tüdruk. Sarah Pekkanen

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ püüan ette kujutada, mismoodi doktor Shields välja näeb. Kujutlen teda tugeva kehaehituse ja halli habemega mehena. Ta on hooliv ja kaastundlik. Tõenäoliselt on ta seda kõike varemgi kuulnud. Ta ei mõista mind hukka.

      Arvatavasti see ongi raske, mõtlen ma. Pilgutan paar korda kiiresti silmi.

      Taban end jälle toksimas. Tänan teid.

      Mitte keegi pole kunagi tahtnud minust nii palju teada; enamik inimesi rahuldub pealiskaudse lobisemisega, mis doktor Shieldsile vist ei meeldiks.

      Võib-olla saladused, mida ma endale hoian, on midagi tähtsamat, kui ma arvasin, sest et nendest rääkimine doktor Shieldsile teeb mu meeleolu kergemaks. Kummardun pisut ettepoole ja näperdan kolme hõbesõrmust nimetissõrmes, oodates järgmist küsimust.

      Näib, et sellega läheb mõni minut kauem kui eelmistega.

      Siis see tulebki.

      Kas olete kunagi sügavalt haavanud kedagi, kellest te hoolite?

      Ahhetan.

      Loen seda kaks korda. Ma ei suuda hoiduda heitmast pilke ukse poole, kuigi tean, et mitte keegi ei piilu ülalt ukseklaasist sisse.

      Viissada dollarit, mõtlen. See ei tundu enam olevat kergelt saadud raha.

      Ma ei soovi liiga kaua kõhelda. Doktor Shields võib arvata, et tahan millestki mööda hiilida.

      Õnnetuseks jah, tipin jälle, püüdes endale aega osta. Keerutan juuksekiharat ümber sõrme ja lasen edasi. Kui ma alguses New Yorki tulin, oli seal üks tüüp, kes mulle meeldis, aga üks mu sõpradest oli ka temast sisse võetud. Ta kutsus mind välja …

      Peatun. Selle loo jutustamine ei ole eriti mõttekas. See pole see, mida tahab doktor Shields.

      Hakkan aeglaselt tähti kustutama.

      Olen olnud igati aus sellest ajast peale, kui uurimuse alguses andsin nõusoleku ja võtsin vastu tingimused. Aga nüüd kavatsen midagi välja mõelda.

      Doktor Shields võib küll aru saada, kui ma ei räägi õigust.

      Aga mind huvitab … mis tunne on, kui ma seda teeksin?

      Mõnikord ma mõtlen, et olen teinud haiget kõigile, keda eales olen armastanud.

      Tahan nii väga neid sõnu kirja panna. Kujutlen, kuidas doktor Shields noogutab kaastundlikult, julgustades mind jätkama. Võib-olla, kui ma räägiksin talle, mida ma tegin, kirjutaks ta jälle midagi lohutavat.

      Mu kurk kuivab. Tõmban käega üle silmade.

      Kui mul oleks julgust, selgitaksin doktor Shieldsile, et hoolitsesin Becky eest terve suve, kui mu vanemad olid ära tööl, et käitusin igati vastutusvõimeliselt, kuigi olin tollal vaid kolmeteistkümnene. Becky võis olla tüütu – ta tormas alati mu tuppa, kui mul olid külas sõbrad, laenas mu asju ja püüdis mul sabas käia –, aga ma armastasin teda.

      Armastan teda, mõtlen. Armastan teda ikka veel.

      Lihtsalt valus on ta juures olla.

      Ma pole kirjutanud veel ainsatki sõna, kui uksele koputab Ben ja ütleb, et mul on jäänud veel viis minutit.

      Tõstan käed ja tipin aeglaselt: Jah, ja ma annaksin ükskõik mida, et seda kõike olematuks teha.

      Enne kui suudan oma sõnade üle mõelda, vajutan taas sisestusklahvile. Puurin üksisilmi ekraani, aga doktor Shields ei kirjuta midagi vastuseks. Kursor väreleb, nagu peksleks tal süda; see on hüpnotiseeriv. Mu silmad kuumavad.

      Kui doktor Shields kohe praegu mulle midagi kirjutaks, kui ta paluks mul jätkata ja ütleks, et lubatud aja ületamisest pole hullu, siis teeksin seda. Ma laseksin sellel kõigel tulla, räägiksin talle kõik ära.

      Mu hingamine muutub pinnapealsemaks.

      On tunne, nagu seisaksin kaljuserval, oodates, et keegi käsib mul hüpata.

      Puurin endiselt ekraani, teades, et jäänud on ainult minut või umbes nii.

      Ekraan on ikka veel tühi, välja arvatud värelev kursor. Aga äkitselt hakkavad sõnad mu mõtetes tukslema kursoriga taktis: Räägi mulle. Räägi mulle.

      Kui Ben avab ukse, on mul raskusi ekraanilt pilgu tõstmisega, et talle noogutada.

      Keeran ringi ja tõmban aeglaselt toolikorjult jope ning haaran seljakoti. Heidan viimast korda pilgu ekraanile, aga see on endiselt tühi.

      Sel hetkel, kui ma püsti tõusen, mähib kurnatusevoog mu endasse. Olen täiesti tühjaks ammutatud. Mu liikmed on ränkrasked ja ajusse tungib udu. Tahan vaid minna koju ja koos Leoga teki alla pugeda.

      Ben seisab väljas uksel ja uurib iPadi. Näen vilksamisi ekraani ülaosas Taylori nime, millele allpool järgnevad kolm naisenime. Kõigil on saladusi. Huvitav, kas nemad endi omi avaldavad.

      „Kohtume siis homme kell kaheksa,” teatab Ben, kui hakkame trepist alla fuajeesse laskuma. Temaga sammu pidada on pingutav.

      „Hüva,” lausun. Haaran käsipuust ja keskendun astmetele, et mitte ühtegi vahele jätta.

      Kui me alla jõuame, jään seisma. „Hm, mul on üks küsimus. Mis laadi uurimus see täpselt ikkagi on?”

      Ben paistab olevat pisut häiritud. Ta uhkeldab oma säravpuhaste mokassiinkingade ja eriliselt disainitud puutepliiatsiga. „See on laiaulatuslik uurimus kahekümne esimese sajandi moraalist ja eetikast. Doktor Shields hindab sadu katseisikuid, kogudes materjali oma töö jaoks.”

      Siis vaatab ta minust mööda järgmise naise poole, kes juba ootab fuajees: „Jeannine?”

      Kõnnin välja ja tõmban nahkjaki luku kinni. Seisatan, püüdes asukohta määrata, keeran siis ringi ja hakkan oma korteri poole astuma.

      Kõik inimesed mu ümber paistavad olevat hõivatud tavaliste toimingutega: paar naist, eredavärvilised joogamatid kaenla all, sisenevad parajasti nurgapealsesse stuudiosse. Kaks semu, käest kinni, jalutavad minust mööda. Mopeedil kihutavat jõmpsikat ajab taga isa, kes hõikab: „Võta aeglasemalt, vennas!”

      Kaks tundi tagasi poleks ma ühelegi neist järele vaadanud. Nüüd aga viib mind segadusse kogu see kärarikkalt askeldav maailm.

      Suundun korteri poole, peatudes valgusfoori juures, kui nurgani jõuan. Ilm on külm ja ma hakkan taskutest kindaid otsima. Kui neid kätte tõmban, märkan, et läbipaistev lakk, mille ma alles eile küüntele panin, on pragunenud ja hakkab maha kooruma. Ma vist kriipisin seda, kui juurdlesin, kas peaksin vastama viimasele küsimusele.

      Väristan end ja ristan käed rinnal. Tunnen, et hakkan grippi jääma. Täna on mul neli klienti, ja mul pole aimugi, kuidas ma suudan koguda nii palju energiat, et kohvrit kaasa vedada ja seltskondlikku vestlust arendada.

      Tahaksin teada, kas uuring jätkub sama koha pealt, kuhu see jäi, kui ma homme sinna tagasi lähen. Vahest ehk lubab doktor Shields mul viimase küsimuse vahele jätta ja annab uue.

      Pööran ümber nurga ja mu kortermaja ilmub nähtavale. Keeran peaukse lahti ning tõmban selle siis kõvasti enda järel kinni, kuni kuulen, et lukukeel kõlksatab kohale. Vean end neli trepivahet СКАЧАТЬ