Nimetu tüdruk. Sarah Pekkanen

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Ta näeb välja nagu Kesk-Lääne farmitüdruk, põsed üleni punased ja heledad juuksed lendlemas – täpselt see ta oligi, enne kui ta New Yorki tuli, et murda sisse teatrikostüümide kujundaja erialale.

      „Sul juhtus jälle midagi? No mis sa ütled …” imestan. Viimane kord, kui ma Lizziega juttu ajasin, rääkis ta, et oli üritanud osta ühele kodutule kalkunilihavõileiba, kuid mees oli väga pahaseks saanud, sest Lizzie ei teadnud, et ta on taimetoitlane. Mõni nädal varem oli ta palunud kedagi aidata tal leida Targeti kaubakeskuses osakonda, kus võiksid olla vannilinad. Küsitu osutus aga mitte kaupluse töötajaks, vaid Oscari nominendist näitlejannaks Michelle Williamsiks. „Ta siiski teadis, kus need asuvad,” ütles Lizzie, kui oli loo lõpetanud.

      „Olin Washington Square Parkis … Oota, kas sa jood viina jõhvikamahla ja soodaveega? Ma võtan ka ühe, Sanjay, ja kuidas sul see kuum poiss-sõber elab? Igal juhul, Jess, kuhu ma jäingi? Ah, jänku. Oli seal otse keset teed ja pilgutas mulle silma.”

      „Jänku? Nagu Thumper videomängust?”

      Lizzie noogutab. „Ta on nii imearmas! Pikad kõrvad ja tibatilluke roosa nina. Arvan, et keegi on ta vist ära kaotanud. Ta on täiesti taltsas.”

      „On ta praegu sinu korteris?”

      „Ainult sellepärast, et väljas on nii külm!” seletab Lizzie. „Helistan esmaspäeval kõigisse kohalikesse koolidesse ja uurin, kas keegi neist ei tahaks klassi lemmiklooma.”

      Sanjay libistab Lizziele joogi üle laua kohale ja Lizzie rüüpab sõõmu. „Kuidas sinul läheb? On midagi huvitavat?”

      Ükskord ometi on mul selline päev, mis võinuks saada tema oma rivaaliks, aga kui ma rääkima hakkan, hõljuvad mu silmade ees sõnad sülearvuti ekraanilt: Liitudes nende uuringutega, olete ühtlasi nõustunud kinni pidama konfidentsiaalsuslepingust.

      „Nagu harilikult,” kostan, vaadates jooki segades maha. Otsin siis kotist mõned veeranddollarilised ja hüppan püsti. „Lähen ja valin muusikat. Kas sul on soove?”

      „Rolling Stones,” ütleb ta.

      Panen Lizziele mängima „Honky Tonk Womeni” ja nõjatun siis vastu plaadiautomaati ning lasen pilgul libiseda üle valikute.

      Lizzie ja mina kohtusime kohe varsti pärast seda, kui ma siia kolisin, siis, kui me mõlemad töötasime ühessamas off-off-Broadway etenduses, mina grimeerijana, tema kostüümikunstnike seltskonnas. Lavastus võeti kavast maha pärast kahte etendust, aga selleks ajaks olime juba saanud sõpradeks. Olen talle lähedasem kui keegi teine. Ühel pikal nädalalõpul käisin temaga kaasas ta kodus ja tutvusin perekonnaga, tema aga puutus kokku minu vanemate ja Beckyga, kui need mõned aastad tagasi New Yorki külastasid. Ta annab mulle alati oma taldrikult midagi marineeritut, kui juhtume sööma oma lemmikdelis, sest ta teab, kui väga ma neid palasid armastan; täpselt nagu tean mina, et kui ilmub mõni uus Karin Slaughteri raamat, ei lahku ta oma korterist enne, kui on selle läbi lugenud.

      Kuigi ta kindlasti ei tea minust kõike, on siiski imelik, et mul pole võimalik jagada temaga oma tänast elamust.

      Üks tüüp läheneb ja jääb seisma minu kõrvale, uurides laulude pealkirju.

      Lizzie laul algab.

      „Stones’ide fänn, ah?”

      Keeran ringi, et teda vaadata. Kindlasti mõni ärikooli lõpetanu, arvan. Näen metroos temasarnaseid tüüpe iga päev. Tal on mingi Wall Streeti eriline vibe oma ümara kaelusega sviitri ja teksastega, mis on pisut liiga karged. Ta tumedad juuksed on lühikesed ja habemetüügastik pigem nagu ehtne kella viieks tekkinud vari ning mitte mingi kunstipärane kujundus. Ka kell reedab teda. See on Rolex, aga mitte vintage-eksemplar, mis viitaks perekonna rahadele. Tegemist on uuema mudeliga, mille ta on ilmselt ise ostnud, võib-olla isegi oma esimese aastalõpupreemia eest.

      Minu jaoks liiga preppy3.

      „Rolling Stones on minu poisi lemmikud,” lausun.

      „Vedanud on tüübil.”

      Naeratan talle, et tagasilükkamist pehmendada. „Aitäh.” Valin Prince’i laulu „Purple Rain” ja kõnnin tagasi oma tooli juurde.

      „Sul on siis vannitoas Flopsy-jänku?” uurib Sanjay.

      „Panen talle ajalehed alla,” seletab Lizzie. „Mu toakaaslane pole sellega muidugi rahul.”

      Sanjay pilgutab mulle silma. „Kas veel üks ring?”

      Lizzie tõmbab välja telefoni ja hoiab seda üleval, et näidata mulle ja Sanjayle. „Vaadake siia, sõbrad, vahest ehk soovite näha tema pilti?”

      „Nii nunnu,” ütlen.

      „Ooh, sain just sõnumi,” teatab Lizzie, vahtides üksisilmi ekraani. „Katrinat mäletad? Ta kutsub rahvast dringile. Tahad minna?”

      Katrina on näitleja, kes töötab koos Lizziega uue lavastuse kallal. Ma ei ole teda mõnda aega näinud, õigemini sellest ajast saadik, kui tema ja mina töötasime koos ühe näidendiga just enne minu teatrist lahkumist. Ta üritas suvel kokku saada, kirjutades, et tahab minuga kohtuda ja juttu ajada. Aga mina talle ei vastanud.

      „Täna õhtul?” küsin, püüdes kuidagi kõrvale põigelda.

      „Ja-ah,” lausub Lizzie. „Arvan, et Annabelle läheb ja võib-olla ka Cathleen.”

      Mulle meeldivad Annabelle ja Cathleen, kuid tõenäoliselt kutsutakse ka muud teatrirahvast. Aga seal on ka keegi, keda ma eelistaksin mitte kunagi enam näha.

      „Gene sinna ei tule, ära muretse,” lausub Lizzie, justkui loeks ta mu mõtteid.

      Saan aru, et Lizzie tahaks minna. Nad on ju endiselt ta sõbrad. Pluss veel see, et ta üritab laiendada oma tööalaseid sidemeid. New Yorgi teatrimaailm on omavahel tihedalt läbi põimunud kogukond ning parim viis saada palgale on võrgustikuga liituda. Ent ta tunneb end ebamugavalt, kui peab minema ilma minuta.

      Ma otsekui kuuleksin doktor Shieldsi sügavat ja rahustavat häält: Kas te saaksite valetada, tundmata süümepiina? Jah, vastan talle.

      Lizziele ütlen: „Ah, asi pole selles, olen tegelikult väsinud. Pealegi pean homme vara tõusma.”

      Seejärel viipan Sanjayle. „Veel üks kiire drink ja siis … magama. Aga sina mine ikka, Lizzie.”

      Kakskümmend minutit hiljem astume Lizziega uksest välja. Embame kõnniteel hüvastijätuks ja keerame vastassuunda. Ta lõhnab nagu apelsiniõis; mäletan, et aitasin valida seda lõhnaõli.

      Vaatan talle järele, kuni ta keerab ümber nurga, suundudes peopaiga poole.

      Lizzie oli öelnud, et Gene Frenchi seal ei ole, aga ma ei väldi mitte ainult teda. Ma ei kipu sidemeid uuendama mitte kellegagi oma sellest elufaasist, kuigi elasin nende hulgas esimesed seitse aastat pärast New Yorki kolimist.

      Teater oli see, mis mind tõmbas siia linna. Unistus sellest haaras mind oma võimusesse juba varakult, kui olin veel plikaohtu ja ema viis mind vaatama kohalikku „Võlur Ozi” lavastust. Pärast etenduse lõppu tulid näitlejad fuajeesse ja ma sain alles siis aru, et nad kõik – Plekkmees, argpüksist Lõvi ja Kuri Nõid – olid tavalised inimesed. Nad muudeti ümber kriiti СКАЧАТЬ