Nimetu tüdruk. Sarah Pekkanen

Чтение книги онлайн.

      Võtan kohvrist oma lemmikhuuleläike, mille tuubil on BeautyBuzzi logo, ja silun seda Taylori täidlastele huultele. Kui olen lõpetanud, tõuseb Taylor ja läheb, Mandy kannul, vannitoapeeglist tulemust uurima. „Ohhoo,” kuulen teda hüüatavat. „See on tõepoolest hea. Teeme ühe selfi.”

      „Enne pean ka mina saama meigi!”

      Hakkan Taylori jaoks kasutatud tarvikuid ära panema ja pean aru, mida oleks vaja Mandyle, kui korraga märkan, et Taylor on jätnud oma telefoni toolile.

      Minu reedene rokiõhtu koosneb jalutuskäigust väikese segaverelise terjeri Leoga ja meigiharjakeste puhastamisest pärast seda, kui olen teinud bussituuri läbi linna pisikesse stuudiokorterisse Lower East Side’il. Olen ennast nii ammendanud, et lähen tõenäoliselt magama enne, kui Taylor ja Mandy jõuavad klubis tellida oma esimesed kokteilid.

      Silmitsen jälle telefoni.

      Heidan pilgu vannitoa uksele. See on praokil.

      Võin kihla vedada, et Taylor ei vaevu tagasi helistama talle reserveeritud aja tühistamiseks.

      „Pean endale ostma samasuguse meigipulga, nagu on temal,” tähendab Taylor.

      Viissada dollarit aitaks selle kuu üüri ära maksta.

      Tean juba oma homset graafikut. Esimene töö on alles kell kaksteist.

      „Kavatsen lasta tal silmadele lisada pisut dramaatilisust,” arutleb Mandy. „Ei tea, kas tal on kaasas kunstripsmeid.”

      Hunter Hallis hommikul kella kaheksast kümneni – see jäi mulle meelde. Aga professori ja tema assistendi nimed?

      Ma ei jõua enam midagi otsustada, jõllitan ühe sekundi jooksul telefoni ja järgmisel on see mul juba peos. Pole minutitki möödunud − number on veel nähtaval. Sõnumi vaatamiseks pean kõneposti ekraanile kiikama, kuid see tähendab, et pilk tuleb korraks viia vannitoaukselt kõrvale.

      Vajutan ekraanile, et kuulda viimast sõnumit, ja surun telefoni kõvasti vastu kõrva.

      Vannitoauks liigatab ja Mandy hakkab väljuma. Keeran ringi ja tunnen, kuidas mu süda teeb jõnksu. Ma ei saa enam telefoni tagasi panna, ilma et ta mind näeks.

      Ben Quick.

      Võiksin ehk teeselda, et see kukkus toolilt, tekib mul peas pöörane mõte. Ütlen Taylorile, et võtsin selle üles.

      „Oota, Mand!”

      Doktor Shieldsi assistent … kella kaheksast kümneni hommikul …

      „Kas peaksin laskma tal proovida pisut tumedamat huulevärvi?”

      Oodake nüüd veel, mõtlen ja soovin, et sõnum liiguks kiiremini.

      Hunter Hall, kabinet 214.

      „Võib-olla,” lausub Mandy.

      Ootan teid all fua…

      Lõpetan kõne ja panen telefoni toolile tagasi just siis, kui Taylor teeb tuppa esimese sammu. Kas ta lahkub vannitoast püstipäi või pilk maas? Enne kui suudan selle kindlaks teha, on ta mu kõrval. Ta põrnitseb mobiili ja mu kõhus pitsitab. Olen vist midagi segamini ajanud. Nüüd meenub, et tema jättis telefoni toolile ekraaniga allapoole. Tagasi olen selle pannud valepidi.

      Neelatan tugevasti, püüdes vabandust välja mõelda.

      „Hei,” hüüab ta.

      Tõstan pilgu, et vaadata talle silma.

      „Mulle meeldib. Aga kui prooviksite natuke tumedamat huuleläiget?”

      Ta potsatab tagasi toolile ja ma hingan pikalt välja.

      Tõmban tal huuled kaks korda üle – esiteks teen need marjapunaseks ja kasutan siis veel kord esialgset varjundit, toetades samal ajal paremat küünarnukki vasaku peoga, et värisevad sõrmed ei rikuks kontuure. Selleks ajaks kui saan valmis, on mu pulss jälle normaalne.

      Kui lahkun korterist jootraha asemel hajameelse „Palju tänu” saatel, on mu otsus kindel. Sean mobiilile äratuse hommikul kella 7.15 peale.