Nimetu tüdruk. Sarah Pekkanen

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ küsimus pole end veel ilmutanud. Vajutan uuesti sisestusklahvile. Mitte midagi.

      Ei tea, kas programmis on mingi häire. Sean end juba valmis, et pista pea ukse vahelt välja ja vaadata, kas Ben on kusagil lähedal, kui ekraanile hakkavad ühekaupa ilmuma tähed.

      Nagu oleks keegi neid reaalajas tippinud.

      Katsealune 52, minge pealispinnast sügavamale.

      Mu keha nõksatab. Pean paratamatult ringi vaatama. Õhukesed plastrulood akende ees on üles tõmmatud, kuid sellel igaval süngel päeval pole väljas näha mitte kedagi. Muruplats ja kõnnitee on tühjad. Otse üle tee on ka üks hoone, aga võimatu on öelda, kas seal on kedagi.

      Loogiliselt võttes tean, et olen üksi. Lihtsalt tundub, nagu keegi sosistaks mu läheduses.

      Vaatan uuesti arvuti poole. Seal on uus sõnum:

      Kas see oli tõesti teie esimene, instinktiivne vastus?

      Hakkan erutusest hingeldama. Kuidas doktor Shields seda teab?

      Lükkan tooli järsult tagasi ja proovin püsti tõusta. Siis korraga taipan, kuidas ta sellest aru sai – põhjuseks võis olla minu kõhklemine, enne kui hakkasin kirjutama. Doktor Shields sai aru, et ma lükkasin esimese mõtte tagasi ja valisin ohutuma vastuse. Tõmban tooli uuesti arvutile lähemale ja hingan aeglaselt välja.

      Veel üks instruktsioon ronib üle lehekülje:

      Minge pealispinnast edasi.

      Oleks hullumeelne mõelda, et doktor Shields võiks teada, mida ma mõtlen, rahustan iseennast. Siin selles ruumis viibimine mängib mu vaistudega. See kõik ei tunduks nii veider, kui ümber oleks ka teisi inimesi.

      Pärast lühikest pausi ilmub ekraanile uuesti teine küsimus.

      Kirjeldage üht korda oma elus, kui te petsite.

      Olgu siis pealegi, mõtlen. Te tahate vist tõesti teada seda segast tõde mu elust? Võin ka veidi sügavamalt kaevata.

      On see petmine, kui oled juhtunus vaid juhuslik osaline? kirjutan.

      Ootan vastust, kuid ainus liikumine ekraanil on plinkiv kursor. Jätkan toksimist. Mõnikord haagin end külge tüüpidele, keda ma nii hästi ei tunnegi. Või õigemini ei tahagi tunda.

      Mitte midagi. Jätkan.

      Mu töö on mulle õpetanud inimesi hoolikalt hindama, kui ma nendega esmakordselt kohtun. Aga oma eraelus, eriti pärast klaasikest või kaht, võin tahtlikult ka vabamalt võtta.

      Oli üks basskitarrist, keda ma kohtasin mõned kuud tagasi. Läksin tema poole. Oli ilmne, et seal elas üks naine, aga ma ei küsinud selle kohta midagi. Ütlesin endale, et küllap on vist lihtsalt toakaaslane. Kas on vale kasutada silmaklappe?

      Vajutan sisestusklahvile, huvitudes, kuidas mu ülestunnistus kohale jõuab. Mu parim sõbranna Lizzie teab mõnest mu üheöösuhtest, aga ma pole talle kunagi rääkinud, et nägin tol ööl vannitoas lõhnaõlipudeleid ja roosat žiletti. Ta ei tea ka, kui sageli seda juhtub. Ma vist ei taha, et ta mu üle kohut mõistaks.

      Täht tähe haaval tekib arvutiekraanile üksainus sõna:

      Parem.

      Sekundiks tunnen rõõmu, et hakkan testist aru saama.

      Siis aga taipan, et üks täiesti võõras inimene loeb ju ülestunnistusi mu seksuaalelu kohta. Ben tundus olevat professionaal oma karge Oxfordi särgi ja sarvraamidega prillidega, aga mida ma tean tollest psühhiaatrist ja tema uurimistööst?

      Võib-olla neid ainult nimetatakse moraali- ja eetikauuringuteks. Need võivad ju olla mis tahes.

      Kuidas ma võin üldse teada, et see tüüp on New Yorgi ülikooli professor. Taylor ei paista olevat selline inimene, kes üksikasju kontrollib. Ta on ilus noor naine ja võib-olla sellepärast kutsutigi ta osalema.

      Enne kui suudan otsustada, mida teha, ilmub järgmine küsimus:

      Kas te tühistaksite parema pakkumise korral oma plaanid sõbraga?

      Pinge mu õlgades langeb. See küsimustik paistab olevat täiesti ohutu, nagu midagi, mida Lizzie võib minult küsida, kui ta nõu tahab saada.

      Kui doktor Shields plaaniks midagi hirmsamat, ei oleks ta seda korraldanud ülikooli loenguruumis. Pluss veel see, et ta ei küsiks ilmaski mu seksuaalelu kohta, tuletan endale meelde. Mina olen see, kes selle välja pakkus.

      Vastan küsimusele: Muidugi, sest mu töö pole kuigi regulaarne. Mul on nädalaid, kui olen väga hõivatud. Mõnikord on mul seitsekaheksa klienti päevas ja ma aina keerlen ümber Manhattani. Aga siis jälle lähevad mõned päevad nii, et on ainult paar kõnet. Tööst loobuda pole mul võimalik.

      Otsin juba klahvi, kui saan aru, et doktor Shields ei jää rahule sellega, mida ma kirjutasin. Järgin ta juhtnööre ja kaevan sügavamalt.

      Sain oma esimese tööotsa võileivabaaris, kui olin viieteistkümnene. Lahkusin kolledžist kahe aasta pärast, sest lihtsalt ei saanud hakkama. Isegi rahalise abi korral pidin kolmel õhtul nädalas töötama veel ka ettekandjana ning võtma tudengilaenu. Ma vihkan võlgu. Pidev mure, kas mu pangaautomaadi kviitung ei näita mitte negatiivset jääki, või see, kuidas ma salaja viisin töölt kaasa võileiva …

      Praegu läheb mul natuke paremini. Aga mul ei ole toetust, nagu on mu parimal sõbrannal Lizziel. Tema vanemad saadavad talle iga kuu tšeki. Minu omadel pole raha ja mu õel on erivajadused. Nii et mõnikord, jah, pean sõbraga planeeritu tühistama. Pean rahaliselt ennast kindlustama. Sest kui olukord läheb kriitiliseks, saan loota ainult iseendale.

      Vaatan ainiti viimast rida.

      Huvitav, kas see kõlab virisemisena. Loodan, et doktor Shields tabab ära, mida ma püüan öelda: mu elu pole kaugeltki täiuslik, aga kellel on? Stardipositsioon oleks võinud olla hullemgi.

      Ma pole harjunud niimoodi väljenduma. Kirjutada varjatud mõtetest on nagu meigi mahapesemine ja selle alt palja näo nägemine.

      Vastan veel mõnele küsimusele, kaasa arvatud sellele: Kas te loeksite kunagi abikaasa või mõne teise teile olulise isiku mobiilisõnumeid?

      Kui ma arvaksin, et ta petab, siis ilmselt küll, tipin. Ma pole aga abielus olnud ega kellegagi koos elanud. Mul on olnud ainult paar tõsiselt võetavat meessõpra ja mul pole kunagi olnud põhjust nendes kahelda.

      Selleks ajaks, kui ma lõpetan kuuenda küsimuse, tunnen end hoopis teisiti kui muidu viimasel ajal. Olen nagu üles keeratud, nagu oleksin liigse tassi kohvi joonud, aga ma ei närvitse enam ega tunne ka ärevust. Olen ülimalt keskendunud. Olen kaotanud igasuguse ajataju. Võiksin arvata, et olen selles loenguruumis viibinud nelikümmend viis minutit või ehk kaks korda nii palju.

      Olen just kirjutanud millestki, mida ma poleks kunagi olnud suuteline rääkima oma vanematele – et ma panustan salaja Becky ravimitesse −, kui ekraan hakkab korraga taas täituma tähtedest.

      See on teile ilmselt raske.

      Loen sõnumit veel teistki korda, СКАЧАТЬ