Nimetu tüdruk. Sarah Pekkanen

Чтение книги онлайн.

      Iga töö puhul jõustuvad minu reeglid isegi juba enne, kui ma kohale jõuan. Hindan kliendid ära kohe sel hetkel, kui neid silman – märkan kulme, mis näeksid välja paremad, kui teha neid tumedamaks, või nina, mis vajaks varjutamist, et paista peenemana, aga ma tean, et kliendid uurivad tähelepanelikult ka mind, andmaks omapoolset hinnangut.

      Esimene reegel: minu mitteametlik vormiriietus. Olen üleni mustas, mis elimineerib vajaduse igal hommikul uut komplekti kokku korjata. Samuti saadab see sõnumi teatud usaldusväärsusest. Valin mugavad, masinaga pestavad kehakatted, mis näevad välja sama värsked kell seitse õhtul kui kell seitse hommikul.

      Siitpeale kaob mu ümbert isiklik ruum, ja kui alustan meikimist, on mu küüned lõigatud ja poleeritud, hingeõhk mündilõhnaline ning juuksekiharad taha kokku seotud. Sellest standardist ei kaldu ma kunagi kõrvale.

      Hõõrun kätele desinfitseerimisvedelikku ja pistan suhu münditableti juba enne, kui helistan korter 6D sisetelefonile. Olen kohal viis minutit varem. See on veel üks reegel.

      Sõidan liftiga kuuendale korrusele ja jätkan teekonda mööda vahekoridori eemalt kostva valju muusika suunas – kõlab Katy Perry „Roar” – ning kohtangi kohe oma kliente. Üks on hommikumantlis, teisel üll T-särk ja jalas bokserid. Haistan õhus tõendeid äsjastest iluraviponnistustest – kemikaalid, mida on kasutatud Mandy-nimelise tüdruku heledate juuksesalkude triibutamiseks, ning kuivava küünelaki hõng Taylori kätelt, mida ta parajasti õhus vibutab.

      „Kuhu te siis täna lähete?” küsin. Peoõhtul on valgustus ilmselt tugevam kui klubis, õhtusöök nõuab aga hoopis mahedamat lähenemist.

      „Lit Club’i,” vastab Taylor.

      Minu tühja pilgu peale lisab ta: „Meatpacking Districtis. Eile õhtul käis seal Drake.”

      „Lahe,” ütlen.

      Looklen põrandale visatud träni vahelt läbi – vihmavari, halli pusa pundar, seljakott – ning lükkan kõrvale SkinnyPopi popkornipakendi ja pooltühjad Red Bulli plekkpurgid madalal diivanilaual, et saaksin panna kohvri käest. Lahti tehes avanevad kohvri küljed nagu akordion, tuues kandik kandiku järel nähtavale kosmeetikat ja harjakesi.

      „Millist väljanägemist soovite?”

      Mõned kosmeetikud sukelduvad töösse, püüdes krahmata päevaks nii palju kliente kui võimalik; mina varun oma graafikusse lisaaega, et esitada kõigepealt mõned küsimused. Lihtsalt sellepärast, et üks naine soovib looritatud ilmet ja meikimata huuli, ning see ei tähenda, et kohe järgmine ei näeks end vaimusilmas julge punase suuga, millele lisanduks vaid kerge tõmme ripsmetušši. Investeering esimestesse minutitesse annab lisaaega lõpetamiseks.

      Aga ma usaldan ka oma instinkte ja tähelepanekuid. Kui need tüdrukud teatavad, et soovivad seksikat supelrannavälimust, saan aru, et tegelikult tahavad nad sarnaneda Gigi Hadidiga, keda näitab diivanil väljasirutatult ühe ajakirja kaanefoto.

      „Niisiis, mis teil peaaineks on?” küsin.

      „Suhted. Tahame mõlemad õppida suhtekorraldust.”

      Mandy hääles on tüdimust, just nagu oleksin ma mõni tüütu täiskasvanu, kes uurib, kelleks ta tahab saada, kui ta suureks kasvab.

      „Kõlab huvitavalt,” lausun, tõmmates püstise seljatoega tooli tugevama valguse kätte, otse laearmatuuri alla.

      Alustan Taylorist. Mul on aega nelikümmend viis minutit, et luua visioon, millisena ta tahab ennast peeglis näha.

      „Teil on imeline nahk,” sõnan. Veel üks reegel: leia võimalus teha igale kliendile kompliment. Taylori puhul pole see raske.

      „Aitäh,” sõnab ta, tõstmata pilku telefonilt. Ta alustab oma Instagrami sisu jooksvat kommenteerimist: „Kas keegi tahab tõesti näha järjekordset fotot tassikookidest?” „Jules ja Brian on nii armunud … lausa jõhker.” „Inspireeriv päikeseloojang, sain kätte … vahva, et pead reedeõhtuse rokipeo oma rõdul.”

      Kui ma tegutsen, haihtub tüdrukute lobisemine taustamürasse, milleks on fööni või linnaliikluse ühtlane surin. Süvenen Taylori lõuakaare juures erinevate meigialuskreemide valikusse, mida ma üldiselt kasutangi ohtralt, et siis sobitada see veatult kokku kõige muuga, ja segan oma käeseljal vase- ja liivatoone, et tuua esile kuldsed täpid ta silmades.

      Lisan parajasti harjakesega pronksivärvi ta põskedele, kui kostab mobiilihelin. Taylor lõpetab südamekeste toksimise ja sirutab välja käe telefoniga: „Privaatnumber. Kas peaksin vastama?”

      „Jaa!” hüüatab Mandy. „See võib olla Justin.”

      Taylor kirtsutab nina. „Kes siis reede õhtul kõnesid vastu võtab? Võiks ju sõnumi jätta.” Paari silmapilgu pärast vajutab ta siiski vastuvõtunupule ja tuba täidab mehe hääl:

      „Olen Ben Quick, doktor Shieldsi assistent. Kinnitan teie poolt reserveeritud vastuvõtuajad eelolevaks nädalalõpuks − homseks ja pühapäevaks kella kaheksast kümneni hommikul. Koht on seesama − Hunter Hall, kabinet number 214. Ootan teid all fuajees ja viin üles.”

      Taylor pööritab silmi ning ma eemaldan ripsmetušiharja.

      „Kas te palun saaksite nägu paigal hoida?” teen märkuse.

      „Vabandust. Olin vist omadega päris segi, Mandy? Hommikul olen ju liialt pohmellis, et nii vara tõusta.”

      „Ah, ütle lihtsalt ära.”

      „Ja-ah. Aga viissada dollarit. Selle eest saaks kaltsukast paar pusa.”

      Need sõnad tõmbavad kogu mu tähelepanu endale: viissada on summa, mille mina saan kümne visiidi eest.

      „Häh. Unusta ära. Ma ei kavatse ometi lasta end häirida mingist tobedast küsimustikust,” sõnab Taylor.

      Peab kena olema, mõtlen, silmitsedes pusa, mis vedeleb käkras toanurgas.

      Ma ei saa midagi parata, et lihtsalt pean sekkuma: „Küsimustik?”

      Taylor kehitab õlgu. „Keegi hull professor vajab uurimistööks üliõpilasi.”

      Huvitav, mis laadi küsimusi niisuguses testis esitatakse. Võib-olla on see midagi Myers-Briggsi isiksusetesti taolist.

      Astun sammu tagasi ja uurin Taylori nägu. Ta on klassikaliselt ilusa, СКАЧАТЬ