Suvi Pajujärvel. Esimene raamat. Susan Wiggs

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ

      „Kas tead,“ ütles Olivia, kes oli otsustanud diplomaatiline olla, „osa su sõpradest on väga vanaks jäänud. Kui ma õigesti mäletan, siis ei ole laagris ratastoolidele vajalikke teid. Inimesed tulevad parema meelega, kui sa pead peo Waldorf-Astorias või ehk siinsamas Saint Regise hotellis.“

      Jane rüüpas teed. „Me Charlesiga arutasime seda ja otsustasime, et teeme seda enda jaoks. Nii palju kui me ka oma sõpru ja perekonda ei armasta, tuleb kuldpulmast selline sündmus, nagu meie tahame. Selline oli meie pulm ja sama tahame teha viiskümmend aastat hiljem. Valisime Kioga laagri. Nii saame tähistada, et olime minevikus ja oleme loodetavasti elu lõpuni üks õnnelik paar.“ Ta asetas tassi alustaldrikule ja see kõlksatas vaid veidike. „See saab olema meie hüvastijätt laagriga.“

      „Mida sa sellega mõtled?“

      „Kuldpulma tähistamine on meie viimane sündmus Kioga laagris. Pärast seda peame otsustama, mida valdusega ette võtta.“

      Olivia kortsutas kulmu. „Memm? Kas ma kuulsin praegu õigesti?“

      „Kuulsid küll. On aeg. Me peame valduse tarvis plaani valmis mõtlema. Tegemist on saja aakri suuruse esmaklassilise kinnistuga, mis on olnud mu perekonna eraomanduses alates 1932. aastast. Me loodame, et saame seda hoida perekonnas, oma laste jaoks...“ Ta vaatas Oliviale otse silma. „Või lastelaste jaoks. Siin elus ei ole midagi kindlat, aga me loodame, et kinnistut ei müüda arendajatele, kes hakkaksid rajama maanteid ja parkimisplatse ning neid kohutavaid ridaelamuid.“

      Olivia ei teadnud, miks muutis väljavaade, et ta vanavanemad valdusel minna lasevad, ta kurvameelseks. Talle isegi ei meeldinud see koht. Talle meeldis mõte laagrist. Memme isa oli maa saanud suure depressiooni³ ajal tasuna võla eest, kompleksi ise välja ehitanud ja selle Kiogaks nimetanud, arvates, et see tähendab algonkini keeles „rahu ja vaikust“, kuigi sai hiljem teada, et sõna ei tähistanud midagi. Pärast laagri sulgemist 1997. aastal ei olnud ükski Bellamyde järeltulijatest koha ülevõtmisest huvitatud.

      Vanaema võttis ette šokolaadikreemiga täidetud korvi. „Arutame seda pärast aastapäevapidustusi. Parem, kui kõik saab varem ära otsustatud, nii et keegi ei peaks tegema otsust siis, kui meid enam ei ole.“

      „Ma vihkan, kui sa niimoodi räägid. Sa oled kuuekümne kaheksa aastane ja läbisid just seeniorklassi triatloni…“

      „Mida ma ei oleks eluski lõpetanud, kui ei oleks koos sinuga trenni teinud.“ Jane patsutas ta kätt ja paistis mõtlikuna. „Nii palju olulisi hetki mu elus on seal toimunud. Laager aitas mu perel suure depressiooni üle elada – vaevu. Kui me Charlesiga abiellusime ja koha üle võtsime, sai see osaks meist endist.“

      Nii tüüpiline memmest, mõtiskles Olivia. Alati otsis ta võimalust asjadest kinni hoida, isegi kui parem olnuks neil minna lasta.

      „See kõik on tulevikumuusika.“ Memme olek muutus energilisemaks, kui oli välja otsinud mõne paberilehe, mille oli ilmselgelt Olivia koduleheküljelt välja printinud. „Meil on vaja äriasju arutada. Ma tahan, et valmistaksid valduse meie peo tähistamiseks ette.“

      Olivia lasi kuuldavale lühikese naerulagina. „Ma ei saa seda teha, memm.“

      „Nonsenss. Siinsamas ütled sa, et pakud ekspertuuringut, kujundust ja teenuseid kinnisvara parendamiseks, et saavutada selle optimaalne turuväärtus.“

      „Kõik see tähendab, et ma kaunistan maju,“ ütles Olivia. Mõnele tema alal töötavale disainerile see väljend, millel kindlasti puudus vajalik tõsiseltvõetavus, ei meeldinud. Nad eelistasid „maaklerit“ või „kinnisvara parandajat“. „Kaunistamine“ kõlas… liiga kergekaaluliselt.

      Sõna kirjeldas üsnagi täpselt töö sisu. Osutades teenust inimestele, kelle soov oli oma vara parimast küljest näidata, oli Olivia illusioonide meister. Silmamoondaja. Kinnisvara ostjale vastupandamatuks muutmine oli enamasti lihtne ja odav protsess ning hõlmas elemente, mis müüjal juba varem olemas olid, kuid neid mitmel erineval moel kombineerides.

      Ta armastas oma tööd, oli selles hea ning ta maine kasvas sellele vastavalt. Mõnes Manhattani piirkonnas tegutsevad maaklerid isegi ei kaalunud kinnisvara turule panemist enne, kui see oli läbi käinud Olivia Bellamy käe alt. Töös oli siiski ka väljakutseid. Alates oma firma loomisest oli Olivia õppinud, et majade ja korterite valmisseadmine oli enamat kui lillepeenarde rohimine, seinte valgeks värvimine ja leivalõikamismasina sisselülitamine.

      Ikkagi, Kioga-suurune projekt ei mahtunud tema oskuste valdkonda.

      „Sa räägid sajast aakrist puutumata loodusest, mis on siit saja viiekümne miili kaugusel. Ma ei teaks isegi, kust pihta hakata.“

      „Mina tean.“ Jane lükkas üle laua tema poole vanamoodsa nahkköites fotoalbumi. „Kõigil on suvelaager meeles, kas nad seal siis käisid või mitte. Kõik mis sul on vaja teha, on luua see illusioon uuesti. Siin on mõned aastate jooksul tehtud pildid, mis aitavad sul algust teha.“

      Enamik fotosid olid klassikalised vaated ürglaanes asuvatest, kobaras ümber järvekalda paiknevatest rustikaalsetest palkmajadest. Olivia pidi tunnistama, et kohas oli midagi nii rahustavat kui ka meeldesööbivat. Memmel oli illusiooni koha pealt õigus – või oli tegemist petliku iluga. Olivial olid suvelaagrist kohutavad mälestused. Kuid kuskil ta ajusopis pesitses idealiseeritud suvekoht, prii mõnitavatest lastest, päikesepõletusest ja sääskedest.

      Nagu alati, hakkas ta fantaasia kinnisvara nähes tööle. Vastumeelsusest hoolimata hakkas ta peaaegu kohe nägema võimalusi, kuidas kõike kenamaks teha.

      Lõpeta, ütles ta endale.

      „Mul ei ole seal veedetud suvedest just kõige paremaid mälestusi,“ meenutas ta vanaemale.

      „Kullake, ma tean. Aga see suvi võib pakkuda võimalust need deemonid välja ajada. Luua uusi mälestusi.“

      Huvitav. Olivia ei teadnud, et vanaema oli tema kannatustest teadlik. Miks ta neid ei lõpetanud, tahtis ta küsida.

      „See projekt võib võtta terve suve. Ma ei ole kindel, et tahan nii kaua ära olla.“

      Memm kergitas kulmu kõrgele üle prillide ääre. „Miks?“

      Olivia ei suutnud end kauem tagasi hoida. Järgmiste sõnadega tõi ta oma elevuse lagedale. „Sest ma arvan, et mul on põhjust siia jääda.“

      „Ja põhjuseks on Harvardi juuradiplomiga Brad Pitti teisik?“

      Hinga sügavalt, Olivia, hoiatas ta end. Sa oled varemgi samas olukorras olnud ja petta saanud. Võta rahulikult. Loomulikult ei suutnud ta seda. Ta kukkus peaaegu toolilt maha, kui ütles: „Ma arvan, et Rand Whitney palub mu kätt.“

      Memm võttis prillid eest ja pani need lauale. „Oh, mu kallis, kallis Olivia.“ Ta kasutas salvrätikut, et silmi pühkida.

      Olivia oli rõõmus, et oli otsustanud memmele rääkida. Tema perekonnas olid mõned, kes reageerinuks skeptilisemalt. Mõni – ta ema üks nendest – tuletaks talle kiiresti meelde, et küpses kahekümne seitsme aasta vanuses Olivial oli seljataga juba kaks untsu läinud kihlust.

      Nagu võiks ta selle unustada.

      Ta lükkas mõtte kõrvale ja lisas: „Ta müüb oma kesklinna korterit. Mu viimane projekt tegelikult. Ma pean täna pärastlõunal veel viimase lihvi СКАЧАТЬ