Suvi Pajujärvel. Esimene raamat. Susan Wiggs

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vöö vahele. Filmi „Esimene veri“ peasideme ja särgiga, mis rippus justkui niudevöö tagatükk ta selja peal, nägi ta välja nagu metslane. Väga „Kärbeste jumal“.

      Ta oli täielik eputis. Ta…

      Lolly komistas puujuure otsa ja pidi tasakaalu hoidmiseks kinni haarama lähedal asuvast puuoksast. Connor pööras ringi ja tüdruk võis vanduda, et oli vilksamisi näinud, kuidas too tema kukkumise takistamiseks käe välja sirutas, aga asus teda puudutamata uuesti kiiresti kõndima. Lolly jäi poissi üksisilmi vaatama, seekord mitte taktitunde puudumisest või uudishimust, vaid murest.

      „Mis see sul selja peal on?“ küsis tüdruk ilustamata.

      „Mis asi?“ kortsutas härra kärbeste jumal vihaselt kulmu.

      „Alguses mõtlesin, et unustasid duši all käia, aga nüüd ma arvan, et sul on tõeliselt hiiglaslik sinikas.“ Ta osutas poisi keskseljale.

      Too peatus ja keeras ümber, nägu peaaegu koomiliselt väändunud. „Mul ei ole mingit nõmedat sinikat. Sa oled ikka väga veider. Lisanibud ja nüüd väljamõeldud sinikas.“

      „Ma vaatan sellele praegu otsa.“ Hoolimata ärritusest, mida poiss temas esile kutsus, tundis Lolly ka pisikest kaastundepitsitust. Verevalum oli paranemas. Ta taipas seda värvi järgi, mis sinika keskel õilmitses ja äärtes hajus. Kuid tekkimise hetkel pidi see palju valu tegema.

      Connor vidutas silmi ja läks näost punaseks ning sekundi jooksul nägi ta ähvardav välja. „See pole midagi,“ teatas ta. „Ma kukkusin ratta seljast maha. Hull asi.“ Ta keeras ringi ja tuiskas minema, kõndides nii kiiresti, et Lolly pidi järelejõudmiseks sammu lisama.

      „Kuule, ma ei tahtnud sind vihale ajada.“

      „Ma ei ole su peale vihane,“ nähvas poiss talle ja kõndis veel kiiremini.

      See läks kiiresti, mõtles Lolly. Tema esimene suvevaenlane. Kahtlemata tuleb neid juurde. Inimestele mittemeeldimine oli tema eriline oskus.

      Kuigi Connor oli öelnud, et ei ole vihane tema peale, siis millegi muu pärast pidi ta vihane olema küll. Tema pingul lihastes ja järskudes liigutustes võis tunnetada raevu. Hull asi tõesti, ta oli endale rattasõiduga haiget teinud. Kuigi ratta seljast maha kukkudes said tavaliselt viga küünarnukid ja põlved või siis pea. Mitte selg, kui sa just mäest alla ei veerenud ja millegagi tõeliselt kõvasti kokku ei põrganud. Kui sa just ei valetanud selle kohta, mis juhtus.

      Poiss äratas temas nii huvi kui tekitas ka pettumust. Pettumust sellepärast, et tüdruk soovis meeleheitlikult, et Connor talle ei meeldiks ning et ta ei peaks tolle peale enam kogu suve jooksul kordagi mõtlema. Ning huvi sellepärast, et poiss oli põnevam, kui tal selleks õigust oli. Oma liiga pikkade juuste, madala püksivärvli ja teibiga parandatud ketsides oli ta teistest kuidagi erinev. Ja tema silmadest paistis lisaks poiste tavalistele rumalatele mõtetele ka midagi muud. Need „David Copperfieldi“ lugenud jäämehe silmad olid tõenäoliselt näinud asju, mida Lolly-sugune tüdruk ei suutnud ettegi kujutada.

      Nad rühkisid läbi rajal oleva järsu kurvi ning neid tervitas vali ja tugev veemürin.

      „Vau,“ ütles Connor ja ajas kolmekümne meetri kõrguse joa vaatamiseks pea kuklasse. Juga purskus alla kõrgusest, kuhu silm ei ulatunud, vahutas üle kivide, nii et piisakesed uduna õhku paiskusid. Kõikjal, kust päikesekiired läbi sirasid, kaardusid vikerkaared. „Võimas,“ ütles Connor, unustades ilmselt oma tujukuse.

      „Meerskilli juga,“ ütles tüdruk üle langeva vee mürina rääkides. „Üks osariigi kõrgemaid. Tule, sillalt avaneb sellele hea vaade.“

      Meerskilli sild oli ehitatud 1930. aastatel riiklike hädaabitööde korras. Peadpööritavalt kõrge kaarjas konstruktsioon küündis üle mäekuru, kuhu juga järsult alla langes. „Kohalikud kutsuvad seda Enesetapusillaks, sest inimesed on siit alla hüpates end ära tapnud.“

      „Jaa, kindlasti.“ Kärestik, mis mõlemad teepooled niiskeks tegi ning samblavaipa ja lopsakaid sõnajalgu kastis, tundus poissi enda poole tõmbavat.

      „Ma räägin tõsiselt. Sellepärast ongi üleval silla peal kettidest piire.“ Lolly pingutas, et poisiga sammu pidada. „Räägitakse, et see pandi üles mingi viiskümmend aastat tagasi, pärast seda, kui kaks teismelist siit alla hüppasid.“

      „Kuidas sa tead, et nad hüppasid?“ küsis Connor. Udupiisad klammerdusid ta tumedatele juustele ja ripsmetele ning tegid ta veel kenamaks.

      Lolly mõtles, kas udu tegi ka tema kenamaks. Ilmselt mitte. Ajas ainult prillid ähmaseks. „Ma arvan, et seda lihtsalt teatakse,“ ütles ta. Nad jõudsid sillale ja läksid turvakettidest moodustunud kaare alt läbi.

      „Võib-olla nad kukkusid kogemata. Võib-olla neid tõugati. Võib-olla ei olnud neid üldse olemaski.“

      „Kas sa oled alati selline skeptik?“ küsis Lolly.

      „Ainult siis, kui keegi mulle mõne sitase vale räägib.“

      „See ei ole vale. Võid küsida, kelle käest tahad.“ Tüdruk ajas nina püsti ning marssis silla lõppu ja käänakust läbi, ilma et oleks vaadanud, kas Connor talle järgneb. Mõnda aega kõnniti vaikides koos. Nüüdseks olid nad ülejäänud rühmast palju maha jäänud, aga Connor ei paistnud sellest hoolivat ja Lolly otsustas, et ka tema mitte. Tänane matk ei olnud nagunii mingi võidujooks.

      Lolly piilus jätkuvalt silmanurgast poisi poole. Võib-olla peaks ta katsetama selle tüübi meeldimisega, ainult natuke. „Hei, vaata seda.“ Rada kulges nüüd ümber nõlval asuva aasa, mis oli täis põllulilli ja mida ääristasid kasepuud, ning Lolly alandas hääle sosinaks. „Kaks vasikat ja hirv.“

      „Kus?“ Connor ajas kaela metsa suunas õieli.

      „Kuss. Ole hästi vait.“ Lolly viipas sõrmega ja juhatas poisi rajalt kõrvale. Hirved ei olnud siinkandis haruldased, aga näha pehmena näivates täpilistes kasukates vasikaid ja nende suuri häbelikke silmi oli alati muinasjutuline. Hirv seisis metsalagendikul, väiksekesed hoidmas tihedalt ema ligi, kui too rohtu ja lehti nosis. Lolly ja Connor peatusid metsalagendiku veerel ning jäid vaatama.

      Lolly viipas Connori mahalangenud puutüvele enda kõrvale istuma. Ta võttis vöökotist välja binokli ja andis selle poisi kätte.

      „Võimas,“ ütles too läbi objektiivide vaadates. „Ma ei ole varem looduses hirve näinud.“

      Lolly nuputas, kust ta pärit võis olla. Hirved ei olnud just haruldased loomad. „Vasikas sööb kahekümne nelja tunni jooksul sama palju, kui ta kaalub.“

      „Kust sa seda tead?“

      „Raamatust lugesin. Eelmisel aastal lugesin ma läbi kuuskümmend raamatut.“

      „Jeesus,“ ütles Connor. „Miks?“

      „Sest rohkema lugemiseks ei olnud aega,“ ütles Lolly üleolevalt turtsatades. „Raske uskuda, et inimesed jahivad hirvi, eks ju? Ma arvan, et nad on nii ilusad.“ Ta jõi kaasa võetud pudelist. Nende ees avanev pilt oli kui vanaaegne maal – värske rohi õrn ja roheline, siniliiliate ja kurekellade õied tuulega liikumas, hirv rohtu söömas.

      „Ma näen selgelt alla järve peale,“ ütles Connor. „See on hea СКАЧАТЬ