Suvi Pajujärvel. Esimene raamat. Susan Wiggs
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Suvi Pajujärvel. Esimene raamat - Susan Wiggs страница 3

Название: Suvi Pajujärvel. Esimene raamat

Автор: Susan Wiggs

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Контркультура

Серия:

isbn: 9789916110072

isbn:

СКАЧАТЬ hooaja esimese tegevusega. Selle eesmärk oli tutvuda laagri paigutuse ja teise laagrilisega. Nemad kaks olid paari pandud kohe, kui nad bussi pealt maha astusid, samal ajal kui nende õlakotid ja muu träni kokku pandi ja majadesse viidi. Lolly oli kiitsaka poisiga kokku sattunud sellepärast, et nad olid viimastena bussist väljunud. Tüdruk oli käed rinnale ristanud ja tähtsalt teatanud: „Ma olen sinu uus parim sõber.“

      Poiss oli talle ühe pilgu visanud, õlgu kehitanud ja võltsi suursugusega lausunud: „Barkis on valmis.“

      Milline eputamine. Lolly oli teeselnud, et poisi „David Copperfieldi“ tsiteerimine ei avaldanud talle muljet. Samuti oli ta teeselnud, et ei märka, kuidas mõni teine tüüp itsitas ja küünarnukiga poissi togis, pilgates nii tema Lolly Bellamyga punti panemist.

      Poisi puhul ei olnud tegemist tüüpilise Kioga laagrilisega ning Lolly, kes oli siin käinud alates ajast, kui oli kaheksa-aastane, mõistis seda kohe. See esimest aastat laagris olev poiss oli nurgeline, tema juuksed olid liiga pikad, kargopüksid liiga madalal puusadel. Võib-olla nägi ta isegi veidi ohtlik välja, kahvatusinised silmad ja tumedad juuksed oli ühtaegu nii lahe kui ka muret tekitav kombinatsioon.

      Läbi puudevaheliste tühimike nägi tüdruk teisi nii paari- kui ka neljakaupa kõndimas ja lobisemas. Oli alles laagri esimene päev ja juba olid lapsed selgeks saamas, kellega nad sellel aastal sõbrustavad. Lolly loomulikult juba teadis, et tema jäetakse kõrvale. Seda tehti alati. Ilma nõbudeta oleks ta omadega plindris, kindel see.

      Ta lükkas prillid ninajuurele ja tundis omavahel juba täiesti sundimatult suhtlevaid teisi laagrilisi vaadates kõhus närivat kadeduseussi. Isegi uued, nagu näiteks kiitsakas poiss, paistsid olevat omaks võetud. Värskelt laagribussist maha astunud, jalutasid nad külg külje kõrval, vatrasid läbisegi ja naersid. Mõni tüdruk oli laagripusa hooletult õlgadele laotanud, kaasasündinud moetunnetus silmanähtav isegi vormiriietust kandes. Enamik poisse olid oma Kioga kaelarätiku Rambo stiilis ümber pea sidunud. Kõik käisid ringi sellise näoga, nagu kuuluks see koht neile.

      Ja loomulikult oli see natuke naljakas. Kioga ei kuulunud kellelegi neist lastest. Küll aga Lollyle.

      Nojah, mingis mõttes. Suvelaager kuulus ta memmele ja vanaisale. Kui ta oli veel Kollanokkade rühmas, kaheksa- kuni üheteistkümneaastaste seas, üritas ta oma staatust ära kasutades teisi lapsi kamandada, aga tegelikult ei töötanud see kunagi. Enamikul lastest oli sellest suva.

      Pikk poiss oli leidnud hikkoripuust toki ja kasutas seda madalate põõsaste tagumiseks või siis nõjatus kõndimise ajal tokile. Ta silmitses valvsa pilguga ümbrust, nagu oodanuks, et keegi talle kallale hüppab.

      „Nii et ma eeldan, et sinu nimi on Ronnoc,“ ütles Lolly lõpuks.

      Poiss kortsutas kulmu ja kiikas üle õla tema poole. „Mida?“

      „Nii on kirjas su särgiseljal.“

      „See on pahupidi, geenius.“

      „See oli kõigest nali.“

      „Hahaa.“ Ta torkas hikkoripuust toki maa sisse.

      Nende sihtkohaks oli Sadulamäe tipp, mis ei olnud tegelikult küll mägi, pigem nagu suur küngas. Kui nad lõpuks tippu jõuavad, leiavad nad eest tuleaseme, mille ümber on ringina asetatud palkpingid. See oli koht, millega olid seotud paljud laagri traditsioonid. Memm oli kord öelnud, et esimeste asunike aegadel süütasid rändurid selleks, et üksteisega pika vahemaa tagant suhelda, taolistes kõrgemates kohtades märgutuled. Lollyl oli see huvitav fakt jagamiseks keele peal, kuid ta surus suu kinni.

      Ta oli juba otsustanud, et poiss ei meeldi talle. Kui aus olla, siis oli ta otsustanud, et sellel suvel ei meeldi talle mitte keegi. Tema kaks lemmiknõbu, Frankie – tuletis Franchine’ist – ja Dare, tulid tavaliselt temaga laagrisse kaasa ja koos nendega tundis Lolly, nagu oleks tal tõelised sõbrad. Kuid sellel aastal sõitsid nõod koos oma vanemate, tädi Pegi ja onu Clyde’iga Californiasse. Lolly enda vanemad taolist sihtkohta ette ei võtnud. Nemad reisisid nii, et saaks sellega hiljem hoobelda. Lolly vanematele meeldis enam-vähem kõik, millega oli võimalik hoobelda – reisid, kinnisvara, antiikesemed, kunstiteosed. Nad hooplesid isegi Lollyga, kuigi see nõudis pingutust. Eriti nüüd, pärast kuuendat klassi, aastal, kui ta hinded käisid alla ja kaalunumber suurenes. Lahutuseaastal.

      No nii, sellega andis küll hoobelda, mõtles ta.

      „Me peame üksteise kohta kolm asja teada saama,“ ütles poiss, kellel puudus huumorimeel, poiss, kellega ta ei soovinud sõbraks saada. „Ja kui me mäe otsa jõuame, peame üksteist rühmale tutvustama.“

      „Ma ei taha sinu kohta kolme asja teada,“ ütles Lolly hajameelselt.

      „Jaa, nojah. Sama siin.“

      Lõkketuleäärne saame-tuttavaks-vestlusring oli alati tüütu, millest oli kahju, sest ei oleks pruukinud olla. Kõige paremini tuli tutvustamine välja väikestel lastel, sest nood ei teadnud, milliseid asju enda teada hoida ja milliseid teistega jagada. Lolly oli selle kohta suurepärane näide. Aasta tagasi oli ta välja pahvatanud: „Mu vanemad lahutavad,“ ja pisaraisse puhkenud ning ta elu oli sellest peale olnud õudusunenägu. Kuid vähemalt oli ta panus olnud ehtne. Ta teadis juba ette, et praeguses vanusegrupis on tutvustused täiesti igavad või võltsid või siis mõlemat.

      „Ma soovin, et võiksime selle ära jätta,“ ütles ta. „See saab olema täiesti tüütu. Nooremad lapsed on huvitavamad, sest nemad võivad öelda mida iganes.“

      „Mis mõttes „mida iganes“?“

      „Näiteks et nende onu tegemisi uurib finantsinspektsioon või et nende vennal on kolmas nibu.“

      „Mis asi?“

      Lolly ei oleks pidanud seda tõenäoliselt jutuks võtma, aga teadis, et poiss käib peale seni, kuni ta asja ära selgitab. „Kuulsid küll,“ lausus ta.

      „Kolmas nibu. Täielik pask. Kellelgi ei ole seda.“

      „Haa. Bebe Blackman ütles kunagi tervele rühmale, et ta vennal on kolm tükki.“

      „Kas sa nägid seda?“ küsis poiss väljakutsuvalt.

      „Nagu ma tahaksin.“ Ta väristas õlgu. „Võeh.“

      „See on pask.“

      Lolly, otsustanud, et ei lase ropendamisel endale muljet avaldada, tõmbas ninaga õhku. „Vean kihla, et sinul on üks lisaks.“ Ta ei teadnud, miks oli seda öelnud, aga teadis, et võimalus kolme nibu olemasoluks oli null.

      „Jaa, muidugi,“ ütles poiss rajal seisma jäädes ja ümber pöörates. Ühe graatsilise liigutusega tõmbas ta sealsamas metsas tüdruku näo ees T-särgi seljast nii kiiresti, et tollel ei jäänud aega reageerida.

      „Tahad üle lugeda?“ nõudis ta.

      Lolly nägu lahvatas punaseks ja ta marssis otse enda ette vahtides poisist mööda. Idioot, mõtles ta. Ma olen tõeline idioot. Mis mul küll arus oli?

      „Võib-olla on sinul kolm nibu?“ lausus Connor pilkavalt naeruse häälega. „Ehk peaksin ma sinu omad üle lugema?“

      „Sa oled hull.“ Ta trampis edasi.

      „Sina tegid sellest juttu.“

СКАЧАТЬ